Märkamatult sai aasta läbi. Taas. Taas algab ring otsast peale. Ikka ja jälle. Vahepeal ei ole suurt midagi juhtunud. Märkimist väärib vaid asjaolu, et nii palju lund ei ole mina elusees näinud. Sissekäidud rajast kõrvale astuda pole erilist mõtet- põhi kaob alt ja vajud seljani valge pudru sisse. Korra käisime maastikul. Õigemini naabrimehe põllul. No on inimestel ikka mõistust, et sinna oli vaja ronida! Lumi oli rinnuni ja Ponifatsius kadus sinna sisse täitsa ära. Vaeseke läks lõpuks nii närvi, et viskas Mareti hange ja õieti tegi. See oli kohutav sumpamine aga miskipärast tegi inimestele kogu retk palju nalja. Muudkui naersid vaest Ponifatsiust, kes lumes edasi ei saanud. Tänavune talv purustab kõik lumerekordid. Ja meie arvasime seda juba eelmisel talvel!
Poolus ja Elli jooksid jõulude paiku läbi karjusenööride. Küla peale nad küll ei tormanud aga Poolusel õnnestus ennast korralikult ära lõhkuda. Takerdus traatidesse ja tõmbas tagumised jalad puruks. Kõik kohad olid verd täis ja Kai oli täitsa šokis. Õnneks ei vajanud Poolus loomaarsti abi, kuigi Tiit kohale tuli ja ta üle vaatas. Jälle kord üks õnnelik õnnetus.
Ei viitsi kirjutada. Igatsen sooja ja kevadet. Kai ka. Ta vaeseke on juba täiega depressiivseks muutunud. Ei viitsi minuga mitte midagi teha. Ei viitsi mind isegi kammida enam. Peab midagi ette võtma, et ta sellest tardunud talveolekust välja tuleks. Peab mõtlema...minu tervitavale mörinale ta küll reageerib aga tegutsema ei hakka. Tahaks teda raputada kohe. Tahaks talle hüüda, et hei tohman, oled mind ära unustanud või? Ma olen ju SINU hobune, sinu oma Muumimamma, tegele siis minuga ometi! Oh tuleks ometi kevad....
No comments:
Post a Comment