Elu veereb vaikselt ja eriliste sündmusteta. Oleme karjas endiselt vaid neljakesi (mina, Würtsu, Calli ja Freddy) ning uusi hobuseid lisandunud ei ole. Kuulsin kuidas Kai hiljuti ütles, et rasked ajad pidavat olema. Inimeste jaoks siis, sest meil, hobustel, on küll kõik jummala ok. Jonnu on endiselt üksinda ja Amorist midagi kuulda ei ole. Ei tea isegi seda, kas vaeseke veel elus on. Jonnu oli üksinda päris kurb kuni hetkeni, mil tema kõrvalkoplisse pandi elama Eedi. Eedi ümberpaigutamise peamine põhjus oli see, et ta elas teistel kogu aeg seljas ja tallus jalad katki. Eedi on tõsiselt suur ka (tori/raskeveo ristand) ja ega see nali ole kui säänne töll kandadel tilpneb. Eedist tuleb tõenäoliselt veel palju juttu, sest Randol on plaan ta vankrit vedama õpetada. Eks ma siis hoian teidki selle protsessiga kursis. Eks see lõbus saab olema :-) vähemalt Kai arvab nii :-)
Nii, mis siis veel....... mm......aaaa.... saame jälle väliplatsil inimene turjal jooksta. Krd-i Kai lasi mul seal isegi üle tõkete hüpata. Võiks ju teada, et ma ei ole takistussõidu hobune aga ei, tema tahtis vahelduseks hüpata. Hüpaku siis, aga teinekord ilma minuta paluks. Oli küll vaid madal rist vaja ületada aga mulle ei meeldi seegi. Loll inimene! Samas aga kui Kai mind pesuboksi viib, peseb ja tissivahet nühib (see sügeleb hirmsasti) siis on ta minu jaoks ikka maailma parim inimene ja sõber. Minu isiklik inimene. Ärge saage must valesti aru aga Kai kuulub tõepoolest mulle. Olen ta omanik.
Jah, see Eestimaa suvi ei ole ilus aastaaeg. Seda saab kirjeldada üheainsa vastiku sõnaga- PUTUKAD. Need krd-i vereimejad võtavad eluisu ära. Nuhtlus trikuubis. Ootan juba sügist, jahedust ja isegi lund ootan juba. Peaasi, et see vastik Estlandi suvi hästi lühike oleks.
No comments:
Post a Comment