Jõulutervitus Maajalt

Oi kuis sooviks, et maapind oleks selline valge nagu on näha eelmise talve pildil. Paraku on aga kord kivikõva - konarlik, et murra või jalad ja kord pehme - ligaporine, et upu või ära. Selline on siis detsember 2011. No mis teha.... Tegelikult ei tahtnud ma vinguda. Tahtsin teile hoopis öelda, et nii Jonnika kui ka Pexi on elusalt ja tervelt oma kodus Soomes. Tahtsin veel soovida Teile kõigile kaunist ja rahulikku Jõuluaega ja mis kõige tähtsam- hingerahu.  Armastan Teid kõiki mu kallid sõbrad! Õnnistagu Teid Jumal ja kaitsku Inglid!

 

Ohutut koduteed sulle Jonnu!

Täna on Jonnu viimane päev meie juures ja üldse Eestis. Homme algab pikk sõit tagasi koju- Soome. Meie vana hea Jonnika. Soovime sulle ohutut koduteed ja veel palju palju eluaastaid. Jonnu jääb meile kõigile meelde eriliselt südamliku ja armsa olendina. Vana ja tark hobune, kes kõigile hinge poeb ja igaveseks südamesse jääb. Peale Jonnu lahkumist jääb soomlastest meile veel vaid Pexi ja temagi kuni 21.detsembrini. Siis ootab tedagi ees pikk väsitav sõit koju Soome. Soomlaste lahkumisega lõpeb üks etapp meie tallis. Kolm vaba boksi ootavad uusi üürilisi ja loodame, et nad tulevad ruttu. Tulevad ja toovad meie talli värsket elevust ja mõnusat sebimist. Peale Amori kurba lugu vajame me kõik midagi rõõmsalt uutmoodi olevat. Tegelikult on meil lahe tall, sest :

1. Meil on superhea seltskond hobuseid

2. Meil on superhea seltskond inimesi

3. Meil on nüüd tallis treener Reet

4. Me saame olla pikad päevad väljas ja elada õnnelikku hobuseelu

5. Me võtame üheskoos põnevaid asju ette ja meil on koos tore olla

6. Me oleme kõik üksteisele väga kallid, hoiame ja toetame üksteist. Me oleme suur pere :-)

Ja ma usun, et uued üürilised, kes meile tulevad on samuti supertoredad. Me ootame neid väga (eriti Kai, sest muidu on ta pidevas depressioonis).

Hüvasti Amor

8.detsembri hommikul viidi Amor loomakliinikusse ja pandi magama. Kogu eelneva, oma elu viimase päeva, seisis Amor koplis ja vaatas kaugusesse. Ta tundis ette...... Kas oli tema olukord tõepoolest nii lootusetu või äkki oleks saanud veel midagi muuta? Me ei saa seda iial teada....  Nüüd oled sa igatahes palju paremas kohas. Oled taas  noor, terve ja vaba. Puhka rahus kallis sõber....

Õhus on sügisest nukrust

Õhus on sügisest nukrust. Pime, porine, masendav...... Kai on veel sügavamale masendusse langenud. Isegi minu nägemine ei näi talle rõõmu pakkuvat. Mingi pinge ja tohutu kurbus on tema ümber. Kui ma vaid suudaks mõista ja aidata............Ta isegi ei mõista.............Oh tuleks ometi maha valge lumi, ehk läheks olemine rõõmsamaks. 

Vahepeal olnust

Tegelikult mul endal pole midagi tähtsat teile öelda. Olly kohanes meie karjaga kenasti ära ja ülbab juba ringi. Kadi teeb temaga õhtuti maneežis tööd aga kuna nad tahavad seal kahekesi olla, siis pole mul aimugi, milles see tähtis töö seisneb. Töötagu. Mina logelen ja naudin jõudeelu, sest Kail on vist jälle mingi motivatsioonipuudus peale tulnud. Õigemini vist oli, sest eile pandi mind üle pika aja taas sadulasse. Isegi Kai pojuke Markko soovis eile minuga jalutada. Püüdsin hästi vaikselt liikuda, et last mitte maha pillata. Kai vedeles samal ajal maneeži nurgas oleval toolil ja latras Kadiga. Hiljem tulid veel Epp ja Askor ja siis nad latrasid seal läbisegi. Mina valvasin seni Markkot ja tiirutasin, laps seljas, mööda maneezi ringi. Aaaa, muuseas, mul on endiselt bitlessid peas :-) Kai ütles, et kuna ma olen niiiii nunnu (olen ju, eksole :-)) siis soovivad kõik tema hullud ja ratsutamisoskamatud sugulased minuga sõita ja tänu sellele ei saa ta mulle raudu suhu panna. Et nad mulle haiget ei teeks.  Jeee, see tähendab, et kui taas kevad tuleb ja rohi kasvama hakkab ja me maastikul käime, siis on mul suu vaba haarama hõrke rohukõrrekesi !

Meil käis tallis 19-20.novembril treener Reet trenni andmas. Teistele loomulikult, set mina mingit trenni ei vaja. Oskan niigi :-) Marleen tegi trenni Eedi ja Tibiga, Triin oma Tibiga, Kats Eediga, Eda tuli Ene juurest Hunduga ja Mareti väike õde Kati treenis Ponifatsiusega. Anett seekord Trummiga ei osalenud aga võib-olla siis järgmisel korral. Kai jutu järgi olevat kõik üliväga rahule jäänud ja hiljem toas koos kooki süües olid inimesed end väga mõnusasti tundnud. Reet tundus ka meile- hobustele- väga meeldiva ja meid mõistva inimesena. Isegi meie talu koerad ei viitsinud tema peale eriti haukuda. Ühesõnaga on Reeda näol tegemist väga sümpaatse ja armsa inimesega, kes pealegi on väga hea treener. Äkki peaks Kai koos minuga ka mõne trenni võtma? Kaile kuluks korralik trenn tegelikult ära küll. Loksub aeg-ajalt nagu kott mul turjal ja võhma pole tal ollagi :-) Tädiratsutaja :-) Mulle see igatahes sobib, sest nii pole karta, et liigselt kilosid kaotan. Ümar figuur on teadupärast tinkeritele väga  tähtis. Vot nii vot :-)

Sügisene (2011.a oktoobri lõpp) MINA

Kui nüüd ikka korralikult vaadata, siis pole kahtluseraasugi- olen imeilus, kaunilt ümar, sametiselt pehme ja vastupandamatult armas. Ja mul on ilusad sinised silmad :-) Ma olen kindlapeale karja ja kogu meie talli kõige ilusam hobune :-)

No vaadeke

No vaadake ise-  Kadi kuulub täiega Ollyle

Fürstin samuti.......

Freddy õnneks mitte :-) sest tema vaatab hoolega, kuhu saaks hambad sisse lüüa :-) 



All Shook Up

No tõepoolset raputas ta kõik üles, nagu nimigi ütleb. Uus poiss nimelt. Kreemjas sinisilmne 3-aastane iludus. Nunnu ja kõikidele hinge pugev. Elu on ikka väga ülekohtune. Nagu sellest veel vähe oleks, et pidevalt mingeid poninunnusid meie talli kolitakse, nüüd siis veeti kohale lausa erilist kreemjat värvi iludus. Isegi nimi on pikk ja suursugune- All Shook Up (minu nimi on kirjapildis Maja nagu te mäletate, totaalne ebaõiglus). Õnneks hüütakse uustulnukat lihtsalt ja maalähedaselt Olly-ks. Ja inimesed ütlevad - OOO kui nunnu OLLYkene. Aga mina ??? Nüüd kõik näevad vaid seda, et olen nagu O-täht keset I-tähti, ehk siis nagu ehe ümar vankrihobune keset siresäärseid ratsahobuseid. No mul on pisut ümaram kere ja tsipa jämedamad jalad võrreldes teistega aga no tõesti õige pisut. Kõige nõmedam on veel asjaolu, et Olly pandi elama minu ja Freddy vahele. Põhjuseks see, et temast peab saama meie karja uus liige. Kai loodab, et tänu sellele võtame me ta kiiremini karja vastu. Eksib! 

Freddy näitas Olly-kesekesele  kohe koha kätte. Selle tõenduseks on hiigelsuured hambajäljed Olly paremal kintsul ( oiii kui kurb :-) ) Oi kuidas see vaeseke Freddy eest lippas! Fürtsu võttis vaesekese küll oma tiiva alla ja üritas isegi teda Freddy eest kaitsta aga ega sellest ikka tolku polnud. Lõpuks otsustas Kai Freddy elimineerida ja paigutas ta kõrvalkoplisse. Et vanamees ennast liiga üksi ei tunneks, pean ka mina koos temaga nüüd seal olema kuni me üksteisega kohaneme. Ptüi.... Fürstin nüüd uhkeldab koos Ollyga meie (meie omas!!!) koplis ringi ja mulle tunduvad nad juba liigagi lähedased  olevat. Elu on ikka täiega ebaõiglane. Mina olen ju tegelikult ilusam kui Fürtsu aga Ollyle miskipärast meeldib Fürstin rohkem. Peavad ennast kahekesi vist aristokraatideks, mingiks kõrgklassiks või ma ei tea milleks. Mitte, et ma nüüd kade oleks....Aga hinge ajab täis küll kui kõik inimesed Ollyt nunnutavad. Kai ka veel..... Ütles mulle eile, et mida sa mutt õelutsed ja teed nägusid siin. Et vaesel Ollyl on niigi kohanemisraskused ja toodi tilluke alles kodunt ära ja et ikka vaene väike õnnetu Olly jne jne jne  No andke olla inimesed !!! 

Inimesed ei ole ikka normaalsed loomad. Kõik hobused arvavad nii. Välja arvatud Kalifornia, kes lasti lõplikult pensionile ja koliti mereäärsesse paradiisi. Samasse kohta kuhu Kai kord Juku ja Morgani viis. Nemad pidavat seal väga õnnelikud olema. Mereõhk, kadakad ja palju vabadust. Kõlab hästi kuigi mina eelistaksin ikka igaveseks Kai juurde jääda. Pealegi me igatseme Kallit taga. Eriti Freddy.....Õnneks ei kuulu Kai Ollyle vaid Kadi kuulub. Ihu ja Hingega, täielikult Olly oma! Paras talle :-)

Juba 10.oktoober

Eile käisime maastikul ja mulle pandi taas pähe bitlessid. Päris lahe oli. Seekordsed olid sellised pehmed ja istusid hästi, mitte nagu need, mis Kai mulle kunagi pähe toppis. No ühesõnaga - mõnus oli :-) ja sain vahepeal korralikult rohtu süüa :-) Kail mõtted hüppavad pidevalt kord nii kord naa, kord suulised, kord mitte. Saa sa nendest inimloomadest siis aru. Maastikul käisid peale minu ja Kai veel Jonnika Anne-Mariga ja Eedi Katsiga. Nägin esmakordselt 26.a Jonnut ratsanik turjal  traavimas. Oi jummel, ma ei jõudnud talle kuidagi järele! Kus kukkus kimama oma pika traavivõistluste traaviga. Pidurdusjälg 200 meetrit enne kui hoo maha saab. Õudne kui piinlik mul oli, et 26 aastasele raugale alla jäin. No mis teha, pole  mulle seda kiirust antud, lihtsalt ei ole. Muidu oli eilne maastikul käik küll super mõnus. Õhtune karskus, kerge udu, selge taevas ja sügisene mets. Pole paremat kui sügisene maastik. Õhtul sain veel mõnuleda kui Kai mu lakka- saba kammis ja takjate kaitseks uusi patse punus. Silm vajus vägisi kinni..... kui vaid Marleen ei oleks samal ajal Fürstinile talli pesuboksis sedasama protseduuri teinud. Tänu sellele kõlas vaikuses kogu aeg Marleeni monoloog stiilis:

Fürtsu seisa paigal, Fürstu ära näri seda veevoolikut, ära tiri harja, ära kisu mind jopest, Fürstu, no kas sa aru ei saa, et sa oled ju kinni seotud, kurat- jäta see kuradi voolik rahule (see kõlas iseäranis valjuhäälselt), ära keeruta ringi, issand, kas sa oled juhm vää?, hari pole söödav, see on veekraan mitte leib, ära lätsuta mu jopet, ära keera oma pead seljataha, sest ma ei saa siis takjat kätte, no kas sa ei suuda paigal seista, ära kriibi hammastega seina,   jne jne jne. Ma saan aru küll, et Fürtsu on alles teismeline aga no öelge, kuidas saab üks loom küll niiiii püsimatu olla ?  Täisvereline :-)

OOo, jälle uus ilus poiss

Minu kõrvalkoplisse asus elama uus ilus poiss nimega Pexi. Otseloomulikult ruun aga see on juba tavaline, sest Kai nimelt põhimõtteliselt ei võta talli ühtegi täkku. Pexi on selline ilus, väike, raudjas ja meenutab välimuselt pisut Freddyt. Ainult et veel pisem ja veel saledam. Selline armsa varsanäoga olevus aga minu suureks üllatuseks juba 22 aastane. Kuna ta on nii igivana, siis pandi ta ohutuse mõttes kokku teise rauga, ehk siis Jonnikaga. Las kaks tudikest siis jagavad koplit :-) Amorit niikuinii enam Jonnuga kokku ei panda, sest tema mängud on vanakesele pisut liiga agressiivsed. Amor muuseas on alates eilsest väljas ja jõllitab meid eemalt oma 10*10m suurusest aedikust. Suuremat koplit pole tal vaesekesel veel tükk aega loota, kuna ta jalad alles paranevad üliraskest laminiidist. Vähemalt vedas, et üldse ellu jäi.

Minul aga on patsid peas ja pats sabas :-) Leidsin kopli tagumisest nurgast suure puhma takjapõõsaid, mille vahel nii palju mõnusat rohtu. Nämma! Ma ei mõistnud üldse, miks Kai mind kahel järjestikuse õhtul kammides tige oli. Ega ma meelega takjaid külge haakinud, nad ju ise tulid. Esimesel õhtul kulus tal mu laka ja saba puhastamiseks vaid 40 minutit, teisel sai hakkama juba 30 minutiga. Siis tegigi mulle patsid igale poole, lootes, et õhtul kergem on. Mulle jällegi väga meeldis kui ta mu lakka ja saba puhastas ja kammis. Silm vajus vägisi kinni.... Nüüd siis võeti seegi lõbu ära.

Paar päeva tagasi oli Nänni unustanud õhtul Jonnika kopli värava lahti. Loomulikult võtsin ma hommikul tallist pääsedes suuna siis sinna, mitte oma koplisse. Jeerum, kuidas Rando karjus ja mind töllakaks sõimas. Ja siis loll arvas, et ma peaksin sellise käitumise peale veel teda ligi laskma. Loomulikult ma ei teinud seda, kuni Rando Kai kohale kisendas. Kaile läksin kohe juurde. No ja üleüldse, milles probleem oli, kui värav on lahti siis järelikult võib ju siseneda. Olgu inimesed ise siis hoolsamad.

Külalised minu sünnimaalt

Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda kui kuulsin kahte võõrast inimest kõnelemas minu kalli sünnimaa- Saksamaa- keeles. See oli nii kummaline ja samas nii kodune tunne. Nagu oleksin taas väike varss kaugel Lõuna Saksamaal. Freddy tundis samuti :-) Tegelikult tuldigi meile külla tänu Freddyle. Nimelt oli ta kaua aega olnud Julia hobune. Enne siis kui Julia suureks kasvas ja Freddy Eestisse müüdi. Nüüd siis tuligi Julia koos õe Leoniega teda vaatama. Küll seda Freddyt ninnu-nännutati, kallistati, sügati ja isegi küpsiseid toodi Saksamaalt ekstra talle. Õhtul olin ma suuremeelne ja lubasin Leoniel ja Julial endaga ratsutada. Nad olid meie juures terve pika nädalavahetuse ja korra käisime isegi maastikul. Freddy jõlkus loomulikult kogu aeg sabas vedades Marleeni nööri otsas kaasas. Kadi veeti ka ühes, et ta meid maastikul pildistada saaks. Kalifornia käis seekord nimelt Juliaga (mina siis Leoniega). Et Kadi end väga õnnetuna ei tunneks oli Koma nõus teda saatma. Pildistamise tegi Koma Kadi jaoks küll suht raskeks, sest teeveered olid täis mahlast sügisest rohtu :-) Lõpuks tuli aga päris palju häid pilte, nagu isegi näha võite :-)

Juba september

No ei ole võimalik! Ei ole lihtsalt võimalik, et keegi peale minu, paneks inimesed kiljuma stiilis, et issand kui nunnud. Aga kahjuks on. Meie talli kolisid kaks pisikest poni, kes kõikide meelest nii imearmsad on. Nad ei ole isegi Saksamaalt, vaid mingid eesti aborigeenid. Isegi minu Kai käis ja nunnutas, et oiiiii kui nummid, oiiiii kui armsad. Ptüi, aga MINA ??? Mina olin ju seni kõikide meelest kõige armsam. Tagatipuks hammustas üks neist armsakestest mind möödaminnes ninast. Selline tume ahkmust tibilik Vigri nimeline ülbik ja pealekauba mära ka veel. Teine on hall Trummi nimeline poiss ja ausalt öeldes tõesti kenakene. Kahju, et ta täkk ei ole. Kõik ilusad poisid on kahjuks ruunad. Ebaõiglane. No mul võtab aega, et harjuda mõttega, et keegi peale minu võib veel inimeste meelest nunnu olla. Seni siis mossitan..... Õnneks pandi nad teisele poole ruunade juurde. Ruunade juurde.......Krt, kuidas Tibil ikka veab! Sellele mõeldes mossitan veel rohkem.....

Aga uudiseid on ka. Amor on elus ja paraneb ja on tagasi meie juures. Karjamaal ta veel küll ei käi aga see-eest tallis kisab juba korralikult. California ja Freddy kisavad ka pidevalt. No ma ei saa aru, mis neil viga on. Nagu üks neist silmapiirilt kaob on kisa lahti. Mõlemad juba vanad hobused aga käituvad nagu sälud. Armastus, mis muud. Kõik poisid, kes aga mulle meeldivad, on kahjuks teistes karjades. Nagu Ponifatsius, Ron, Poolus ja Trumm. Kurb. Muuseas Ron ja Marleen käisid võistlemas. Ron tõestas, et võib ka takistussõitu teha ja hüppas keset skeemi üle koolisõiduaia. Ma oleks tahtnud inimeste jahmunud nägusid näha :-) Marleenist oli küll kahju aga küll ta üle saab :-) Hetkel Ron aktiivselt treeningus ei käi kuna tal on suured probleemid lõdvestumisega. Mõnda aega teevad Pooluse inimene Helen ja Marleen temaga kõiksugu huvitavaid asju vaid maapinnal. Mis puudutab meid- hobuseid- siis on Helen üldse üks väga tark inimene. Kai võiks teda samuti rohkem kuulata ja minuga koos huvitavaid mänge ja muud sellist teha. Kadi Californiaga näiteks teeb igasuguseid põnevaid asju ja Maret oma ülburponiga teeb ka. Pean Kaile sellest märku andma ja küll ma selleks midagi välja mõtlen. Olen ju ikkagi ülimalt nutikas ja kaval hobune :-)

20-nes aastapäev

Kai lasi eile meile puhast joogivett ja muudkui rääkis minuga samal ajal juttu. Annan selle teile siis üldjoontes edasi:

Tead Muumi, meil Randoga on homme, 12.juulil, 20nes pulma-aastapäev. Kujutad sa ette- 20 aastat!!! Ütle mulle, Muumi, kuhu need aastad on küll läinud? Kuhu? No ma lihtsalt ei saa aru. Enda arust olen ikka 20 aastane ja mitte päevagi vanem. Täiesti arusaamatu. Lapsed on juba suured ja ise 41. No ei ole võimalik! Ei ole lihtsalt võimalik!!!!

(siinkohal sättisin mina ennast Kai veevooliku ette, et ta mind korralikult kasta saaks....)

41..... huvitav mis 20 aasta pärast on? Müstika kui kiirelt aeg kaob. Tagantjärele mõeldes on need 20 aastat olnud ikka päris head. Raskusi on küll kõik see aeg ilgelt palju olnud aga mis ei tapa, teeb tugevaks. Ja meie Randoga oleme tugevad, sest meil on suurepärane ja kokkuhoidev pere. Kolm supertublit ja üliüliülikallist last, kelle üle ma ikka kuradi uhke olen ja kallid vanemad, õed ja nende pered ja sõbrad ja .....ma olen ikka täiega õnnelik......

(siinkohal kergitasin mina oma tagumist jalga, et Kai saaks veejoa mu sügelevale tissivahele suunata.....)

Kuule Maaja, no sa oled ikka naljakas hobune! No tõesti, on vesi mõnus? jah, no, noo on küll...oh sind küll. Kallis oled. Minu kallis oma hobune. Kunagi lapsena unistasin ma oma hobust. Nüüd on mul terve tallikompleks. Kes ütleb, et unistused ei täitu? Täituvad. Tuleb vaid püüda nende poole. Läbi raskuste tähtede poole. Oh sa mu Muumi küll.......

Veenõu sai kahjuks täis ja Kai läks teisele poole ruunade juurde. Ei tea, kas ta nendega ka juttu ajab. Ma ei usu. Kai räägib ju ainult minuga nii, sest ainult mina olen Tema Oma Muumimamma. Vaatasin talle veel pikalt järele. Head pulma-aastapäeva teile Kai ja Rando!!!

Suvi 2011

Elu veereb vaikselt ja eriliste sündmusteta. Oleme karjas endiselt vaid neljakesi (mina, Würtsu, Calli ja Freddy) ning uusi hobuseid lisandunud ei ole. Kuulsin kuidas Kai hiljuti ütles, et rasked ajad pidavat olema. Inimeste jaoks siis, sest meil, hobustel, on küll kõik jummala ok. Jonnu on endiselt üksinda ja Amorist midagi kuulda ei ole. Ei tea isegi seda, kas vaeseke veel elus on. Jonnu oli üksinda päris kurb kuni hetkeni, mil tema kõrvalkoplisse pandi elama Eedi. Eedi ümberpaigutamise peamine põhjus oli see, et ta elas teistel kogu aeg seljas ja tallus jalad katki. Eedi on tõsiselt suur ka (tori/raskeveo ristand) ja ega see nali ole kui säänne töll kandadel tilpneb. Eedist tuleb tõenäoliselt veel palju juttu, sest Randol on plaan ta vankrit vedama õpetada. Eks ma siis hoian teidki selle protsessiga kursis. Eks see lõbus saab olema :-) vähemalt Kai arvab nii :-)

Nii, mis siis veel....... mm......aaaa.... saame jälle väliplatsil inimene turjal jooksta. Krd-i Kai lasi mul seal isegi üle tõkete hüpata. Võiks ju teada, et ma ei ole takistussõidu hobune aga ei, tema tahtis vahelduseks hüpata. Hüpaku siis, aga teinekord ilma minuta paluks. Oli küll vaid madal rist vaja ületada aga mulle ei meeldi seegi. Loll inimene! Samas aga kui Kai mind pesuboksi viib, peseb ja tissivahet nühib (see sügeleb hirmsasti) siis on ta minu jaoks ikka maailma parim inimene ja sõber. Minu isiklik inimene. Ärge saage must valesti aru aga Kai kuulub tõepoolest mulle. Olen ta omanik.

Jah, see Eestimaa suvi ei ole ilus aastaaeg. Seda saab kirjeldada üheainsa vastiku sõnaga- PUTUKAD. Need krd-i vereimejad võtavad eluisu ära. Nuhtlus trikuubis. Ootan juba sügist, jahedust ja isegi lund ootan juba. Peaasi, et see vastik Estlandi suvi hästi lühike oleks.

Ponifatsius

Eelmise postituse jätkuks üks pildike :-)

Võistlused ja hull poni

Marleen ja Ron tegid oma esimese võistluse ja saavutasid 4 koha. Tublid!
Päev peale võistlust läksime kampas maastikule. Meie kamp: mina-Kai, Ron-Marleen, California-Kadi ja Ponifatsius-Maret. No see poni on nagu väike Napoleon! Peab kogu aeg rivi ees olema või muidu puhib ja ähib nagu tige auruvedur. Maret nägi tema vaos hoidmisega kurja vaeva. Galopi ajal trügis ette ja tahtis võidu kimada. Endal sõõrmed puhevil ja silm punnis peas. Koduteel jooksis rivi ees kiirtraavi nagu hullunud traavel ja meie galopeerisime samal ajal tema selja taga. Hull, see poni on hull! Vähemasti oli meil lõbus :-) nagu alati, kui poni kampas on :-)

Elu on ebaõiglane

Amor viidi nädal tagasi EPMÜ Loomakliinikusse arstide järelvalve alla. Kas ta ka tagasi koju tuleb, näitab aeg. Lootus sureb viimasena.

Elu teeb vahel arusaamatuid ja ebaõiglaseid käike. Ene tõi koju kaua võõrsil elanud täisverelise täku Flagranti (meie Fürtsu issi). Ta oli ise nii õnnelik selle üle ja siis.... olles olnud vaid ühe õhtu oma kodus tagasi, kukkus Krantsu nii õnnetult, et murdis jala. Teha polnud midagi. Selline hingevalu võtab su korraga enda embusse, et hingatagi on raske. Selline meeletu tuim valu ja küsimus- MIKS OMETI, JUMAL, MIKS ??? Vastust ei ole. See lihtsalt läks nii. Pidi minema. Keegi ei ole süüdi, sest see lihtsalt juhtus. Elu on ebaõiglane.

Või näiteks Kati Murutari väike valge poni, kelle võõras peni omaenda kodus poolsurnuks pures. Hetkel on õnnetuke teel EPMÜ Loomakliinikusse, ent kas nad suudavad väiksekest päästa? Väikest valget poni, keda jäi koju ootama kuuvanune varsake. Taas haarab mind selline meeletu, meeletu tuim ja samas lõhki käristav valu. Miks ometi, Jumal, miks ometi???

Nädalavahetusel toimusid Saksa Ratsutamiskompleksis rakendivõistlused. Üks jube õnnetus ja üks inimene on haiglas. Hobune on elus ja terve kuid inimese paranemine võtab tõenäoliselt kuid. Lülisamba vigastus. Taas kerkib huultele küsimus- Miks ometi?

Amor

Selle väikese peatüki pühendan ma kõrvalkopli imeilusale ruunale Amor'ile. Esimesel kohtumisel tahtis too jurakas mind küll tõsimeeli ära tappa. Ründas mind nagu hullunud lapiline buldooser. Ma pole elu sees nii kiiresti pidanud jooksma. Mõtlesin, et viimnepäev on kätte jõudnud. Õnneks pani Kai selle jubeda koljati kõrvalkoplisse. Pikapeale olen ma aga Amoriga harjunud ja tegelikult on ta päris tore tegelane. Kahjuks on ta pidevalt haige. Juba 1,5 aastat tagasi hakkasid tal käima imelikud ja tihedad koolikud. Anne-Mari on arstide ettekirjutuste kohaselt ravinud teda erinevate ravimitega kuni tänase päevani. Koolikud on aga siiani Amori sagedased külalised. Viimased kuud on Amor saanud hormoonsüste, mille kõrvalmõjuna tekkis tal kõiki jalgu hõlmav akuutne laminiit. Juba kolmandat nädalat seisab vaene poiss tallis, taldade alla toeks pandud penoplastide toel vaevu koperades. Iga liigutus tegemas põrgulikku valu. Amori silmad ei sära enam. Kas ta paraneb või saadetakse taevastele karjamaadele näitab aeg. Tean vaid, et eutanaasia on mitmed korrad jutuks tulnud. Meil kõigil on sust kallis sõber tohutult kahju. Parane palun !

Niisama

Viimastel päevadel pole suurt midagi juhtunud. Mõned korrad oleme käinud maastikul rohtu söömas. Justnimelt :-) Kai, Marleen ja Kadi on võtnud minu, Koma ja California lihtsalt käekõrvale ja viinud eemal asuvale põllule kõndima ja rohtu sööma. MÕNUS!!! Omal meil veel koplis midagi ei kasva :-( ja seepärast on sellised käigud mulle eriti mokkamööda. Üldse on väga vahva vahelduseks niisama koos inimesega kõndida. Ilma et ta seljas istuks, ma mõtlen.

Uudiseid veel niipalju, et Rosy suutis esijala luusse korraliku mõra tekitada. No tema pidevat ringituulamist ja laamendamist silmas pidades ei pane see kedagi imestama. Inimesed arvavad, et üks meist lõi teda tagumiste jalgadega. Meie aga vaatame süütult neile otsa ja ütleme, et pole teinud. Mismoodi tegelikult jalg vigastada sai, teab vaid Rosy ise. Loodame vaid, et ta kiiresti paraneb. Hetkel on ta kliinikus ja sealt sõidab otse Soome. Hüvasti Rosy. Kummaline on see, et ta oma mõrase esijalaga õieti ei longanudki ja paistes polnud jalg samuti. Müstika! Imelik on mõelda, et taas hakkab toimuma meie tallis tavapäraseks saanud ränne. Ühed tulevad ja teised lähevad. Lähevad veel Elli ja Kasmir. Võimalik ka, et Winni. Tuleb Annika noor ruunapoiss ja veel keegi. Renditallile nii omane ja meie- hobuste -jaoks nii häiriv. Inimeste maailmas on asjad kummalised ja arusaamatud.

Roniga maastikul

Kai on õnneks oma hingelise tasakaalu tagasi saanud ja energiat täis. Käime palju metsaradadel kondamas ja viimased korrad on meie maastikukaaslasteks olnud Marleen ja Ron. Peab ütlema, et Roniga on maastikul ülimalt lõbus. Esiteks ei pelga ta mitte midagi ja käitub normaalselt. Teiseks ei liduta ta mulle kõrvu nagu Winsor kunagi ammu. Kolmandaks on temaga võimalik võidu galopeerida. Just seda me eile tegime. Täiega äge oli! Maapind oli kergelt poriniiske ja pehme aga õnneks mitte libe. Ilm oli imeline ja meie heas tujus. Kai ja Marleen lasid meil täiega galopeerida mööda metsarada ja see oli super. Mul ei ole tükil ajal nii lõbus olnud. Ronil samuti. Ron on üldse lahe punapäine ruunapoiss ja me klapime väga hästi. Ainult seda ma ei talunud kui Marleen ta peale sõitu minu kõrvale Freddyle kuuluvasse boksi pani. Siis üritasin teda küll mitu korda üle boksiääre hammustada. Kai röögatas seepeale, et mida sa krd-i bitch teed! Viimasest sõnast ei saanud ma aru aga hääletoon oli väga karm. Mossitasin seepeale tükk aega.

Inimeste hingeelu

Inimeste hingeelu on imelik. Loomade puhul on kõik lihtne, ei mingit ülearust mõtisklemist aga rääkimist. Inimesed mõtlevad end aga hulluks. Kai teeb seda kindlasti. Mõnikord ta istub mu juures ja arutleb pikalt elu, suhete, hinge olemuse jne üle. Need on minu jaoks väga keerulised teemad aga ma kuulan ta alati ära ja üritan oma hobumõistusega aru saada. Tihti ei saa. Õigemini mitte kunagi ei saa. Arvatavasti ei saa Kai ise ka aru, sest tema rahutu hing otsib kogu aeg täiuslikkust. Viimati istus ta tund aega ja kõneles hinge üksindusest, mittemõistmisest, tühjusetundest ja sellest kuidas on võimalik inimesena ennast kuhugi ära kaotada. Kuhu kaotada? Mis ometi lahti on? Nägin, et ta on kuidagi õnnetu ja üritasin teda kõigest väest lohutada. Inimesed on ikka imelikud. Teevad ise ennast ülemõtlemisega õnnetuks. Kai näiteks otsib kogu aeg Elu mõtet ja ideaalse õnne ning üksteisemõistmise valemit. Milleks ennast hulluks ajada, sest ideaalset unistuste elu vaimsel tasandil pole selles materiaalses maailmas kunagi võimalik leida. Nii kurb kui see ka pole. Selleks peaks vist Tiibetisse kolima ja mungaks hakkama. Et siis mediteerida igavese õnne otsinguil. Oh jah, üritasin Kaid vaikse mörinaga lohutada, nügisin ninaga ja otsisin tema taskutest maiust. Lõpuks tuli ta oma transiseisundist välja, naeratas mulle ja ütles: "Tänan Sind, et sa mul olemas oled! Minu Muumimamma. " Muidugi olen ma tema Muumimamma. Ja mõistan ma teda rohkem kui ükski inimene siin ilmas. Mulle ei ole vaja keerulisi sõnu ja arutelusid. Mõistan teda sõnadeta, sest mina näen ju tema Hinge. Näen, kes ta tegelikult on ja armastan teda tingumusteta. Ta on MINU INIMENE.

Üks tõbi teise otsa, jamad ei lõpe....

Üks tõbi teise otsa, need jamad ei lõpe ega lõpe. Meie talli tabas mingi nakkav taud ja nüüd saame järjest süste. Köhime, tatistame ja tagatipuks oleme nõeltega ära torgitud ja valutame ka veel. Totaalselt nõme!!! Kõigepealt haigestusid soomlaste hobused. Nemad said benitsiliinisüste 5 päeva 2 süsti päevas. Olevat olnud õudus kuubis. Siis hakkasime mina ja Freddy köhima kuni kollane tatt tilpnes ninast välja. Nüüd saame süste (mingi duplacellin või kõlas vähemalt sedasi) igal kolmandal päeval. See on kergemini talutav kui benitsilliin ja pole nii valus. Vastik igatahes. Vaene Freddy ongi märtsi algusest saadik pidevalt ravimeid saanud. No aga ta on vähemalt täitsa elus juba ja loodetavasti varsti ka täiesti terve. Just mõtlesin, et tegelikult on igal kevadel mingi mul mingi tervisehäda olnud ja see hakkab juba seaduspäraseks muutuma. Krd-i nõme lugu. Liiati ei saa me ka koplis rahu ja vaikust nautida, sest Rosy on ikka täiega poolearuline ja muudkui tõmbleb ringi. Küll peksab meid ajaviiteks, küll ajab heinarulli juurest vihaselt eemale, küll sigatseb lõbu pärast. Idioot! Üleeile lõi Maretit mõlema tagumise jalaga. Konkreetselt tõmbas kõrvad lidusse ja äsas. Maret sai napilt eest ära. No ei ole Rosy mõistus korras, no ei ole. Ratsa käitub jumala normaalselt aga mingi psüühikahäire on tal raudselt manu. Hommikuti rammib boksi ja laamendab, nii et Kai peab ta lõpuks kinni siduma. Õnneks läheb ta meie juurest ära kui tema omanik loomaarstiõpingud lõpetab. Seni aga tekitab Rosy probleeme meile ja Kaile.

Jamasid on meie tallis teisigi olnud. Inimeste vahelisi tülisid, mille teemaks hobuste tervis, ravimine ja ussirohu korduskuur. Just, just, lugesite õigesti! Ühel hobustest avastati peale ussikuuri sita seest ussid. Seepeale nõudis sama kopli teise hobuse omanik korduskuuri, mille tasumist taheti panna usse pasandand hobuse omaniku kohustuseks. Asi läks inetuks tüliks ja nüüd need inimesed omavahel ei suhtle. Üks hobune paigutati lõpuks teise karja ja asi rahunes. Inimesed käivad aga siiani vaikides üksteisest mööda. Meil on küll väike tallike ja vähe inimesi aga ikka ei suuda kahejalgsed rahus eksisteerida. Ikka peavad nad intriige ja tülisid tekitama. Müstika! Inimeste maailm, mis muud.

Ikka veel märts...

Ikka veel märts....lumi....külm....tuul.... Ei taha see kevad veel tulla. Freddyl on õnneks juba parem. Kohati ehmatas ta meid ikka väga ära ja kartsime juba halvimat. Vaeseke lihtsalt kustus ja muutus järjest jõuetumaks. Silmad muutusid tuhmiks ja ta vaatas meist läbi nagu Pastuška enne surma. Nagu poleks tal enam üldse tahtmist elada. Seisis ja vaatas kaugusesse.... Samas on tal ju palju ilusat, mille nimel tasub elada: mõnus pensionipõlv Marleeni maastikukaaslase- ja sõbrana, turvaline väike kari (ta on meie karja ainus ruun), korralik toit nina ees jne jne. Elu on tegelikult ilus. Jah... hetkeks kartsime, et ta on alla andnud. Meie Freddy ei ole aga õnneks allaandja tüüp. Tegelikult on ta alati olnud võitleja ja nii ka praegu- paraneb ja jääb ellu. Uskumatu, et ta üritas mitu aastat inimestele selgeks teha, et tema pidev peaga vehkimine ja närvilisus tuleneb seedetraktist mitte sadulast ega hammastest. No ei saanud rumalad inimesed sellest aru enne kui oli juba peaaegu hilja. Õnneks viidi ta vähemalt kiiresti kliinikusse ja toodi seal elule tagasi. Lõpp hea kõik hea.

Kas ma olen teile kunagi öelnud, et meie talli ametlik nimi on Sõbra Tall? Ega vist. Nüüd te siis teate :-) ja nimi on muuseas väga tabav. Meie tall koosneb vaid sõpradest ja nende inimestest. Tegelikult ei nimetaks ma kõrvalkarja Amorit küll oma sõbraks, sest kunagi tahtis see tõbras mind vagaseks teha. Ta ei kannata teist lapilist trullakat peale iseenda. Istugu selle vanamuti Jonnikaga siis ühes karjas, õige mul asi. Kasmir on lausa üksinda. Teistel on aga kõigil sõber olemas. Poolusel on sõbraks uus eesti tõugu hobune Rommik ja Elli ka. Nad on nimelt taas ühes karjas. Ronil on sõbrad Eedi ja Winni. Freddyl on sõber California. Fürstul on sõber Rosy ja Komavaatsius ehk Koma + Ponifatsius moodustavad paari. Minul on ka oma sõber- Kai. Ta on nii tore. Annab leiba (Nänni ka alati annab), puhastab mind, sügab sealt kust ise sügada ei saa (tissivahelt) ja viib maastikule jalutama. Ühesõnaga päris normaalne inimene.

Märtsiuudised

No vot selline näeb välja siis 2011 märtsikuu keskpaik. Päike sirab aga hanged on veel põlvini. Ära on tüüdanud see lumes sumpamine. Vahepealsetest tegemistest siis niipalju, et teen jälle tööd :-) Jaaa, lugesite õigesti- Kai tegeleb minuga jälle! Aeg-ajalt ka Kai pojuke Markko. Teeme lausa trenni kohe. Näiteks eile oli trenn maneezis. Kai üritas mind galopile saada aga tõtt-öelda ei jõudnud mulle tema soov hästi kohale. Kai on ju suht koba :-)) Lõpuks ütles Marleen, kes asja kõrvalt jälgis, Kaile, et kuule, kas sa oma hobust üldse ei ole õpetanud väää? No mida?! Jäin kohe üllatusest kõnevõimetuks. Siiani ei saa ma aru, et mida ta sellega mõtles. Rumal inimesehakatis. See selleks. Tore on see, et oleme hakanud taas maastikul käima. Pisut konarlik ja libe küll on veel aga me kõnnime tasakesi. Maastikul on vahva, sest kevad on juba südames ja ilmad nii kaunilt päikeselised.

Vahepeal on olnud ka negatiivset. Nimelt jäi Freddy väga haigeks. Tal tekkisid koolikud ja vaeseke viidi kliinikusse Reeda ravida. Reet, hea loomatohter nagu ta on, pani kiiresti õige diagnoosi- soolteummistus. Freddy istus mitu päeva kliinikus, sond ninas ja vedelik läbi sondi sooli puhastamas. Jäle, vuih.... Lõpuks sai ta küll koju aga oli endiselt isutu ja loid ning seetõttu viidi ta jälle kliinikusse. Seal diagnoositi tal siis mao limaskesta üleüldine põletik, mitu haavandit ja ülipalju armistunud vanu haavandeid. See on see sporthobuse stressirohke ja igatpidi normeeritud elu. Vaeseke. Freddy peab nüüd 4 nädalat tablette sööma. Paar päeva peale kliinikut hoiti teda boksirežiimil ja kuna see loll üksi stressab, jättis Kai mind talle seltsiks. S.T. istusin nagu loll mitu päeva boksis, et Freddykesel seltsi oleks. Oi raisk, ma oleks selle ruuna maha löönud kui vaid oleks saanud! Nii vihale ajas! Eriti nõme oli veel asjaolu, et Kai otsustas mind sel ajal dieedil hoida. Ma olevat ilgelt paksuks läinud. Vaadaku see loll inimene parem ennast ja jälgigu kaalu. Ok, igatahes nüüd on see õudus läbi ja oleme mõlemad Freddyga taas koplis heinarulli külge kleepunult matsutamas. Põrgusse dieet!

Veidi lõbusamatele teemadele. Fürtsu saab 19.märtsil kaheseks. Palju õnne talle! Rosy lõhub järjepidevalt karjuseid ja sigatseb. Kai ja Rando on kaalunud juba ka tema mujale suunamist. Hetkel õpetatakse Rosyt ratsahobuseks ja äkki siis jõuab ka mõistus p-----t pähe tagasi. Näis, näis.... Ron W. ei ole aga midagi nii kukupai. Viimasel trennil pukitas nii, et Kai pidi hirmust tütrekese pärast otsad andma. Hea, et ennast hirmust täis ei teinud, eheee. Ma mõtlesin kohe, et vaga vesi sügav põhi. Ron siis ... Märtsi lõpul lähevad nad James'i trenni. Ootame siis huviga, mis seal öeldakse. Ron on igatahes erksaks muutunud. Kevad vist südames. Nagu meil kõigil. No tahaks ju aeg-ajalt sigatseda! 

Niisama

Marleen palus ära parandada Ronny valesti kirjutatud nime. Ronny õigesti kirjutatud nimi näeb välja hoopis nii: RON WEASLEY. Vot nii, vott. Inimestele on nimi vist mingi väga tähtis asi, et ma ekstra seepärast võtsin vaevaks kirjutama hakata. Sest midagi huvitavat mul kirjutada tegelikult ei ole. 

Marleen on Ronnyga mõned korrad maneežis trenni teinud. Ronny on väga tubli ja hea närviga. Ei heidutanud teda uus keskkond ega tuules koledat häält tegevad maneeži akende ette naelutatud kiled. Ühesõnaga- tubli poiss. Kai on minuga taas tegelema hakanud ja tal on abiline ja motivaataor poeg Markko näol. Markko on minuga juba mitu korda ratsutamas käinud. Kord vedas mind Marleen ratsmeidpidi järel ja kord Kai. Rumalad inimesed. Kas nad tõesti arvavad, et mina - MINA- väikese lapse seljast maha viskaksin?! Ma ei teeks seda meelega mitte kunagi. Kogemata võin ma ju kelle tahes seljast maha pillata. Näiteks ehmun mõne asja peale või nii ..... aga üldiselt on mul närvid korras. Ja varsti hakkab tulema kevad ning ühes kevadega päike, soojus ja Kai hea tuju. Sügisel ja talvel on Kai alati väga depressiivne, kurvameelne ja ei tunne minu vastu üldse huvi. Mina aga ootan teda iga päev.

Kuradi d........d, mitte hobused!

Just, kuradi debiilikud, mitte hobused, lõugas Kai täie vihaga. Mitmes kord see juba sellel kuradi talvel on kui hobused läbi karjuse jooksevad või koplipostid pilbasteks lõhuvad?! Vist neljas, viies või äkki juba kuues kord? 

Rosy on neljal korral läbi värava talli juurde tagasi jooksnud. Lihtsalt lõbu pärast. Amor ja Kasmir lõhkusid mänguhoos mitu kopliposti ja vaheaia. Poolus ja Elli jooksid läbi traatide end peaaegu vigasteks. Ja eile lõi Poolus kopliposti tagumiste jalgadega pilbasteks, peale mida moodustus kahest karjast sujuvalt üks kiuksuv ja galopeeriv pundar. Õnneks tormlesid nad vaid kopli piires ja päris küla peale ei jooksnud. Kai oli maruvihane. Püüdis hobused ükshaaval paksus lumes sumbates kinni ja viis talli. Seejärel lappis mitu tundi katkist aeda, vedas uusi traate ja paigaldas lumme uusi väravaposte. Ja sõimas ise seejuures roppude sõnadega kogu maailma hobuseid. Vot sellest ei saa ma tegelikult aru. Poolus ju tekitas kaose, mitte meie ülejäänud. Inimene oli aga tige kõikide hobuslaste, eeslite ja sõraliste peale. Oi oi kui tige! Karjus veel, et nagu tal rahaga muud teha poleks kui jälle uut koplivarustust ostma minna. Oi juudam, Kai teelt hoidsime eile igaks juhuks eemale. Mine tea veel, mida vihahoos teeb..... 

Nüüd on asjalood igastahes nii, et Poolus jäeti poiste karja ja Ellil on privaatkoppel. Elli on rahul, sest tema soovibki vaid omaette rahus olla. Poolus on rahul, sest tema igatses juba ammu poiste juurde tagasi. Ronny on rahul, set temal on nüüd sõber Poolus. Eedi ja Winni on kogu aeg rahul olnud. Kai aga ? Ei oska öelda, hommikuks oli ta igatahes maha rahunenud :-))

Ronny

Marleen sai uue hobuse- Ronny, täisnimega Ron Wiesly. Ronny on 5.aastane taani soojavereline ruun. Kõik märgid näitasid, et ta peab Marleeni juurde tulema. Kas te usute Saatust? Mina usun. Lugege ise:

Ronny on Liivaku Tallides sündinud ja kasvanud hobune. Tubli ja armas. Aga.... tema tagumised sõrgatsid olid nii pehmed, et arstid kuulutasid ta lootusetuks. Liivaku pererahvas võttis raskel südamel vastu otsuse, et Ronny peab minema taevastele karjamaadele. Telliti auto ja laaditi ta peale. Ja võeti taas maha, et igaks juhuks veelkord vaadata ja veenduda otsuse õigsuses. Ja Ronny liikus nii lootustandvalt ja vaatas neid sellisel pilgul, mis tühistas surmaotsuse.

Edasi läks nagu filmis. Marleenile pakuti rendile superhobust Toominga Tallist aga Kai kahtles. Sisetunne oli vale. Ta otsis ja otsis põhjusi, et superhobusest loobuda. Ene veenis teda korduvalt ringi ja lõpuks oli aeg hobuse vaatama minemiseks ikkagi kokku lepitud. Kuid Kai ei tahtnud minna. Mingi tõrge oli kogu aeg sees. Ja täpselt siis kui oli aeg Toominga Talli sõita, jäi Marleen haigeks. See oli märk. Kai tühistas kokkuleppe ning helistas hoopis hetkelise sisetunde ajel Liivaku Tallide perenaisele Annele. Anne ütles vaid ühe nime- Ron Wiesly. Rääkis Kaile ka kogu hobuse tervisega ja jalgadega kaasneva loo ja riski. Kai oli aga kindel ja rahulik, sest sisetunne oli õige. 

22.02.2011 Marleen ja Ronny kohtusid. Nägid ja mõistsid üksteist esimesest pilgust. Proovitrenn James'i juhendamisel tõi pisarad silma. Ronny ON Marleeni hobune. Ja pange mu sõnu tähele- nad jõuavad koos kaugele, sest nad on loodud teineteise jaoks. Eile (24.02.2011) tõid Rando ja Kai Ronny koju ja hetkel on ta koos uute sõprade Eedi ja Winniga koplis tutvumas. Winnit tundis ta küll juba varasemast ajast aga nüüd on vaja ju uuesti kõik jõuvahekorrad paika panna. Näis, kes karja bossi koha endale hõivab :-))

Ja taas algab aasta. Juba 2011!

Märkamatult sai aasta läbi. Taas. Taas algab ring otsast peale. Ikka ja jälle. Vahepeal ei ole suurt midagi juhtunud. Märkimist väärib vaid asjaolu, et nii palju lund ei ole mina elusees näinud. Sissekäidud rajast kõrvale astuda pole erilist mõtet- põhi kaob alt ja vajud seljani valge pudru sisse. Korra käisime maastikul. Õigemini naabrimehe põllul. No on inimestel ikka mõistust, et sinna oli vaja ronida! Lumi oli rinnuni ja Ponifatsius kadus sinna sisse täitsa ära. Vaeseke läks lõpuks nii närvi, et viskas Mareti hange ja õieti tegi. See oli kohutav sumpamine aga miskipärast tegi inimestele kogu retk palju nalja. Muudkui naersid vaest Ponifatsiust, kes lumes edasi ei saanud. Tänavune talv purustab kõik lumerekordid. Ja meie arvasime seda juba eelmisel talvel!

Poolus ja Elli jooksid jõulude paiku läbi karjusenööride. Küla peale nad küll ei tormanud aga Poolusel õnnestus ennast korralikult ära lõhkuda. Takerdus traatidesse ja tõmbas tagumised jalad puruks. Kõik kohad olid verd täis ja Kai oli täitsa šokis. Õnneks ei vajanud Poolus loomaarsti abi, kuigi Tiit kohale tuli ja ta üle vaatas. Jälle kord üks õnnelik õnnetus.

Ei viitsi kirjutada. Igatsen sooja ja kevadet. Kai ka. Ta vaeseke on juba täiega depressiivseks muutunud. Ei viitsi minuga mitte midagi teha. Ei viitsi mind isegi kammida enam. Peab midagi ette võtma, et ta sellest tardunud talveolekust välja tuleks. Peab mõtlema...minu tervitavale mörinale ta küll reageerib aga tegutsema ei hakka. Tahaks teda raputada kohe. Tahaks talle hüüda, et hei tohman, oled mind ära unustanud või? Ma olen ju SINU hobune, sinu oma Muumimamma, tegele siis minuga ometi! Oh tuleks ometi kevad....