Kevad on tagasi ja loodan, et lõplikult. Oi kuidas tahaks päevade viisi möllata aga õnnetuseks on Viki endiselt teisepool tara. Nii ma siis kiusan Freddyt. Kui ta jooksma ei hakka, siis ergutan teda pisut. Tal on tagumiku peal imeilus jälg minu esihammastest. Korra mõtlesin, et selliseid jälgi võiks hulgim olla, sest need näeksid päris kunstilised välja. Olen väga sihikindel hobune ja Freddy lippab juba sama kiiresti kui Viki. Kui jutt juba Viki peale läks, siis talle osteti hiljuti uued roosad päitsed. Ma olin jube kade kuni sain endale tutikad helesinised valjad. Need on viimase moe järgi tehtud- teksa ja naha segust ja kolmnurkse otsmikurihmaga. Viki läks lausa roheliseks kui neid nägi. Hõikasin siis Morganile ka, et näed sa vanatoi, mul on uued valjad. Morgan ainult nohises seepeale mornilt. Mu päev oli peale seda topelt kaunis. Nii kaunis, nii kaunis, nii lõputult kaunis! Jep, mulle meeldib Eesti!Täna sai nalja. Olime rahulikult koplis kui äkki jooksid Kai ja Marleen kohale ja tahtsid meid Freddyga talli meelitada. Mida?! Keset ilusat päeva talli? Meile tundus asi väga kahtlane ja siis selgus ka nende käitumise põhjus. Mööda teed galopeerisid meie poole Ponifacius ja üks täiesti võõras hobune. Nad olid üksi. Võõral hobusel oli sadul seljas, valjad peas ja sinised pinded ümber jalgade. Aga inimesi ei olnudki! Kai ja Marleen jooksid neid kahte püüdma ja meie Freddyga jooksime mööda kopliäärt kaasa, õhutades poni ja võõrast hoopis mängule. Kai hiilis võõraga paralleelselt kaasa ja muudkui moosis teda. Et Infreenis, o-paa ja oo-paaa. Tegi seda sellise vaikse rahustava häälega ja Infrenis loll lasigi end kinni võtta. Minul õnnestus Infrenisega igatahes enne tuttavaks saada. Infrenis on muuseas väga ilus ruun- raudjas, valgete märgistega ja kõrge. Küsisin Ponifaciuselt ja Infreniselt, et kuidas neil õnnestus omapead hulkuma minna. Juhtus see siis niimoodi, et Ponifaciuse inimene Maret oli läinud temaga maastikule ratsutama Edasi olid nad kohtunud Infrenise ja tema inimese Anne-Maiga. Maret oli istunud ja lõdvalt jalgu kõlgutanud ning Ponifacius otsustas paar kiiremat spurti teha. Ootamatust kiirendusest kukkus Maret maha ja poni kasutas kohe võimalust plagama panna. Ponifaciuse triki peale tegi kiirsööstu ka Infrenis ning selle peale kukkus ka Anne-Mai. Viimane, mis nad enne minema kihutamis kuulsid oli see, et Maret karjus telefoni teel Kaile, et hobused jooksevad galopis kodu poole ja nemad Anne-Maiga kahjuks nii kiiresti jooksta ei jaksa.
Edasi oli läinud lahti meeletu kihutamine ja see oli olnud tõeliselt äge! Vabadus! Inimesed hüppasid nende teelt eest ära ja kive lendas kapjade alt. Tuul undas kõrvus ja lakad-sabad lehvisid meeletu galopi saatel. Vau!
"Head teed Infrenis!" hüüdsin mina kui Anne-Mai teda kodu poole talutas "Peatse kohtumiseni!"
Me kohtusimegi peatselt taas ja juhtus see sarnastel asjaoludel. Anne-Mai kukkus, Infrenis sai lahti ja tormas minema. Poni seekord lahti ei pääsenud aga Infrenis nautis üksigi kihutamist. Seekord tuli tal aga ületada suur maantee, kus sõidab alati palju autosid. Infrenis tormas peatumatult ja otse teele. Umbes paarkümmend sekundit lahutas teda suurest metsaveorekkast, mille kriiksuvad pidurid jätsid asfaltile pikad tumedad jutid. See oli kohutav! Infrenis oli ka ise kohkunud ja värises üle keha. See vabadus võib päris eluohtlik olla. Taas püüdis Kai Infrenise kinni ja jalutas temaga pea 15 min, enne kui tüdrukud kohale jõudsid. Jälgisin inimesi ja mõtlesin, et kas üksi seiklemine ongi nii tore kui pealtnäha paistab. Kai oli tüdrukute peale kuri, et nad üle suure maantee olid ratsutama läinud. Anne-Mai nuttis, sest oli kukkudes haiget saanud. Maret tundis ennast aga kõige selle peale lihtsalt väga halvasti. Ponifacius oli närviline ja Infrenis lausa pahas tujus. Ei maksa vist neid trikke järele teha, sest liiga palju pahandust toob see endaga kaasa.
No comments:
Post a Comment