Mul on juba kolmandat päeva esijalad rautatud. Urmas käis meid taas värkimas-rautamas ja leidis, et peaks ikka rauad alla panema. Siis on maastikul kindlam joosta. Kindlam jah aga kuidagi imelikum ka. Harjumatu. Maastikul oleme me viimasel ajal päris palju käinud ja mulle see väga meeldib. Ühel korral tegime Freddyga võidujooksu üle suure põllu. Pole tähtis, kes võitis....
Eile ühines metsaretkega ka Niki, kes on teise kopli hobune. Tavapäevadel ma kahjuks Nikiga eriti kokku ei puutu, sest meie koplite vahele jääb suur tühi plats. Niki alias Nik-Nak on ääretult kena välimusega (süsimust valgete märgistega) ja uhke liikumisega koolisõidu ratsu. Väga kena loom aga kahjuks ruun. Mul oli päris raske Freddil ja Nikil kannul püsida, sest nad on jube pikkade jalgadega ja ülikiired. Mina olen aga lihtsalt kena, armas ja nunnu. Ühesõnaga- eilne retk võttis päris võhmale. Järgmisel korral lubasid meiega ühineda ka kõrvalkopli Jonnika, Amor ja Kasmir. Nemad kolisid kõrvalkoplisse maikuus. Nagu ma ühes varasemas kirjutises mainisin- ajad on muutunud, hobused tulevad ja lähevad. Jagan hetkel koplit Thasha, Pooluse, Tiffany ja Freddyga. Vaid Freddy ongi mu vanadest algusaastate sõpradest jäänud. .....
No comments:
Post a Comment