Selle väikese peatüki pühendan ma kõrvalkopli imeilusale ruunale Amor'ile. Esimesel kohtumisel tahtis too jurakas mind küll tõsimeeli ära tappa. Ründas mind nagu hullunud lapiline buldooser. Ma pole elu sees nii kiiresti pidanud jooksma. Mõtlesin, et viimnepäev on kätte jõudnud. Õnneks pani Kai selle jubeda koljati kõrvalkoplisse. Pikapeale olen ma aga Amoriga harjunud ja tegelikult on ta päris tore tegelane. Kahjuks on ta pidevalt haige. Juba 1,5 aastat tagasi hakkasid tal käima imelikud ja tihedad koolikud. Anne-Mari on arstide ettekirjutuste kohaselt ravinud teda erinevate ravimitega kuni tänase päevani. Koolikud on aga siiani Amori sagedased külalised. Viimased kuud on Amor saanud hormoonsüste, mille kõrvalmõjuna tekkis tal kõiki jalgu hõlmav akuutne laminiit. Juba kolmandat nädalat seisab vaene poiss tallis, taldade alla toeks pandud penoplastide toel vaevu koperades. Iga liigutus tegemas põrgulikku valu. Amori silmad ei sära enam. Kas ta paraneb või saadetakse taevastele karjamaadele näitab aeg. Tean vaid, et eutanaasia on mitmed korrad jutuks tulnud. Meil kõigil on sust kallis sõber tohutult kahju. Parane palun !
No comments:
Post a Comment