Aeg läheb. Viki on endiselt vanglarežiimil aga Freddy olen ma mängima õpetanud, nii et igav mul ei ole. Ega see Freddy küll eriti hullata viitsi (vanust teisel juba üksjagu) aga kui ma tal ikka pikalt laudjat näksides taga kõnnin, hakkab lõpuks jooksma küll. Muuseas, ma olen juba kogenud ratsahobune. Kai paneb mulle õhtuti sadula selga ja valjad pähe, ning siis me muudkui kõnnime ühtepidi ja teistpidi. Pean tunnistama, et alguses olid mul ikka ülisuured tasakaaluprobleemid. No ei saanud kõnnitud kui raskus seljal oli. Kogu aeg kiskus kraavi poole. Freddy siis ütles, et ärgu ma mõelgu sellele tümikale oma turjal vaid keskendugu ma hoopis maapinna jälgimisele. No aga see inimene (Kai) võiks ikka kaalust pisut (tegelikult päris palju) alla võtta küll. Ja ega mulle need suulised kah ei meeldi. Nätsuta neid kummijublakaid, ptüi. Freddy ka irvitab kogu aeg, et mul on suus tittedele mõeldud kummist suulised. Üritan siis mitte vaadata tema irvitava koonu poole. Oota vaid sa vana tõbras, küll ma sulle näitan veel titte !
See-eest paar päeva tagasi mulle trenn väga meeldis. Maapind oli sile, sest Rando oli seda suure müriseva masinaga silunud ja ilm oli nii imeilus. Tahtsin täiega kihutada aga Kai sõdis mu soovile pidevalt vastu. Ikka tasa ja tasa. No mis tasa kui kevad on käes! Mõelge vaid, kevad!
No comments:
Post a Comment