Inimeste hingeelu on imelik. Loomade puhul on kõik lihtne, ei mingit ülearust mõtisklemist aga rääkimist. Inimesed mõtlevad end aga hulluks. Kai teeb seda kindlasti. Mõnikord ta istub mu juures ja arutleb pikalt elu, suhete, hinge olemuse jne üle. Need on minu jaoks väga keerulised teemad aga ma kuulan ta alati ära ja üritan oma hobumõistusega aru saada. Tihti ei saa. Õigemini mitte kunagi ei saa. Arvatavasti ei saa Kai ise ka aru, sest tema rahutu hing otsib kogu aeg täiuslikkust. Viimati istus ta tund aega ja kõneles hinge üksindusest, mittemõistmisest, tühjusetundest ja sellest kuidas on võimalik inimesena ennast kuhugi ära kaotada. Kuhu kaotada? Mis ometi lahti on? Nägin, et ta on kuidagi õnnetu ja üritasin teda kõigest väest lohutada. Inimesed on ikka imelikud. Teevad ise ennast ülemõtlemisega õnnetuks. Kai näiteks otsib kogu aeg Elu mõtet ja ideaalse õnne ning üksteisemõistmise valemit. Milleks ennast hulluks ajada, sest ideaalset unistuste elu vaimsel tasandil pole selles materiaalses maailmas kunagi võimalik leida. Nii kurb kui see ka pole. Selleks peaks vist Tiibetisse kolima ja mungaks hakkama. Et siis mediteerida igavese õnne otsinguil. Oh jah, üritasin Kaid vaikse mörinaga lohutada, nügisin ninaga ja otsisin tema taskutest maiust. Lõpuks tuli ta oma transiseisundist välja, naeratas mulle ja ütles: "Tänan Sind, et sa mul olemas oled! Minu Muumimamma. " Muidugi olen ma tema Muumimamma. Ja mõistan ma teda rohkem kui ükski inimene siin ilmas. Mulle ei ole vaja keerulisi sõnu ja arutelusid. Mõistan teda sõnadeta, sest mina näen ju tema Hinge. Näen, kes ta tegelikult on ja armastan teda tingumusteta. Ta on MINU INIMENE.
No comments:
Post a Comment