Õnnetus ei hüüa tulles

Täna räägin hoopis Ene pool juhtunud õnneliku lõpuga õnnetusest. Maa on kaetud ühtlase valge lumevaibaga. Lumega on kaetud ka veekogude peal olev õhuke jääkiht. Ene lasi eile hommikul oma hobuseid välja (30.11.2010) ja Ferrari tormas otse tiigijääle. Täpselt keset tiiki kadus pind hobuse alt ja ta vajus seljani jäisesse vette. Kuna tiigi põhja katab paks mudakiht on see veel eriti ohtlik variant. Õnneks ei hakanud Ferrari kohe rapsima vaid tardus õudusest pärani silmil paariks sekundiks. Selle paari sekundiga sumas Ene kaelani külma vette oma sõpra päästma. Olgu siinkohal öeldud, et Ene on juba vanuses 60+ naisterahvas. Ene sumas juba rabeleva looma pea juurde ja suutis tohutute jõupingutustega tema pea taas kalda poole suunata. Mõlemad pääsesid üle noatera jäisest surmast. Ferrari oli terve päeva tallis, seljas neli paksu tekki. Ene lõdises šoki ja külma tagajärjel köögis pliidi ääres. See õnnetus lõppes hästi aga kas igakord läheks nii ? Õnnetus ei hüüa tulles....

Vahepeal juhtunust

Märkamatult on maha sadanud paks valge lumi. Enne seda olime põlvist saadik pori sees ja ime kombel mulle ei tekkinudki preid. Ptüi, ptüi, ptüi.... Vahepeal ei ole tegelikult suurt midagi juhtunud. Vaid kolm asja: lisandus uus hobune Rosy, lisandus veel üks uus hobune Elli ja tallis käisid vargad. Kui nii võtta, siis on juhtunud ju päris palju. Algame otsast.

Rosy toodi meie talli ja minu karja novembri esimesel nädalal. Ta on pisikest kasvu kondine kolmeaastane sälg, kes ilmselgelt alatoitumuse tõttu kängu jäänud. Rosy tormas kohe heinarulli juurde ja ei lasknud end segade teiste hullunud galopeerimisest. Muudkui seisis ja sõi. Lõpuks me tüdinesime tema ümber jooksmisest ja nii sulandus Rosy sujuvalt meie karja.

Elli tuli novembri keskel. Elli on 15. a soome traavel. Temal nii hästi ei läinud. Hoidis meist eemale ja oli väga väga närviline. Tema ülipelglik käitumine ajas Freddy tigedaks ja ta üritas Ellit omal kombel karjast võimalikult kaugele ajada. Vaesel Ellil oli terve selg Freddy hammustuse jälgi täis. Lõpuks viidi Elli kui lootusetu hobune hoopis Poolusele seltsiks. Et ühe hobusega ta vast ikka harjub koos olema. Tegelikult on Elli siiani pelglik ja närviline. Tema kohanemisaeg saab pikk olema. Vaeseke.

Ööl vastu 15.novembrit käisid meie tallis vargad. Varastati Winni Wintec ja Freddy Stübben, higitekk ja muid vidinaid. Sadulad saadi õnneks kätte ja asjaga tegeleb politsei. See on nii pikk lugu, et las Kai räägib teile ise. Mina ei viitsi seda kõike kirjutama hakata. Nüüd on meie varustus saja luku ja riivi taga ja pererahvas plaanib uut aeda ja korraliku Cesari-laadse koera soetamist. Las uus Cessu siis sööb vargaid hommiku- ja õhtusöögiks.

Trenne oleme vähe teinud. Mina puhkan, California puhkab, Winni lonkab jne. Vaid Marleeni raudvara Freddy teeb tööd. Las rabab, mulle meeldibki niisama logeleda.

Oktoober 2010

Taas on kätte jõudnud sügis. Otseses mõttes. Ilmad on muutlikud ja päevad järjest lühemad. Rõske ja hämar. Meil on koplis juba mõnda aega suur heinarull ja jagame seda suhteliselt sõbralikult. Just nimelt suhteliselt. 

Thasha kolis paar nädalat tagasi Kilgi talli ja Tyffani müüdi maha. Koplis on meid seega vaid neli: mina, Freddy, California ja Fürstin von Estland alias Vürtsu. Tiffanyst on mul tegelikult väga kahju. Ta osteti ja viidi teise talli ning juba kolimise päeval pandi ta sadulasse. Mitte ühtegi päeva ei antud talle aega uue koduga kohanemiseks. Ei, kohe sadul ja ratsanik selga, kohe korde üle kukla ja murdma. Kurb. Inimesed võivad ikka väga vastikud olla. Tiffany vaeseke ei olnud ju varem üldse tööd teinud. Oleks võinud ikka pisut leebemalt alustada. Aga küllap on kergem lihtsalt hobuse hing jõuga murda kui rohkem aega ja kannatlikkust varuda. 

Minul õnneks läheb hästi. Kasvatan talvekarva ja olen pisut ümaramaks ja seega veel kaunimaks läinud. Kai söödab mind nüüd Kraft-i täissöödaga, sest kaer ei ole mu allergiale kasulik. Mõned korrad oleme taas maneežis tööd teinud aga õnneks mitte palju. Suurem rõhk on ikka maastikukäikudel. Mis siis veel.....aaa, boksinaabriks on mul peale Tyffy kolimist California. Tõeline bitch. Üritas mind üle vaheseina pidevalt rünnata. Kai tõmbas meie bokside vahele lõpuks kileribad. Sellised laiad valge-punasega ja krõbisevad kenasti. Rando käskis küll selle pornograafia (mis iganes see tähendab) ära koristada aga Kai oli nõus seda tegema vaid peale seda kui Rando vaheseina kõrgemaks ehitab. Kai on ikka nii tore :-)) Nüüd California jõllitab tigedalt läbi kileseina. Loll ei saa aru, et tegelikult ei ole see ohtlik ja ega ma ei ütle seda talle ka :-))

Septembri uudised

Kai on mind taaskord unarusse jätnud. Me ei ole juba mitu nädalat metsas jalutamas käinud. Ainult jalgu kontrollib igal õhtul. Tegelikult on sellel ka põhjus. Nimelt laastas meie talli mingi kuri tõbi. Arvati, et herpesviirus. Kasmir sattus tugeva silmapõletiku tõttu kolmeks nädalaks lausa kliinikusse. Teised pääsesid veidi kergemalt aga päris terveks ei jäänud meist keegi. Väljaarvatud mina, Tasha ja Poolus. Kolm tugevat :-)) No ja ponid loomulikult ka. Nüüd on haigus õnneks taandumas ja talli on naasnud tavapäevade rutiin. 

Enne haigusepuhangut käis Marleen Winsoriga FEI Challenge'l võistlemas. Halvasti läks. Marleen ja Winni pidid esimesena skeemi sõitma. Mingil põhjusel lükati aga võistluste algust iga 15 min tagant muudkui edasi ja edasi. Lõpuks said nad starti tund hiljem kui ettenähtud. Selleks ajaks oli Winni juba nii kutu, et ei liikunud enam üldse. Impulss 0 + pisivead ja oligi kindlustatud viimane koht. Marleen oli väga õnnetu. Õnneks said nad järgmisel päeval osaleda poolatarist treeneri Margaret Hanseni trennis, mis andis tugevalt juurde oskusi ja kogemusi. Las aga pusivad edasi selle koolisõiduga. Vahva oli ka see, et Marleeni ja Winsori pilt avaldati FEI ametlikul kodulehel. Pilt oli küll illustratiivne aga staariks tegi see nad sellegipoolest :-))

Mis siis veel. Meie karja lisandus noor tibi. Marleen sai nimelt uue hobuse- 1,5 aastase hannoveriplika, keerulise nimega Fürstin von Estland'i. Fürstin on Kai hea sõbra Ene kasvatatud sälg. Ülimalt armas lapsekene. Thasha ja Poolus kiusasid teda tükk aega. Lõpuks eraldati Poolus suisa karjast ja ta ongi nüüd üksinda privaatkoplis. Thasha on õnneks noorekese juba rahule jätnud. Tasapisi on Fürstin hakanud meie karja sulanduma ja me oleme ta omaks võtnud. Rõõmsa üllatusena tabas meid ka ammuse sõbra California tagasitulek. Ta pidi meie juurde jääma suveni. Suvest sügiseni läheb aga tagasi oma inimese Kadi juurde. Kai lubas talle suveks Freddy seltsiks anda, et California liialt meie järele igatsema ei hakkaks. Sügisest tulevad nad siis kahekesi jälle koju tagasi. Eks näis kas see hakkab nii toimuma. Inimeste plaanid muutuvad ju kogu aeg. Saa sa neist siis aru. Kord nii kord naa.

Metsaretked

Mul on juba kolmandat päeva esijalad rautatud. Urmas käis meid taas värkimas-rautamas ja leidis, et peaks ikka rauad alla panema. Siis on maastikul kindlam joosta. Kindlam jah aga kuidagi imelikum ka. Harjumatu. Maastikul oleme me viimasel ajal päris palju käinud ja mulle see väga meeldib. Ühel korral tegime Freddyga võidujooksu üle suure põllu. Pole tähtis, kes võitis.... 

Eile ühines metsaretkega ka Niki, kes on teise kopli hobune. Tavapäevadel ma kahjuks Nikiga eriti kokku ei puutu, sest meie koplite vahele jääb suur tühi plats. Niki alias Nik-Nak on ääretult kena välimusega (süsimust valgete märgistega) ja uhke liikumisega koolisõidu ratsu. Väga kena loom aga kahjuks ruun. Mul oli päris raske Freddil ja Nikil kannul püsida, sest nad on jube pikkade jalgadega ja ülikiired. Mina olen aga lihtsalt kena, armas ja nunnu. Ühesõnaga- eilne retk võttis päris võhmale. Järgmisel korral lubasid meiega ühineda ka kõrvalkopli Jonnika, Amor ja Kasmir. Nemad kolisid kõrvalkoplisse maikuus. Nagu ma ühes varasemas kirjutises mainisin- ajad on muutunud, hobused tulevad ja lähevad. Jagan hetkel koplit Thasha, Pooluse, Tiffany ja Freddyga. Vaid Freddy ongi mu vanadest algusaastate sõpradest jäänud. .....

Perepäev

29.augustil tabas meid tõeline üllatus- karjamaale kogunes suur kari lapsi. Mõned täiskasvanud olid ikka ka. Selgus, et tegemist oli Markko klassi (alates septembrist siis 4 klass juba!) perepäevaga, kus osales kümmekond last vanuses 3-16 aastat. Markko klassikaaslased on 9-10-aastased, nagu Markkogi. 

Alguses seisime vastamisi ja lihtsalt vahtisime üksteist üllatunult. Siis võtsid Kai ja Marleen minu ja Freddy ning Maret Ponifaciuse kaasa ning me sõidutasime lapsi maneezis kuni kõik soovijad olid saanud ratsutada. Päris vahva oli, sest iga kord kui ratsanik vahetus, saime meie leiba. Lapsed muudkui silitasid ja patsutasid meid ja meile see väga meeldis. Hiljem karjamaal olles, nägime et lapsed möllasid hoovis õhtuni ja neil tundus väga lõbus olevat. Lapsed on armsad olevused. Pean ikka suure uhkusega mainima, et minuga tahtsid kõige rohkem lapsed ratsutada. Seda vist mu kauni välimuse ja sinisilmade pärast :-))

Ja varsti ongi suvi läbi...

Ja varsti ongi suvi läbi. Õnneks. Täna on 23.august ja ilm mõnusalt jahe. Tegelikult on ilm olnud mõnusalt jahe juba nädal aega. Tänavune suvi on olnud üks tõeline õudus ja nuhtlus. Juunist saadik meeletu kuumus ja kohutavalt palju igasuguseid vereimejaid. 8.augustil elasime üle kohutava tormi. Hetkega läks taevas mustaks ja tõusis jube tuul. Jõemetsad jooksid täies koosseisus meid talli viima ja oli ka põhjust. Äikesenooled lõid paukudes ümberringi ja tuule undamine koos kõuemürinaga oli rohkem kui hirmutav. Mina kõndisin koos Nänniga talli poole kui täpselt meie kõrval pajupuu maad ligi murdus. Ehmatasin ja rebisin end lahti. Nänni kisas nagu metsaline ja teised hobused läksid paanikasse. Sekundi pärast lendas üle meie süsimust turbapilv, nii et silmad olid tolmu täis ja enda ninaotsagi ei olnud näha. Turbaraba on meist paari km kaugusel, nii et kujutage siis ise seda jubedust ette! Õnneks lõppes meie jaoks kõik hästi aga murtud puid ja oksarisu on siiani kõikjal.

Augusti alguses olid mõned jahedamad päevad ja käisime paar korda maastikul. Mina Kaiga ja Freddy Marleeniga. Viimasel korral suutsin ma vist Kai välja vihastada, sest ta lubas mulle jälle suulistega valjad pähe panna. No ma ei tahtnud temaga ühte rada minna vaid üritasin teda tõepoolest pidevalt kuhugi kõrvale vedada. Ta läks lõpuks täiega närvi ja sisitas, et paneb mulle taas rauad suhu. Päh, pangu kui tahab. Mul võib ju ka aeg ajalt paha tuju olla ja tol õnnetul maastikuretkel just oligi. Me ikka suutsime üksteisest täiega mööda rääkida. Tegelikult on need suulisteta ehk bitlessvaljad ka teatud olukordades ebamugavad. Surve on kogu peas, nii et ma ei teagi tegelikult kummad valjad paremad on. Eriti vastik on siis kui mina tahan paremale ja Kai vasakule minna või kui mina tahan edasi kihutada aga Kai hoopis seisma jääda. Erimeelsuste puhul avaldavad bitlessid mu peale vastikult ebameeldivat survet ja mulle see ei meeldi. Tegelikult oleks ju kõige parem sõita hoopis ilma igasuguste valjasteta aga Kaiga vist seda rõõmu kunagi ei tule. See on negatiivne uudis.

Positiivne uudis on aga see, et mu jalad on lõpuks ometi korras. Kai ostis mulle sakslanna Ute käest Derby mineraale ja müslit ning pidev salvitamine + korralik toit on lõpuks tulemuseni jõudnud. Kärnad on kadunud! Jeee!!!! Kogu suve ei ole ma ka kordagi köhinud. Näis, mis sügis toob. Rando ehitab meile praegu uut välitalli ja mulle on seal suurem boks broneeritud. Ma ei jõua seda rõõmu ära oodata, sest praegune boks on pisut kitsavõitu küll.

Tegelikult pühendan selle peatüki meie pere suurele kaitsjale Cesarile, kes suikus igavesele unele 9.augustil 2010. Puhka rahus kallis Cessu! Cesar haigestus juba enne jaanipäeva ja teda ei õnnestunud päästa. Tegelikult oleks inimesed pidanud ta varem juba magama panema, oleks pikk ja õudne agoonia ära jäänud. Samas oli mul kahju pererahvast, kes teda kõik nuttes leinasid. Surm paneb elu üle sügavalt järele mõtlema, paneb ELU väärtustama ja austama. Cesar oli meie kõigi valvur ja kaitsja- suur, võimas ja uhke koer. Sa andsid meile nii palju... Täname, et Sa olemas olid ! Kohtumiseni Vikerkaaremaal kallis truu sõber!

21.juuli 2010

Kuumus ja vereimejad ei taha taanduda. Veedame rohkem aega tallis kui karjamaal olles. Kai sõnul tuleb see mu figuurile kasuks. No mida need inimesed ka teavad! Kohati vaatan, et midagi ikka taipavad. Nimelt kuulsin, et Kai tahab mu söödaratsiooni ümber vahetada. Põhjuseks siis seni eksisteerivad kärnaprobleemid. Ta olla konsulteerinud ühe sakslanna Utega (minu kaasmaalane!) ja tahab nüüd proovida Derby söötadega. Kaeralt võetakse mind täiesti maha (nuuks!) ja allapanu läheb vist põhu peale (jee!). Need muutused peaksid siis lähiajal aset leidma. Näis, näis. 

Eile käis sepp Kubre meid värkimas/rautamas. Võttis peaaegu kogu talli ette. Mind tabas ebameeldiva üllatusena uudis, et esijalgade kabjataldadel on verevalumid. Mul olevat väga lame kabjapõhi ja seetõttu suudan iga kivikese üle lugeda. Kubre sõnul peaks mulle tulevikus rauad alla panema. Seda juhul kui ma peaksin rohkem tööd tegema (palun mitte!). Üldiselt on tänavune ülikuum- ja kuiv suvi ka teiste hobuste kapjadele laastavalt mõjunud. Meile kästi paar-kolm korda nädalas korralikke jalavanne teha ja kapju kabjarasvaga määrida. Kubre oleks sellele lisaks võinud anda üleüldise karmi käsu, et ka meie kõhualuseid (eriti tissivahet) peaks igapäevaselt sügama ja meid üleni masseerima. Siis oleks nagu SPAA... kuigi ma ei tea, mida see sõna tähendab. Kuulsin lihtsalt kuidas inimesed SPAA-mõnudest rääkisid.

Kuumalaine

Tänavune suvi on olnud erakordselt kuum. Juuni keskpaigast saadik on temperatuurid ulatunud 30 soojagraadini. Praegu on juba 16.juuli ning kuumus ei mõtlegi taanduda. Istume päeval tallis ja oleme öösel karjamaal. Kogu senine päevarežiim on pea peale pööratud. Eelmisel suvel arvasin, et putukaid on palju. Oleksin ma tookord tänavust suve ettegi osanud kujutada. Eesti suvi on maapealne põrgu!!! Sääsed, kihulased, parmud, kärbsed ja nende kõigi arv ulatub triljonitesse. Eluisu kaob selliste piinajate hulga tõttu ära. Niipalju on vähemalt hea, et köha on taandunud. Mõned kärnad jalgadel ilutsevad aga siiani. Seda pidavat soodustama liiga ristikurohke karjamaarohi. Üldiselt on sellised vedelemispäevad. Kuumus lihtsalt ei lase midagi teha. Jõudu ei ole. Igatsen talve järele!

Marleeni 15-nes sünnipäev. Hõisaa Juubel!

Tänane päev läheb ajalukku. Marleeni 15 sünnipäeva auks korraldati ratsamatk, kus osalesid 6 hobust ja 6 ratsanikku: Freddy-Marleen, Mina-Kai, Niki-Annika, Winsor-Katrin, Ponifacius-Maret ja Kalifornia-Kadi. Katrinil on küll endal hobune (Dancer) aga too on pidevalt haige ja seetõttu andis Kai talle Winsori. Tegelikult on Marleen ise alati soovinud Winsor´ga maastikule minna aga kuna Winsor alias Winni on liiga suur ja võimas, ei ole Kai luba andnud. Pealegi on Winni Triinu hobune ja parem karta kui kahetseda.

Ilm oli sombune ja pisut tuuline. Tuul omakorda tegi meid pisut ärevaks. Suurel põllulagendikul otsustas Winni tuurid üles võtta ja Katrin kukkus maha. Lihtsalt ühel hetkel oli ta mütaki maas ja Winni vaba. Silmitsesime jahmunult kuidas Winni põllul suuri galopiringe tegi. Kai oli ehmatusest näost valge ja pobises omaette, et Winni, palun ära mine kaugele, palun rahune maha ja tule siia. Winni ringid muutusidki järjest väiksemaks kuni ta end kinni võtta lasi. Peale seda kamandas kai Marleeni Winni selga ja Katrin sai endale Freddy. Ega see Freddyle küll ei meeldinud aga vana targa hobusena kannatas ta vahetuse ära. Võite ette kujutada kui õnnelik Marleen oli, et sai Winniga maastikul sõita. Winni on ikka hiigelsuur hobune! Edasi sujus matk viperusteta ja pingevabalt. Hiljem kodus istusid inimesed suures välitelgis ja sõid surnud loomadest grillitud liha. Õudneee!!! Jumalale tänu, et olen hobune, mitte siga. Muidu oleksin võib-olla mina taldrikutel laiali olnud. Prrrr. Hiljem õhtul tulid Marleeni klassiõed külla. Kari lapsi käis meid pildistamas, patsutamas ja sügamas. Mõnus! Mul oli tõeliselt vahva päev.

Aprill 2010

No nagu mul köhast veel vähe oleks! Nüüd on mu esijalgadel prei kah veel. Mu karvased jalad läksid sooja ja niiskusega hauduma ja tekkis märg leemetav ekseem. Nõme! Kai pügas mu kaunid jalad karvutuks ja veab mind nüüd igal õhtul pesuboksi raviprotseduuridele. Pesu, korralik kuivatus ja ravim. Nii igal õhtul. Valus on. Ma ei lähe Kaile enam nii heameelega vastu, sest targem on eemale hoida. Äkki paranevad mu jalad iseenesestki ära ? Või siis mitte. Tean, et Kai ei tee mulle meelega haiget aga ma vihkan ravimist.

Märts 2010

Tänavune talv oli pikk ja erakordselt külm. Lund oli kohutavalt palju ja kõrgete hangede tõttu ei viitsinud ma väljas eriti liikuda. Olen nüüd seetõttu pisut trullakam. Sellist lumerohkust ja kargust polnud ma varem näinud. Põhjamaine eksootika. Nüüd on õnneks juba märts ja aeg kisub putukate ja suve poole. Öäkk.

Viki müüdi maha. Ma ei suuda seda siiani uskuda. Tegelikult on kogu mu kari muutunud. Ühed tulevad ja teised lähevad. Kes müüakse maha, kes lisandub karja vaid ajutiste treeningute tõttu tänu maneežile. Kai ja Rando peavad nüüd üüritalli. Juhtub, et kliendid vahetuvad ja ühes sellega ka hobused. See ei ole enam minu püsiv kari. Vaid Freddy on tõeliselt kindel ja muutumatu. Kurb on. Igatsen Vikit ja Pastuškat. Peale Freddy mul karjas sõpru ei olegi. Teised on lihtsalt koplikaaslased. Ja Freddy on halvas mõttes nagu tõeline mees. Jookseb igal uuel märal mokk tollakil sabas ja mind unustatakse kogu aeg ära. Tüüpiline. Kai lubas mulle, et Freddy jääb ja mina jään. Ütles, et olen tema ainus ja kallis Muumimamma. Kas aga inimesed on ikka sõnapidaja liik? Või müüakse ka mind kunagi maha, nagu tehti Vikiga? Müüakse inimesele, kes jälle rauad suhu paneb ja libisevaga pea rinnale rulli tõmbab. Inimestele tunduvad meeldivat pinges ja rullitõmmatud kaelaga hobused. Olevat uhke ja siis saab öelda, et näe kui ilusasti on ratsmes ja paindes. Miks need lollid kahejalgsed hobustele ei mõtle? Sellele valule, mida nad erinevate "abivahenditega" põhjustavad. 

Palun Looja, tee nii, et Kai ei müüks mind kunagi maha! Palun tee nii, et jääksin surmani tema ainsaks ja kalliks Muumimammaks!!! Ta ju lubas mulle! Kail oli 12.märtsil sünnipäev (sai juba 40! vanamutt!) ja tema hea sõbranna Ene kirjutas talle minust luuletuse. Loen teile selle ette:

Oma Muumimamma kõrva sosistan ma soovid

Oma Muumimamma kaela panen käed,

Oma Muumimamma seljas nagu troonil

oma kuningriiki vaatama ma läen.

Minu Muumimamma alati must hoolib

Minu Muumimamma kõike minust teab,

Minu Muumimamma praegu mulle soovis

KOGU ELUKS KÕIKE AINULT HEAD.

Tegelikult ma teangi Kaist kõike. Tean ja tunnen tema Hinge. Nagu teavad ka teised hobused ja loomad. Me lihtsalt teame seda.....

Muutused

2010 aastal on asjad hakanud muutuma. Hobused karjas on hakanud vahetuma. Ponifaciusel on nüüd sõbraks helehall šetlanditüdruk Koma. Juku ja Morgan kolisid Ranna Rantšosse Ande juurde. Miks? Inimeste isekus ja egoism, millest meie- hobused- tihti aru ei saa. Viidati mingile Masu-nimelisele elukale ja suurtele majanduslikele raskustele. Muidugi on rahalised raskused, sest vahepeal on inimesed siin talus kõvasti ehitanud. Meil on nüüd uus tall ja maneež ja puha. Kogu aeg kuulen jutte, et nii palju on vaja teha aga raha on kogu aeg puudu. Kai on vahepeal närviline ja Rando pahur. Miks küll inimeste elus on rahal nii suur roll? No milleks oli näiteks seda mõttetut maneeži vaja? Kellele ikka meeldib tomluses kinnises ruumis tiirutada? Mulle ei meeldi.

Freddy lasti pensionile ja Marleenile renditi suur kõrb ilus hannover Winsor. Arusaadav. Freddy saab varsti 17 ja ega ta pidevast tööst enam rõõmu ei tundnud. Ta ei öelnud seda küll otseselt välja aga silmad ei valeta kunagi. Tema silmisse ilmus ka see vastik väsimus ja ükskõiksus nagu Pastuškalgi. Kai ütles, et Freddy on auga puhkuse välja teeninud ja edasi hakkab tööd tegema Winsor. Eks Marleen sõidab ka oma vanamehega edasi aga rohkem hobiratsutajana või maastikul. Mitte suures spordis. Kai sõnul pidi Freddy jääma oma koju surmani. Teda ei müüda ega kingita mittevajalikuna ära, nagu juhtus Juku ja Morganiga. Freddy olevat Marleeni suur õpetaja spordis ja tema jääb kuni on aeg Vikerkaaremaale minna. Jääb Marleenile lihtsalt maastikukaaslaseks ja sõbraks. Issand kui ilusasti see kõlab - LIHTSALT SÕBRAKS. Oma Inimesele Marleenile.

Kosutav sügis ja jälle läheneb aasta lõpp

Lõpuks ometi on käes mõnus jahe sügis. Liiga porine ja märg, aga võrreldes suvega on elu nagu paradiisis. Kasvatan usinasti talvekarva ja puhkan putukatest. Pidavat külm talv tulema. No näis, näis. Teen iganädalaselt kerget trenni ning tunnen end tähtsa ja vajalikuna. Me ei tegele küll koolisõiduga aga trenniks saab seda nimetada küll. Kail ei ole nimelt koolisõiduks püsivust. No mis teha- inimene ikkagi. Tegelikult mulle meeldib Kai. Ootan tema tulekut ja kõnnin talle vabatahtlikult vastu. Mitte liiga kiiresti, et ta upsakaks ei muutuks. Kõnnin sedasi rahulikult ja väärikalt, aeg-ajalt seisatades. Inimesele peab ikka meelde tuletama, et mina olen see, kes asju määrab. Tahan tulen, tahan ei tule. Vot nii.

Detsember 2009. Mul on tekkinud köha. heinatolm ajab sõõrmed kihelema ja et kergem hingata oleks, pressin kõhulihastega kaasa. Täna käis loomatohter Tiit (nii sümpaatne mees!) mind vaatamas. Mul olevat allergia ja see võib muutuda emfüseemiks. Keerulised nimed on haigustele pandud. Olen hommikust õhtuni väljas ja talli saan vaid öösel. Mulle meeldib väljas olla. Ilmad on küll nagu ennustatud väga külmad aga hingata on kerge. Liiati on mul meeletult paks aluskarv ja külm ei ole. Mulle meeldib selline karge ja tuulevaikne talv. 

Varsti on jõulud! Päev enne jõule tabas mind üllatus. Kai pani mulle pähe hoopis teistsugused valjad. Minu suureks üllatuseks ei ole neil suuraudu küljes ja suu on täitsa vaba. Nimetatakse neid imeasju bitlessideks. Alguses ei saanud ma uutest valjastest aru. Kuhu ma pean pöörama või mida tegema? Peas oli imelik surve. Õnneks ei ole nendega üldse suul valus kui kohmard Kai liikumisest maha jääb või tasakaalu kaotab. Kai vaeseke on nn pühapäevasõitja ja seega mitte kõige osavam ratsutaja. Sõbrale aga andestatakse mõndagi. Ühesõnaga läks meil mitu nädalat, enne kui uuest süsteemist aru saime. Tegelikult sain mina kohe asjale pihta (et sõita tuleb vaid kergeid märguandeid andes lõdva ratsmega) aga Kail on väääga pikad juhtmed. Alguses sõitis ta liiga kõva ratsmekontaktiga, tekitades mu peas ebaühtlase ja kõikjalt mõjuva surve. Ma ei saanud seetõttu aru mida tegema pean ja olin tasakaalust väljas. Nüüd on meil õnneks asi selge ja töö palju meeldivam kui enne.

Suvi 2009

Mul on nina kärnas, rinnaesine kuplas ja tissivahe sügeleb hirmsasti. Lakk ja saba on olematuks sügatud. Näen jube välja. Vihkan Eesti suve! Need eesti putukad ajavad mind hulluks! Neid kuradi vereimejaid on igal pool, nad lendavad ninna, kõrva, silma ja ajavad kihelema kohad, kust ma ennast sügada ei saa. Päeval paneb Kai meid küll talli aga ka hommikud ja õhtud on kohutavalt putukarohked. Mind ajab see jube ning pidev pinin hulluks ja tahaks selle eest ära põgeneda. Õnnetuseks mida rohkem jooksta seda rohkem tuleb putukaid. See on õudne, kohutav, jäle, ma tahaaaan juba talve!!! 

Vana hobuse surm

Pastuškat ei ole enam. Tegelikult seisis ta juba nädalaid omaette ja vaatas igatsevalt kaugusesse. Vahetevahel tõstis ta pea ja hirnatas kutsuvalt. Väsimus ja igatsus millegi kauge järele vaatasid vastu tema elunäinud kurbadest silmadest. See vana ja väsinud pilk, millega ta meid vaatas... Oh sa mu kallis vana sõber. Oleme Pastuškaga üks kari. Meie kõigi hinges on kohutav valu ja teadmine, et on aeg hüvasti jätta. Lõplikult. Loodan, et oma elu viimased aastad, mil sa Kai juures elasid, olid sa õnnelik. Täname, et sa olemas olid. Hüvasti kallis!

Pastuška uinus igavesele unele 26.märtsil 2009. Ta kustus vaikselt, jättes eelnevalt hüvasti nii Kai kui ka kogu oma karjaga. Esmakordselt kõigi Kai juures oldud aastate jooksul kõndis ta otse tema juurde, vaatas talle pikalt silma ning toetas siis pea jumalaga jättes OMA INIMESE õlale. Meie- hobused- seisime ja hirnusime vastamisi. Seisime veel tükk aega vaikides, langetatud päi kuni Pastuška läinud oli. Alles siis läksime taas oma karja-elu elama. 

Me olime jätnud hüvasti. Kohtumiseni Vikerkaaremaal kallis sõber! Vikerkaaremaal, kus sa oled taas noor ja terve. Hullad koos teiste hobustega rohelisel, mahlase rohuga aasal ja oled õnnelik ning vaba. 

Aeg-ajalt tõstab mõni su sõpradest seal pea ja jääb ootusärevalt silmitsema horisonti. Kaugusest tuleb inimene. Tundes ära OMA inimese jookseb keegi hobustest talle hirnatades vastu ja edasi minnakse üheskoos. Koos minnakse sinna, kus ei ole valu ega vaeva. Sinna kus kõik on õnnelikud... Ükskord tuleme ka meie üle Vikerkaare ja tuleb SINU inimene ning me olema taas kõik koos. Kohtumiseni Vikerkaaremaal kallis Sõber!

Kiirelt kaob aeg...

Aeg läheb kiiresti. Märkamatult on kätte jõudnud sügis. Kai ei ole minuga tükk aega tegelenud. Kuuldavasti andis ta mulle aega. Aega milleks? OK, ma ei käitunud temaga just väga semulikult. Ei andnud ennast tihti (ok, mitte kunagi) kätte jne jne. Aga nüüd tunnen, et tahaks temaga kontakti. Tahaks et ta tuleks ja oleks minuga. Nagu Marleen mitu korda nädalas Freddyga töötab, või Maret Ponifaciusega. Imelik, et ma niimoodi mõtlema olen hakanud. Kas ma hakkan täiskasvanuks saama?

Aeg läheb ikka väga kiiresti! Juba on käes 2008 aasta lõpp. Uskumatu, olen terve aasta Eestis elanud! Saksamaa ja näod minevikust hakkavad tuhmuma. Elan siin ja praegu. Olen harjunud oma uue koduga ja mis kõige tähtsam- mul on nüüd oma inimene. Jah, Kai on tõepoolest MINU inimene. Oleme hakanud taas koos tööle. Meie töö on küll rohkem lõbu aga ikkagi. Käime palju maastikul ja mulle seal väga meeldib. Maastikul tahaks alati kihutada, nii et saba ja lakk tuules lehvivad. Mul on sõber inimene ja ma olen õnnelik!

Suvi 2008

Päevad läevad ja mina veedan oma aega peamiselt karjamaal logeledes. Meid ümbritseb uus ja kõrgem elektrikarjus ning Viki on taas meiega. Vaid Freddy teeb pidevalt tööd aga mina õnneks mitte ja mulle selline jõudeelu meeldib. Iga kord kui näen Kaid nööriga tulemas liigun ma ta eest ära. Aeglaselt ja järjekindlalt, sest tormata mulle ei meeldi- mõjub figuurile halvasti. Tavaliselt annan ma end lõpuks ikka ise kätte aga Kai peab vaeva nägema. Mõnikord läheb ta minu püüdmisest täiega närvi ja jalutab minema. Teinekord peidab nööri seljataha lootes, et ma loll olen. Naljatilk selline! Õhtuti ei taha ma ka tihti talli minna. Teised on tavaliselt juba ammu boksides kui mina ikka ringi tiirutan. Kord tiirutasin niimoodi tund aega. Kai istus lõpuks tüdinult liivale ja kritseldas seal ajaviiteks midagi. Mind hakkas asi huvitama ja nihkusin vaikselt lähemale. ´"Tinker on loll, tinker on loll ruudus, tinker on lollide loll!!!" ilutsesid read liival. ??? Mõtlesin jahmunult järele ja leidsin, et aeg-ajalt ma käitun tõesti selliselt, et inimesed must aru ei saa. Aga ma ei ole ju loll, või olen? Kai on püüdnud minuga järjepidevalt sõbraks saada aga olen siiani tema katseid tõrjunud. Teiste inimeste omi samuti. Ma lihtsalt ei oska veel inimest armastada. 

Äkitselt silmitsesin ma Kaid hoopis teise pilguga. Tema silmitses mind rahulikult naeratades vastu. Läksin tema juurde ja toetasin nina tema õlale. OK, tegelikult on see inimene mulle meeldima hakanud. Seisime mõnda aega ninad vastamisi ja liikusin siis rahulikult Kai kõrval oma boksi. Mul on, mille üle järele mõelda. Üks asi jõudis mulle aga kindlasti kohale- edaspidi tahan olla Kai sõber nii nagu tema on juba ammu minu sõber. Minu inimene.

Mai 2008

Ratsutamine on raske töö. No ei saa ma ennast korralikult tasakaalu kui raskus kukil on. Viimane kord pani treener Annika mind korde otsa. Kai istus sadulas ja ma pidin ringiratast jooksma. Asja mõte oli mulle üleminekute õpetamine. Et siis sammult traavile ja vastupidi. Tüütu! Mu pea hakkas lõpuks sellest jamast ringi käima. Freddy seisis samal aial talli kõrval ja Marleen tegi teda ilusaks. Puhastas, lõikas lakka ja saba ühtlaseks. Freddy kaotas eelmisel päeval oma raua ja lonkas pisut. Mu vaesel sõbral on halvad kabjad, mistõttu on tal aastaringselt rauad all. Vaatasin viimane kord kuidas loomatohter Tiit teda rautas. Hiigelpikad naelad taoti otse kapjade sisse. Õudne! Kummalisel kombel ei pidavat see üldse valus olema. Vaadata oli aga päris hirmus.

Minuga juhtus paari päeva eest imelik asi. Õigemini sattus minu boksi üks imelik asi. Selleks oli üks tillukene (5-päevane) kõvasti määgiv kitsetall. Tema ema lõugas samal ajal kitsede aedikus vastu. Ma ei saa siiani aru kuidas tallekesel õnnestus minu boksi sattuda. Äkitselt oli ta lihtsalt mu jalgade vahel ja karjus ise haledalt oma ema järele. Nagu kiuste ei olnud Kaid kodus ja nii ma siis seisin pea 2 tundi liikumatult ühe koha peal. Kartsin hirmsasti, et äkki astun talle kogemata peale. Ma seisin ja jõllitasin hoolega kitsekest kuni jalad jäid liikumatust asendist kangeks. Õnneks tuli Kai ja päästis mind sellest jubedusest ära. Olin selleks ajaks talle jälgimisest juba täitsa väsinud. Emad võiksid oma lapsi ikka paremini valvata. Muuseas Viki pidi kord tema boksi sattunud kassi ära tapma, mis ta veel tallega oleks teinud? Kai tõi mulle aga peale talle ema juurde viimist tänuks suure tüki leiba ja muudkui kallistas mind. Mmm, nii armas temast!

Aprill 2008

Kevad on tagasi ja loodan, et lõplikult. Oi kuidas tahaks päevade viisi möllata aga õnnetuseks on Viki endiselt teisepool tara. Nii ma siis kiusan Freddyt. Kui ta jooksma ei hakka, siis ergutan teda pisut. Tal on tagumiku peal imeilus jälg minu esihammastest. Korra mõtlesin, et selliseid jälgi võiks hulgim olla, sest need näeksid päris kunstilised välja. Olen väga sihikindel hobune ja Freddy lippab juba sama kiiresti kui Viki. Kui jutt juba Viki peale läks, siis talle osteti hiljuti uued roosad päitsed. Ma olin jube kade kuni sain endale tutikad helesinised valjad. Need on viimase moe järgi tehtud- teksa ja naha segust ja kolmnurkse otsmikurihmaga. Viki läks lausa roheliseks kui neid nägi. Hõikasin siis Morganile ka, et näed sa vanatoi, mul on uued valjad. Morgan ainult nohises seepeale mornilt. Mu päev oli peale seda topelt kaunis. Nii kaunis, nii kaunis, nii lõputult kaunis! Jep, mulle meeldib Eesti!

Täna sai nalja. Olime rahulikult koplis kui äkki jooksid Kai ja Marleen kohale ja tahtsid meid Freddyga talli meelitada. Mida?! Keset ilusat päeva talli? Meile tundus asi väga kahtlane ja siis selgus ka nende käitumise põhjus. Mööda teed galopeerisid meie poole Ponifacius ja üks täiesti võõras hobune. Nad olid üksi. Võõral hobusel oli sadul seljas, valjad peas ja sinised pinded ümber jalgade. Aga inimesi ei olnudki! Kai ja Marleen jooksid neid kahte püüdma ja meie Freddyga jooksime mööda kopliäärt kaasa, õhutades poni ja võõrast hoopis mängule. Kai hiilis võõraga paralleelselt kaasa ja muudkui moosis teda. Et Infreenis, o-paa ja oo-paaa. Tegi seda sellise vaikse rahustava häälega ja Infrenis loll lasigi end kinni võtta. Minul õnnestus Infrenisega igatahes enne tuttavaks saada. Infrenis on muuseas väga ilus ruun- raudjas, valgete märgistega ja kõrge. Küsisin Ponifaciuselt ja Infreniselt, et kuidas neil õnnestus omapead hulkuma minna. Juhtus see siis niimoodi, et Ponifaciuse inimene Maret oli läinud temaga maastikule ratsutama Edasi olid nad kohtunud Infrenise ja tema inimese Anne-Maiga. Maret oli istunud ja lõdvalt jalgu kõlgutanud ning Ponifacius otsustas paar kiiremat spurti teha. Ootamatust kiirendusest kukkus Maret maha ja poni kasutas kohe võimalust plagama panna. Ponifaciuse triki peale tegi kiirsööstu ka Infrenis ning selle peale kukkus ka Anne-Mai. Viimane, mis nad enne minema kihutamis kuulsid oli see, et Maret karjus telefoni teel Kaile, et hobused jooksevad galopis kodu poole ja nemad Anne-Maiga kahjuks nii kiiresti jooksta ei jaksa.

Edasi oli läinud lahti meeletu kihutamine ja see oli olnud tõeliselt äge! Vabadus! Inimesed hüppasid nende teelt eest ära ja kive lendas kapjade alt. Tuul undas kõrvus ja lakad-sabad lehvisid meeletu galopi saatel. Vau!

"Head teed Infrenis!" hüüdsin mina kui Anne-Mai teda kodu poole talutas "Peatse kohtumiseni!"

Me kohtusimegi peatselt taas ja juhtus see sarnastel asjaoludel. Anne-Mai kukkus, Infrenis sai lahti ja tormas minema. Poni seekord lahti ei pääsenud aga Infrenis nautis üksigi kihutamist. Seekord tuli tal aga ületada suur maantee, kus sõidab alati palju autosid. Infrenis tormas peatumatult ja otse teele. Umbes paarkümmend sekundit lahutas teda suurest metsaveorekkast, mille kriiksuvad pidurid jätsid asfaltile pikad tumedad jutid. See oli kohutav! Infrenis oli ka ise kohkunud ja värises üle keha. See vabadus võib päris eluohtlik olla. Taas püüdis Kai Infrenise kinni ja jalutas temaga pea 15 min, enne kui tüdrukud kohale jõudsid. Jälgisin inimesi ja mõtlesin, et kas üksi seiklemine ongi nii tore kui pealtnäha paistab. Kai oli tüdrukute peale kuri, et nad üle suure maantee olid ratsutama läinud. Anne-Mai nuttis, sest oli kukkudes haiget saanud. Maret tundis ennast aga kõige selle peale lihtsalt väga halvasti. Ponifacius oli närviline ja Infrenis lausa pahas tujus. Ei maksa vist neid trikke järele teha, sest liiga palju pahandust toob see endaga kaasa.

Märtsitorm

Appi! Täna on 25.märts ja talv on tagasi. Väljas on kogu päeva möllanud kohutav lumetorm ja hanged ulatusid mulle hetkega rinnuni. Esimest korda elus mõtlesin tõsimeeli, et mul võiksid pikemad jalad olla. Alguses oli päris lahe läbi lume kihutada aga lõpuks ajas see jube tuule undamine ja torkiv lumi meid kõiki väga närviliseks. Kõhe hakkas. Ma ei olnud varem sellist lumetormi näinud. Lõuna-Saksamaal sellist ilmaimet polnud. Õnneks tuli Nänni ja lasi meid sooja talli. Õhtul ajas Kai meid aga jälle tormi kätte, et latrid ära puhastada ja õhtused heinad-kaerad ette panna. Kuna päev oli olnud tõeliselt närvesööv, siis tahtsin ennast koheselt Morgani peal välja elada. Tormasin kahe kopli vahelise aia juurde, kus Morgan ülbelt jõllitas ja keerasin siis otsustavalt oma tagumiku aia poole. Morgan vastas samaga ja siis läks lahti tõeline materdamine. Taaskord rikkus Kai kõva kisaga meie arveteklaarimise ära. Mis neil inimestel ometi viga on? Kas nad aru ei saa, et hobuste maailmas käivad asjad teisiti ja ma lihtsalt pean sellele lollile vanamehele koha kätte näitama.

Päev hiljem, 26.märtsil, oli täpselt samasugune ilm. Igav! Konutasime pika hommiku tallis ja välja saime alles lõunal. Lõuna-Saksamaal oli alati soe, isegi talvel. Eestil on oma halvad küljed ja hakkan alles nüüd aru saama, et tegelikult olen ma ikka täiesti erinevas maailmas kui enne. Natuke kurb on olla. Kas ma igatsen oma elu Lõuna-Saksamaal? Ma ei oskagi vastata. Mulle väga meeldib minu praegune kari ja inimesed. Mõnikord aga, nagu täna ja eile, mõtlen ma, et lõunas oli kõik teisiti. Mitte parem aga lihtsalt teistmoodi. Pean veel harjuma Eesti niiske ja vastiku kliimaga. Igatsen päikest ja sooja.

Märtsi lõpp

Aeg läheb. Viki on endiselt vanglarežiimil aga Freddy olen ma mängima õpetanud, nii et igav mul ei ole. Ega see Freddy küll eriti hullata viitsi (vanust teisel juba üksjagu) aga kui ma tal ikka pikalt laudjat näksides taga kõnnin, hakkab lõpuks jooksma küll. Muuseas, ma olen juba kogenud ratsahobune. Kai paneb mulle õhtuti sadula selga ja valjad pähe, ning siis me muudkui kõnnime ühtepidi ja teistpidi. Pean tunnistama, et alguses olid mul ikka ülisuured tasakaaluprobleemid. No ei saanud kõnnitud kui raskus seljal oli. Kogu aeg kiskus kraavi poole. Freddy siis ütles, et ärgu ma mõelgu sellele tümikale oma turjal vaid keskendugu ma hoopis maapinna jälgimisele. No aga see inimene (Kai) võiks ikka kaalust pisut (tegelikult päris palju) alla võtta küll. Ja ega mulle need suulised kah ei meeldi. Nätsuta neid kummijublakaid, ptüi. Freddy ka irvitab kogu aeg, et mul on suus tittedele mõeldud kummist suulised. Üritan siis mitte vaadata tema irvitava koonu poole. Oota vaid sa vana tõbras, küll ma sulle näitan veel titte !

See-eest paar päeva tagasi mulle trenn väga meeldis. Maapind oli sile, sest Rando oli seda suure müriseva masinaga silunud ja ilm oli nii imeilus. Tahtsin täiega kihutada aga Kai sõdis mu soovile pidevalt vastu. Ikka tasa ja tasa. No mis tasa kui kevad on käes! Mõelge vaid, kevad!

06. märts 2008

Olen täna inimeste peale väga vihane. Nad eraldasid mu mängukaaslase Viki pagendusse teise koplisse. Et miks või? No Viki avastas, et nii tore on üle elektrikarjuse vabadusse hüpata ja siis mööda küla suuri ringe teha. No öelge ometi, mis on selles siis nii halba, et Viki peab nüüd koos ema Pastuškaga pagenduses olema??? Mina hüppaksin ka üle kopliaia kui mul oleks pisut pikemad jalad.

Teised Jõemetsa talu asukad

Peale hobuste elavad Vesneris, Jõemetsa talus, veel kari koeri ja kasse, kitsed ja inimesed. Inimesi on hulgim. Peale Kai ja Marleeni veel väikesed inimesed Markus ja Markko (nemad on Kai täkusoost varsad) ning suured inimesed: märasoost Nänni ja täkusoost Rando. Nänniks kutsutakse Kai ema ja Rando on Kai abikaasa. Rando tundub inimkarja juht olevat.

Nänni on meie kõikide suur sõber, kes alati midagi head annab, meid päeval hooldab ja meie heaolu nimel kõvasti tööd rabab. Täiesti asendamatu ja armas pisike halli peaga olevus. Oi me armastame Nännit! Erinevalt näiteks Kaist, ei taha tema meilt kunagi midagi saada. Ei pane valjaid pähe ega roni selga. Nänni on lihtsalt sõber. Väikesed inimesed- Markus ja Markko- mind eriti vahtimas ei käi. Tihti on koos nendega Kai õe Ebe täkusoost varss Kevin ja nendel inimtäkukestel on imelik hobi- mingid ümmarguste ratastega mürisevad masinad, mida nad ise hellitavalt A-DE-VEE-deks kutsuvad. Ei mina aru saa, miks neil inimlastel sellised lemmikloomad nagu A-DE-VEE-d meelivad. Hobused on ju palju toredamad ega mürise niimoodi. Iga kord kui poisid oma A-DE-VEE-dega ratsutavad, seisan mina kannatlikult kopli aia taga. Et äkki nad ikka märkavad, et mina olen palju armsam loom kui see tobe ADEVEE... ja .......ma tahaks tükike maiust, aga ei......

Veebruar 2008. Minu kari ja need teised...

Tutvustan teile oma karja:

Freddy- 14.a raudjas ruun. Freddy on toodud Lõuna Saksamaalt ja tema isiklik inimene on väike tüdruk Marleen (12.a). Marleen on Kai märavarss. Marleen ja Freddy teevad treener Annika juhendamisel koolisõitu. Pidavat väga raske spordiala olema. No kuidas kellelegi... Freddy on minu hea sõber. Ta on hästi mõistev ja teab täpselt, et mina olen boss.

Wiktoria- tema on alles 1,5.a tatikas, hüütakse Vikiks. Päris lõbus ja igati vahva tibi. Vikiga saame me klatšijutte rääkida ja uusi valjaste-päitsete-sadulate moesuundi arutada. Väga moekas hobuhakatis aga temast ei tule ikka nii ilus hobune kui mina olen. Kuigi ta näeb oma süsimusta läikiva karva ja valge ninaga päris kenake välja. Viki isiklik inimene on Kai kaksikõde Ebe.

Pastuška- Viki vana, lausa igivana ema. Viki on muuseas välimuselt oma ema täpne koopia. Pastuška on sümpaatne ja rahulik vanadaam. Ta pole eriline suhtleja ja hoiab minu teelt kaugele eemale. Mõtleb teine kogu aeg millelegi. Pastuškal on esijalg vigane  aga see ei tundu teda eriti segavat. Olevat teine varsana jalaluu murdnud. Jalg kasvas küll kokku aga jäi kõveraks. Kurb. Mulle Pastuška väga meeldib. Temast õhkub elutarkus ja rahulik väärikus. Austan seda vana hobust.

Minu karja kõrval elab veel üks teine kari ja nemad mulle väga ei meeldi. Eriti vastik on see vanamees, mis ta nimi nüüd oligi- Morgan! Morgan arvab, et on maailma naba. No mitte minu maailma igatahes! Ükskord läks mul Morganiga peaaegu löömaks. Kuigi karjuselint on meie maalappide vahepeal, läks meil ikka korralikuks madinaks. Oleksin talle kindlasti koha kätte näidanud aga minu inimene Kai hakkas millegipärast kätega vehkima ja tegi nii koledat häält nagu oleks millegi vahele kinni jäänud. Mõnikord ei mõista ma inimesi üldse...

Kõrvalkarja Juku on seevastu täitsa lahe papi. Rahulik flegma ja ei topi oma nina minu karja sisepoliitikasse. Õieti teeb.

Kõrvalkarja kõige kõvem tegija on aga šetlandiponi Ponifacius. Naljatilk peab end täkuks aga küla peal sosistatakse, et ta on ikka ruun mis ruun. No on sellel pisipoisil alles jultumust ja nahaalsust! Ütlen teile saladuskatte all, et tegelikult on ta jube ilus poiss. Süsimust ja hiigelpika laka-sabaga. Oi ta oskab mesijuttu puhuda! Oleks ta pisut suurem, siis me oleksime nii kaunis paar. Ponifaciusele kuulub üks Mareti nimeline tüdruk. Maret on talle õpetanud palju lahedaid trikke ja nende koostegemisi on alati põnev jälgida. Kaugelt on näha, et neid kahte seob suur tugev sõprus. Kas ka minu ja Kai vahel tekib selline side? Eks aeg näitab. Esialgu olen igaks juhuks pisut umbusklik ja hoian eemale.

Elu algus Eestimaal

2008.a alguse võtsin vastu juba Estlandil ehk Eestimaal. Minu elu Vesneri nimelises kolkakülas on kujunenud üllatavalt toredaks ja pingevabaks. Oman väikest karja, mille juhiks ma kiiresti hakkasin. Ilma suure tülita kuid rahulikult ja kindlalt. Mulle ei meeldi teistega jageleda aga endale liiga teha ma ka ei lase. Esimesena ei lähe ma seevastu kunagi tüli norima. Kui aga kellegil ütlemist on lõpetan asja kähku ära. Ühesõnaga- need juhtimisasjad said paari nädalaga minu kasuks seatud. 

Alguses silmitsesin oma uut karja eemalt. Lähedale mind ei lastud ja kaugemalt oligi tegelikult parem ülevaade. Jälgisin teisi eemalt ja tutvusin nende käitumisreeglitega ning rolliga karjas. Mulle pandi heina karjast eemale, samal ajal kui teised suure rasvase rulli ümber matsutasid. Kaua sa aga ikka lumest viitsid kõrsi korjata ja kuidagi oli ju vaja ennast heinarullile lähemale sebida. Kasutades veenvaid vahendeid (kapju ja hambaid) võitlesin endale kätte liidrirolli. Õnneks said teised ruttu aru, et minuga pole mõtet tüli norida. Niisiis olen mina karja Boss. Iga päevaga meeldib mulle mu uus kodu üha rohkem. Palju puhkust, rohkelt süüa ning tore kari, kes mind omaks on võtnud ja ka juhina tunnustanud. Muuseas, selgus, et minu karja ainus ruun Freddy on ka Saksamaalt toodud. Ta olla väga rahul oma eluga Eestis.

Meenutades möödunut

Minu nimi on Maja. Kirjapildis. Hääldatakse nagu mesilane Maaja. Minu isiklik inimene Kai hüüab mind Oma Muumimammaks. Seda seepärast, et tema sõbranna Ene arvates näen ma välja nagu muumimamma. Et siis nii imeliselt kaunis ja ümar. Tõult olen ma iiri tinker. Tahaksin rääkida teile oma lugu. Nii nagu mina seda näen.

Oli detsember 2007. Olin 3,5 aastane ja elanud kogu aeg ühes külakeses Lõuna Saksamaal. Ühel päeval seisid minu latri ees võõrad ja imelikus keeles kõnelevad inimesed. Üks neist vahtis mind lolli näoga, nagu poleks iial varem hobust näinud. No nii ilusat nagu mina, ta arvatavasti ei olnudki näinud. Hiljem sain teada, et inimese nimi on Kai ja et mind olla talle müüdud. Müüdud! See teadmine oli kohutav šokk. Miks ometi? Mis saab edasi? Teadmine, et pean sünnikodust lahkuma oli tõeliselt hirmutav. Lausa paanikasse ajav. Minu anuv pilk endisele omanikule ei aidanud ja lõpuks seisin kitsas treileris kõrvuti võõra hobusega. Algas pikk kurnav teekond teadmatusse. Seisime tunde ümberringi vaid treileri rappuvad seinad ja ilge mürin. Me ei tundnud enam oma jalgu ja kogu tähelepanu oli suunatud tasakaalu hoidmisele. Tundus, et see õudus ei lõpe iial. Lõppes küll kuid peale seda ei ole ma enam oma kaunist Saksamaad näinud. Kui ma treilerist maha tulin, siis selgus, et olen kusagil pärapõrgus. Kohas, mida kutsutakse Estlandiks. Mis koht see Estland üldse on?