Väike Ingel.

Kellegi kirjutatud read ühe väikese  tapetud tüdruku  mälestuseks. Lihtsalt läheb nii väga südamesse. Hingel on valus........


Vaata ema, olen tuul- mängin sinu juustes.

Sosistan sul kõrva tasa: "olen sinu juures"

Vaata ema, olen kuu- öösel sind ma paitan.

Naeratus on sinu suul, unenäos sind aitan.

Vaata ema, olen päike- sinu silmis säran.

Näen seal hulga pisaraid, pühi need nüüd ära.

Vaata ema, olen lumi- nõnda külm ja valge.

Akna taha teen sul kohe hästi mitu hange.

Vaata ema, olen vihm, märjaks teen su põsed.

Kui vaid saaks, siis uhuks ära kõik su suured mured.

Vaata ema, olen siin, sinu südames ja hinges.

Olen sinu lähedal- SINU VÄIKE INGEL.



Inimesed on ikka väga väga julmad .....

Puhka rahus väike Varvara.

Hüvasti kallis Morgan

Minu blogi päris alguses oli juttu kahest lahutamatust sõbrast- Jukust ja Morganist. Morganit ei ole enam... Ta kustus vaikselt ja valuta, jättes maha lohutamatus leinas sõbra Juku. Nad olid kogu elu koos. Kogu elu. Külg külje kõrval. Sellist sõprust kahe ruuna vahel ei ole meist keegi varem näinud ning tõenäoliselt ei näe ka iialgi. Morganil oli raske elu. Õnneks olid tema viimased aastad õnnelikud ja vabad. Õnneks oli tal kogu elu kõrval tõeline sõber. 

Mäletan seda päeva, mil Kai nad auto peale laadis ja sõit Läänemaa poole algas. Ande Arula oli inimene, kes need kaks -inimeste silmis kasutut vana kronu- avasüli vastu võttis ja nende eest lõpuni hästi hoolitses. Hetkel me veel ei tea, kas Juku peab leinale vastu. Võib-olla aga olekski parem kui ta oma sõbrale Vikerkaaremaale järgneks. Tõenäoliselt, Morgan,  sa ju ootadki seal vaid oma ühte ja tõelist sõpra. Sõpra, kes ei reetnud sind iial. Nagu inimesed seda liigagi tihti tegid. Inimesed on inimesed .......

Hüvasti Morgan! Oleme mõtetes Sinuga. Kohtumiseni Vikerkaare taga.

Veidi kõigest

02.-03.03. oli meie tall taas suurt sagimist täis.  Nimelt käis Reet jälle inimesi dresseerimas. Vaesekesed said ikka korraliku mahvi. Eriti Marleen, kes ühel päeval sõitis kahe hobusega. Marleen nimelt  sõidab lisaks Tibile nüüd ka Tank'iga. Ei olnud kerge, no ei olnud. Üksikasju võite Marleenilt endalt uurida, sest mulle neid ei avalikustatud. Pole ka ime, sest Kail oli lihtsalt nii palju tegemist kogu aeg, et minuga rääkimiseks aega ei jäänudki. Ütles vaid, et puhka veel pisut Muumimamma, varsti on sinu kord trenni teha. Nimelt pidi Kai õde Ebe osalema 17-18.märtsil koos Eediga Reeda trennides. Kai olla talle lubanud, et siis teeme meie ka trenni. No eriline rõõm ikka küll!

Muidu olid trennid ka seekord õpetlikud ja meeleolukad olnud.  Hiljem olla inimesed kella 2-ni öösel jututanud. Tüüpiline inimeste värk  :-)

Veidi Ronist. Tema on meie talli eriline frukt ja seda igas mõttes. Alates oktoobrist on Ron eritöö režiimil, mis hõlmab aktiivset kordetööd koos Parelli mängude-ja muude spets.harjutustega. Edusammud on silmaga nähtavad ja lihased suuremad kui eales varem. Ilus atleetlik poiss. Nüüd on aga kätte jõudnud aeg hakata taas tööle sadulaga ja vot see on juba probleem. Nimelt ei leia inimesed talle sobivat sadulat. Laupäeval prooviti talle selga kümmekond erinevat sadulat ja selle käigus toimus järjekindel rodeo-etendus. Täitsa hull värk selle Ronile sadula leidmisega. Tuleb meelde kuidas Kai kunagi Freddyt kirus kui iga 6 kuu tagant pidi sadulat vahetama. 

Kadi Olly saab ka kohe 4-seks ja pole enam kaugel aeg, mil temalegi sadulat vaja on. Jõudu ja külma närvi Kadile edaspidiseks! Ühesõnaga, lõpuks otsustati hakata kasutama Pisitriinu Wintecit, sest see oli kõikidest parem variant. Hetkel otsib Kai Ronile analoogset wintecit. Ise poriseb, pobiseb, turtsub ja kirub sealjuures kõiki sadulaprobleeme maapõhja. Mitte vaid sadula aga ka kõiki teisi hobustega seonduvaid probleeme. Meie juba teame, et neid on palju :-) seljad, hambad, jalad, mõistus (inimeste oma siis) jne jne jne Näiteks täna hommikul jooksid kõrvalkarja hobused vaheaia katki. Kuna Kai ei saanud töölt koju sõita, pidi Rando autopedaal põhjas kodu poole kimama. Viis, kuidas ta kõiki hobuseid ja Nännit kirus kostus Vesnerini välja. Nännit kirus ta seepärast, et too oma telefoni kogu aeg tuppa unustab, mistõttu teda mitte kunagi kätte ei saa. No ajab ikka vihale küll. See aga, et Rando kõiki hobuseid kirus, ei olnud temast küll kena. Meie kari olid nagu nunnud ninad vastu heinarulli ning kõhud punnis ennast päikese kätte välja sirutanud. Nägudel ilmsüütu ilme :-)

Lasmus

28. veebruaril täitus talli viimane,  juba jupp aega tagasi broneeritud koht. Meie talli saabus kõrb iludus Lasmus. Minu suureks rõõmuks paigutas Kai ta otse meie kõrval olevasse koplisse. Esialgu on poiss (kahjuks ruun) küll üksinda aga eks paistab, mis edasi saab. Võib-olla liitub ta kunagi tulevikus meie karjaga. Eks inimesed otsustavad.  Seni piidlen uut poissi üle karjusetraatide. Pean ütlema, et meie poole satuvad need kõige kaunimad ja kergetüübilisemad ruunad. Teisepool on ju teadagi Eedi ja teised   :-). Mitte et ma nüüd ise eriline siresäär oleksin aga ma olen ju tinker. Tinkerid peavadki teadupärast kaunilt ümarad olema

 :-)