Pastuškat ei ole enam. Tegelikult seisis ta juba nädalaid omaette ja vaatas igatsevalt kaugusesse. Vahetevahel tõstis ta pea ja hirnatas kutsuvalt. Väsimus ja igatsus millegi kauge järele vaatasid vastu tema elunäinud kurbadest silmadest. See vana ja väsinud pilk, millega ta meid vaatas... Oh sa mu kallis vana sõber. Oleme Pastuškaga üks kari. Meie kõigi hinges on kohutav valu ja teadmine, et on aeg hüvasti jätta. Lõplikult. Loodan, et oma elu viimased aastad, mil sa Kai juures elasid, olid sa õnnelik. Täname, et sa olemas olid. Hüvasti kallis!
Pastuška uinus igavesele unele 26.märtsil 2009. Ta kustus vaikselt, jättes eelnevalt hüvasti nii Kai kui ka kogu oma karjaga. Esmakordselt kõigi Kai juures oldud aastate jooksul kõndis ta otse tema juurde, vaatas talle pikalt silma ning toetas siis pea jumalaga jättes OMA INIMESE õlale. Meie- hobused- seisime ja hirnusime vastamisi. Seisime veel tükk aega vaikides, langetatud päi kuni Pastuška läinud oli. Alles siis läksime taas oma karja-elu elama.
Me olime jätnud hüvasti. Kohtumiseni Vikerkaaremaal kallis sõber! Vikerkaaremaal, kus sa oled taas noor ja terve. Hullad koos teiste hobustega rohelisel, mahlase rohuga aasal ja oled õnnelik ning vaba.
Aeg-ajalt tõstab mõni su sõpradest seal pea ja jääb ootusärevalt silmitsema horisonti. Kaugusest tuleb inimene. Tundes ära OMA inimese jookseb keegi hobustest talle hirnatades vastu ja edasi minnakse üheskoos. Koos minnakse sinna, kus ei ole valu ega vaeva. Sinna kus kõik on õnnelikud... Ükskord tuleme ka meie üle Vikerkaare ja tuleb SINU inimene ning me olema taas kõik koos. Kohtumiseni Vikerkaaremaal kallis Sõber!
No comments:
Post a Comment