Päevad läevad ja mina veedan oma aega peamiselt karjamaal logeledes. Meid ümbritseb uus ja kõrgem elektrikarjus ning Viki on taas meiega. Vaid Freddy teeb pidevalt tööd aga mina õnneks mitte ja mulle selline jõudeelu meeldib. Iga kord kui näen Kaid nööriga tulemas liigun ma ta eest ära. Aeglaselt ja järjekindlalt, sest tormata mulle ei meeldi- mõjub figuurile halvasti. Tavaliselt annan ma end lõpuks ikka ise kätte aga Kai peab vaeva nägema. Mõnikord läheb ta minu püüdmisest täiega närvi ja jalutab minema. Teinekord peidab nööri seljataha lootes, et ma loll olen. Naljatilk selline! Õhtuti ei taha ma ka tihti talli minna. Teised on tavaliselt juba ammu boksides kui mina ikka ringi tiirutan. Kord tiirutasin niimoodi tund aega. Kai istus lõpuks tüdinult liivale ja kritseldas seal ajaviiteks midagi. Mind hakkas asi huvitama ja nihkusin vaikselt lähemale. ´"Tinker on loll, tinker on loll ruudus, tinker on lollide loll!!!" ilutsesid read liival. ??? Mõtlesin jahmunult järele ja leidsin, et aeg-ajalt ma käitun tõesti selliselt, et inimesed must aru ei saa. Aga ma ei ole ju loll, või olen? Kai on püüdnud minuga järjepidevalt sõbraks saada aga olen siiani tema katseid tõrjunud. Teiste inimeste omi samuti. Ma lihtsalt ei oska veel inimest armastada.
Äkitselt silmitsesin ma Kaid hoopis teise pilguga. Tema silmitses mind rahulikult naeratades vastu. Läksin tema juurde ja toetasin nina tema õlale. OK, tegelikult on see inimene mulle meeldima hakanud. Seisime mõnda aega ninad vastamisi ja liikusin siis rahulikult Kai kõrval oma boksi. Mul on, mille üle järele mõelda. Üks asi jõudis mulle aga kindlasti kohale- edaspidi tahan olla Kai sõber nii nagu tema on juba ammu minu sõber. Minu inimene.
No comments:
Post a Comment