Märkamatult on maha sadanud paks valge lumi. Enne seda olime põlvist saadik pori sees ja ime kombel mulle ei tekkinudki preid. Ptüi, ptüi, ptüi.... Vahepeal ei ole tegelikult suurt midagi juhtunud. Vaid kolm asja: lisandus uus hobune Rosy, lisandus veel üks uus hobune Elli ja tallis käisid vargad. Kui nii võtta, siis on juhtunud ju päris palju. Algame otsast.
Rosy toodi meie talli ja minu karja novembri esimesel nädalal. Ta on pisikest kasvu kondine kolmeaastane sälg, kes ilmselgelt alatoitumuse tõttu kängu jäänud. Rosy tormas kohe heinarulli juurde ja ei lasknud end segade teiste hullunud galopeerimisest. Muudkui seisis ja sõi. Lõpuks me tüdinesime tema ümber jooksmisest ja nii sulandus Rosy sujuvalt meie karja.
Elli tuli novembri keskel. Elli on 15. a soome traavel. Temal nii hästi ei läinud. Hoidis meist eemale ja oli väga väga närviline. Tema ülipelglik käitumine ajas Freddy tigedaks ja ta üritas Ellit omal kombel karjast võimalikult kaugele ajada. Vaesel Ellil oli terve selg Freddy hammustuse jälgi täis. Lõpuks viidi Elli kui lootusetu hobune hoopis Poolusele seltsiks. Et ühe hobusega ta vast ikka harjub koos olema. Tegelikult on Elli siiani pelglik ja närviline. Tema kohanemisaeg saab pikk olema. Vaeseke.
Ööl vastu 15.novembrit käisid meie tallis vargad. Varastati Winni Wintec ja Freddy Stübben, higitekk ja muid vidinaid. Sadulad saadi õnneks kätte ja asjaga tegeleb politsei. See on nii pikk lugu, et las Kai räägib teile ise. Mina ei viitsi seda kõike kirjutama hakata. Nüüd on meie varustus saja luku ja riivi taga ja pererahvas plaanib uut aeda ja korraliku Cesari-laadse koera soetamist. Las uus Cessu siis sööb vargaid hommiku- ja õhtusöögiks.
Trenne oleme vähe teinud. Mina puhkan, California puhkab, Winni lonkab jne. Vaid Marleeni raudvara Freddy teeb tööd. Las rabab, mulle meeldibki niisama logeleda.
No comments:
Post a Comment