Ratsutamine on raske töö. No ei saa ma ennast korralikult tasakaalu kui raskus kukil on. Viimane kord pani treener Annika mind korde otsa. Kai istus sadulas ja ma pidin ringiratast jooksma. Asja mõte oli mulle üleminekute õpetamine. Et siis sammult traavile ja vastupidi. Tüütu! Mu pea hakkas lõpuks sellest jamast ringi käima. Freddy seisis samal aial talli kõrval ja Marleen tegi teda ilusaks. Puhastas, lõikas lakka ja saba ühtlaseks. Freddy kaotas eelmisel päeval oma raua ja lonkas pisut. Mu vaesel sõbral on halvad kabjad, mistõttu on tal aastaringselt rauad all. Vaatasin viimane kord kuidas loomatohter Tiit teda rautas. Hiigelpikad naelad taoti otse kapjade sisse. Õudne! Kummalisel kombel ei pidavat see üldse valus olema. Vaadata oli aga päris hirmus.
Minuga juhtus paari päeva eest imelik asi. Õigemini sattus minu boksi üks imelik asi. Selleks oli üks tillukene (5-päevane) kõvasti määgiv kitsetall. Tema ema lõugas samal ajal kitsede aedikus vastu. Ma ei saa siiani aru kuidas tallekesel õnnestus minu boksi sattuda. Äkitselt oli ta lihtsalt mu jalgade vahel ja karjus ise haledalt oma ema järele. Nagu kiuste ei olnud Kaid kodus ja nii ma siis seisin pea 2 tundi liikumatult ühe koha peal. Kartsin hirmsasti, et äkki astun talle kogemata peale. Ma seisin ja jõllitasin hoolega kitsekest kuni jalad jäid liikumatust asendist kangeks. Õnneks tuli Kai ja päästis mind sellest jubedusest ära. Olin selleks ajaks talle jälgimisest juba täitsa väsinud. Emad võiksid oma lapsi ikka paremini valvata. Muuseas Viki pidi kord tema boksi sattunud kassi ära tapma, mis ta veel tallega oleks teinud? Kai tõi mulle aga peale talle ema juurde viimist tänuks suure tüki leiba ja muudkui kallistas mind. Mmm, nii armas temast!
No comments:
Post a Comment