Appi! Täna on 25.märts ja talv on tagasi. Väljas on kogu päeva möllanud kohutav lumetorm ja hanged ulatusid mulle hetkega rinnuni. Esimest korda elus mõtlesin tõsimeeli, et mul võiksid pikemad jalad olla. Alguses oli päris lahe läbi lume kihutada aga lõpuks ajas see jube tuule undamine ja torkiv lumi meid kõiki väga närviliseks. Kõhe hakkas. Ma ei olnud varem sellist lumetormi näinud. Lõuna-Saksamaal sellist ilmaimet polnud. Õnneks tuli Nänni ja lasi meid sooja talli. Õhtul ajas Kai meid aga jälle tormi kätte, et latrid ära puhastada ja õhtused heinad-kaerad ette panna. Kuna päev oli olnud tõeliselt närvesööv, siis tahtsin ennast koheselt Morgani peal välja elada. Tormasin kahe kopli vahelise aia juurde, kus Morgan ülbelt jõllitas ja keerasin siis otsustavalt oma tagumiku aia poole. Morgan vastas samaga ja siis läks lahti tõeline materdamine. Taaskord rikkus Kai kõva kisaga meie arveteklaarimise ära. Mis neil inimestel ometi viga on? Kas nad aru ei saa, et hobuste maailmas käivad asjad teisiti ja ma lihtsalt pean sellele lollile vanamehele koha kätte näitama.
Päev hiljem, 26.märtsil, oli täpselt samasugune ilm. Igav! Konutasime pika hommiku tallis ja välja saime alles lõunal. Lõuna-Saksamaal oli alati soe, isegi talvel. Eestil on oma halvad küljed ja hakkan alles nüüd aru saama, et tegelikult olen ma ikka täiesti erinevas maailmas kui enne. Natuke kurb on olla. Kas ma igatsen oma elu Lõuna-Saksamaal? Ma ei oskagi vastata. Mulle väga meeldib minu praegune kari ja inimesed. Mõnikord aga, nagu täna ja eile, mõtlen ma, et lõunas oli kõik teisiti. Mitte parem aga lihtsalt teistmoodi. Pean veel harjuma Eesti niiske ja vastiku kliimaga. Igatsen päikest ja sooja.
No comments:
Post a Comment