21.juuli 2010

Kuumus ja vereimejad ei taha taanduda. Veedame rohkem aega tallis kui karjamaal olles. Kai sõnul tuleb see mu figuurile kasuks. No mida need inimesed ka teavad! Kohati vaatan, et midagi ikka taipavad. Nimelt kuulsin, et Kai tahab mu söödaratsiooni ümber vahetada. Põhjuseks siis seni eksisteerivad kärnaprobleemid. Ta olla konsulteerinud ühe sakslanna Utega (minu kaasmaalane!) ja tahab nüüd proovida Derby söötadega. Kaeralt võetakse mind täiesti maha (nuuks!) ja allapanu läheb vist põhu peale (jee!). Need muutused peaksid siis lähiajal aset leidma. Näis, näis. 

Eile käis sepp Kubre meid värkimas/rautamas. Võttis peaaegu kogu talli ette. Mind tabas ebameeldiva üllatusena uudis, et esijalgade kabjataldadel on verevalumid. Mul olevat väga lame kabjapõhi ja seetõttu suudan iga kivikese üle lugeda. Kubre sõnul peaks mulle tulevikus rauad alla panema. Seda juhul kui ma peaksin rohkem tööd tegema (palun mitte!). Üldiselt on tänavune ülikuum- ja kuiv suvi ka teiste hobuste kapjadele laastavalt mõjunud. Meile kästi paar-kolm korda nädalas korralikke jalavanne teha ja kapju kabjarasvaga määrida. Kubre oleks sellele lisaks võinud anda üleüldise karmi käsu, et ka meie kõhualuseid (eriti tissivahet) peaks igapäevaselt sügama ja meid üleni masseerima. Siis oleks nagu SPAA... kuigi ma ei tea, mida see sõna tähendab. Kuulsin lihtsalt kuidas inimesed SPAA-mõnudest rääkisid.

Kuumalaine

Tänavune suvi on olnud erakordselt kuum. Juuni keskpaigast saadik on temperatuurid ulatunud 30 soojagraadini. Praegu on juba 16.juuli ning kuumus ei mõtlegi taanduda. Istume päeval tallis ja oleme öösel karjamaal. Kogu senine päevarežiim on pea peale pööratud. Eelmisel suvel arvasin, et putukaid on palju. Oleksin ma tookord tänavust suve ettegi osanud kujutada. Eesti suvi on maapealne põrgu!!! Sääsed, kihulased, parmud, kärbsed ja nende kõigi arv ulatub triljonitesse. Eluisu kaob selliste piinajate hulga tõttu ära. Niipalju on vähemalt hea, et köha on taandunud. Mõned kärnad jalgadel ilutsevad aga siiani. Seda pidavat soodustama liiga ristikurohke karjamaarohi. Üldiselt on sellised vedelemispäevad. Kuumus lihtsalt ei lase midagi teha. Jõudu ei ole. Igatsen talve järele!

Marleeni 15-nes sünnipäev. Hõisaa Juubel!

Tänane päev läheb ajalukku. Marleeni 15 sünnipäeva auks korraldati ratsamatk, kus osalesid 6 hobust ja 6 ratsanikku: Freddy-Marleen, Mina-Kai, Niki-Annika, Winsor-Katrin, Ponifacius-Maret ja Kalifornia-Kadi. Katrinil on küll endal hobune (Dancer) aga too on pidevalt haige ja seetõttu andis Kai talle Winsori. Tegelikult on Marleen ise alati soovinud Winsor´ga maastikule minna aga kuna Winsor alias Winni on liiga suur ja võimas, ei ole Kai luba andnud. Pealegi on Winni Triinu hobune ja parem karta kui kahetseda.

Ilm oli sombune ja pisut tuuline. Tuul omakorda tegi meid pisut ärevaks. Suurel põllulagendikul otsustas Winni tuurid üles võtta ja Katrin kukkus maha. Lihtsalt ühel hetkel oli ta mütaki maas ja Winni vaba. Silmitsesime jahmunult kuidas Winni põllul suuri galopiringe tegi. Kai oli ehmatusest näost valge ja pobises omaette, et Winni, palun ära mine kaugele, palun rahune maha ja tule siia. Winni ringid muutusidki järjest väiksemaks kuni ta end kinni võtta lasi. Peale seda kamandas kai Marleeni Winni selga ja Katrin sai endale Freddy. Ega see Freddyle küll ei meeldinud aga vana targa hobusena kannatas ta vahetuse ära. Võite ette kujutada kui õnnelik Marleen oli, et sai Winniga maastikul sõita. Winni on ikka hiigelsuur hobune! Edasi sujus matk viperusteta ja pingevabalt. Hiljem kodus istusid inimesed suures välitelgis ja sõid surnud loomadest grillitud liha. Õudneee!!! Jumalale tänu, et olen hobune, mitte siga. Muidu oleksin võib-olla mina taldrikutel laiali olnud. Prrrr. Hiljem õhtul tulid Marleeni klassiõed külla. Kari lapsi käis meid pildistamas, patsutamas ja sügamas. Mõnus! Mul oli tõeliselt vahva päev.

Aprill 2010

No nagu mul köhast veel vähe oleks! Nüüd on mu esijalgadel prei kah veel. Mu karvased jalad läksid sooja ja niiskusega hauduma ja tekkis märg leemetav ekseem. Nõme! Kai pügas mu kaunid jalad karvutuks ja veab mind nüüd igal õhtul pesuboksi raviprotseduuridele. Pesu, korralik kuivatus ja ravim. Nii igal õhtul. Valus on. Ma ei lähe Kaile enam nii heameelega vastu, sest targem on eemale hoida. Äkki paranevad mu jalad iseenesestki ära ? Või siis mitte. Tean, et Kai ei tee mulle meelega haiget aga ma vihkan ravimist.

Märts 2010

Tänavune talv oli pikk ja erakordselt külm. Lund oli kohutavalt palju ja kõrgete hangede tõttu ei viitsinud ma väljas eriti liikuda. Olen nüüd seetõttu pisut trullakam. Sellist lumerohkust ja kargust polnud ma varem näinud. Põhjamaine eksootika. Nüüd on õnneks juba märts ja aeg kisub putukate ja suve poole. Öäkk.

Viki müüdi maha. Ma ei suuda seda siiani uskuda. Tegelikult on kogu mu kari muutunud. Ühed tulevad ja teised lähevad. Kes müüakse maha, kes lisandub karja vaid ajutiste treeningute tõttu tänu maneežile. Kai ja Rando peavad nüüd üüritalli. Juhtub, et kliendid vahetuvad ja ühes sellega ka hobused. See ei ole enam minu püsiv kari. Vaid Freddy on tõeliselt kindel ja muutumatu. Kurb on. Igatsen Vikit ja Pastuškat. Peale Freddy mul karjas sõpru ei olegi. Teised on lihtsalt koplikaaslased. Ja Freddy on halvas mõttes nagu tõeline mees. Jookseb igal uuel märal mokk tollakil sabas ja mind unustatakse kogu aeg ära. Tüüpiline. Kai lubas mulle, et Freddy jääb ja mina jään. Ütles, et olen tema ainus ja kallis Muumimamma. Kas aga inimesed on ikka sõnapidaja liik? Või müüakse ka mind kunagi maha, nagu tehti Vikiga? Müüakse inimesele, kes jälle rauad suhu paneb ja libisevaga pea rinnale rulli tõmbab. Inimestele tunduvad meeldivat pinges ja rullitõmmatud kaelaga hobused. Olevat uhke ja siis saab öelda, et näe kui ilusasti on ratsmes ja paindes. Miks need lollid kahejalgsed hobustele ei mõtle? Sellele valule, mida nad erinevate "abivahenditega" põhjustavad. 

Palun Looja, tee nii, et Kai ei müüks mind kunagi maha! Palun tee nii, et jääksin surmani tema ainsaks ja kalliks Muumimammaks!!! Ta ju lubas mulle! Kail oli 12.märtsil sünnipäev (sai juba 40! vanamutt!) ja tema hea sõbranna Ene kirjutas talle minust luuletuse. Loen teile selle ette:

Oma Muumimamma kõrva sosistan ma soovid

Oma Muumimamma kaela panen käed,

Oma Muumimamma seljas nagu troonil

oma kuningriiki vaatama ma läen.

Minu Muumimamma alati must hoolib

Minu Muumimamma kõike minust teab,

Minu Muumimamma praegu mulle soovis

KOGU ELUKS KÕIKE AINULT HEAD.

Tegelikult ma teangi Kaist kõike. Tean ja tunnen tema Hinge. Nagu teavad ka teised hobused ja loomad. Me lihtsalt teame seda.....

Muutused

2010 aastal on asjad hakanud muutuma. Hobused karjas on hakanud vahetuma. Ponifaciusel on nüüd sõbraks helehall šetlanditüdruk Koma. Juku ja Morgan kolisid Ranna Rantšosse Ande juurde. Miks? Inimeste isekus ja egoism, millest meie- hobused- tihti aru ei saa. Viidati mingile Masu-nimelisele elukale ja suurtele majanduslikele raskustele. Muidugi on rahalised raskused, sest vahepeal on inimesed siin talus kõvasti ehitanud. Meil on nüüd uus tall ja maneež ja puha. Kogu aeg kuulen jutte, et nii palju on vaja teha aga raha on kogu aeg puudu. Kai on vahepeal närviline ja Rando pahur. Miks küll inimeste elus on rahal nii suur roll? No milleks oli näiteks seda mõttetut maneeži vaja? Kellele ikka meeldib tomluses kinnises ruumis tiirutada? Mulle ei meeldi.

Freddy lasti pensionile ja Marleenile renditi suur kõrb ilus hannover Winsor. Arusaadav. Freddy saab varsti 17 ja ega ta pidevast tööst enam rõõmu ei tundnud. Ta ei öelnud seda küll otseselt välja aga silmad ei valeta kunagi. Tema silmisse ilmus ka see vastik väsimus ja ükskõiksus nagu Pastuškalgi. Kai ütles, et Freddy on auga puhkuse välja teeninud ja edasi hakkab tööd tegema Winsor. Eks Marleen sõidab ka oma vanamehega edasi aga rohkem hobiratsutajana või maastikul. Mitte suures spordis. Kai sõnul pidi Freddy jääma oma koju surmani. Teda ei müüda ega kingita mittevajalikuna ära, nagu juhtus Juku ja Morganiga. Freddy olevat Marleeni suur õpetaja spordis ja tema jääb kuni on aeg Vikerkaaremaale minna. Jääb Marleenile lihtsalt maastikukaaslaseks ja sõbraks. Issand kui ilusasti see kõlab - LIHTSALT SÕBRAKS. Oma Inimesele Marleenile.

Kosutav sügis ja jälle läheneb aasta lõpp

Lõpuks ometi on käes mõnus jahe sügis. Liiga porine ja märg, aga võrreldes suvega on elu nagu paradiisis. Kasvatan usinasti talvekarva ja puhkan putukatest. Pidavat külm talv tulema. No näis, näis. Teen iganädalaselt kerget trenni ning tunnen end tähtsa ja vajalikuna. Me ei tegele küll koolisõiduga aga trenniks saab seda nimetada küll. Kail ei ole nimelt koolisõiduks püsivust. No mis teha- inimene ikkagi. Tegelikult mulle meeldib Kai. Ootan tema tulekut ja kõnnin talle vabatahtlikult vastu. Mitte liiga kiiresti, et ta upsakaks ei muutuks. Kõnnin sedasi rahulikult ja väärikalt, aeg-ajalt seisatades. Inimesele peab ikka meelde tuletama, et mina olen see, kes asju määrab. Tahan tulen, tahan ei tule. Vot nii.

Detsember 2009. Mul on tekkinud köha. heinatolm ajab sõõrmed kihelema ja et kergem hingata oleks, pressin kõhulihastega kaasa. Täna käis loomatohter Tiit (nii sümpaatne mees!) mind vaatamas. Mul olevat allergia ja see võib muutuda emfüseemiks. Keerulised nimed on haigustele pandud. Olen hommikust õhtuni väljas ja talli saan vaid öösel. Mulle meeldib väljas olla. Ilmad on küll nagu ennustatud väga külmad aga hingata on kerge. Liiati on mul meeletult paks aluskarv ja külm ei ole. Mulle meeldib selline karge ja tuulevaikne talv. 

Varsti on jõulud! Päev enne jõule tabas mind üllatus. Kai pani mulle pähe hoopis teistsugused valjad. Minu suureks üllatuseks ei ole neil suuraudu küljes ja suu on täitsa vaba. Nimetatakse neid imeasju bitlessideks. Alguses ei saanud ma uutest valjastest aru. Kuhu ma pean pöörama või mida tegema? Peas oli imelik surve. Õnneks ei ole nendega üldse suul valus kui kohmard Kai liikumisest maha jääb või tasakaalu kaotab. Kai vaeseke on nn pühapäevasõitja ja seega mitte kõige osavam ratsutaja. Sõbrale aga andestatakse mõndagi. Ühesõnaga läks meil mitu nädalat, enne kui uuest süsteemist aru saime. Tegelikult sain mina kohe asjale pihta (et sõita tuleb vaid kergeid märguandeid andes lõdva ratsmega) aga Kail on väääga pikad juhtmed. Alguses sõitis ta liiga kõva ratsmekontaktiga, tekitades mu peas ebaühtlase ja kõikjalt mõjuva surve. Ma ei saanud seetõttu aru mida tegema pean ja olin tasakaalust väljas. Nüüd on meil õnneks asi selge ja töö palju meeldivam kui enne.

Suvi 2009

Mul on nina kärnas, rinnaesine kuplas ja tissivahe sügeleb hirmsasti. Lakk ja saba on olematuks sügatud. Näen jube välja. Vihkan Eesti suve! Need eesti putukad ajavad mind hulluks! Neid kuradi vereimejaid on igal pool, nad lendavad ninna, kõrva, silma ja ajavad kihelema kohad, kust ma ennast sügada ei saa. Päeval paneb Kai meid küll talli aga ka hommikud ja õhtud on kohutavalt putukarohked. Mind ajab see jube ning pidev pinin hulluks ja tahaks selle eest ära põgeneda. Õnnetuseks mida rohkem jooksta seda rohkem tuleb putukaid. See on õudne, kohutav, jäle, ma tahaaaan juba talve!!! 

Vana hobuse surm

Pastuškat ei ole enam. Tegelikult seisis ta juba nädalaid omaette ja vaatas igatsevalt kaugusesse. Vahetevahel tõstis ta pea ja hirnatas kutsuvalt. Väsimus ja igatsus millegi kauge järele vaatasid vastu tema elunäinud kurbadest silmadest. See vana ja väsinud pilk, millega ta meid vaatas... Oh sa mu kallis vana sõber. Oleme Pastuškaga üks kari. Meie kõigi hinges on kohutav valu ja teadmine, et on aeg hüvasti jätta. Lõplikult. Loodan, et oma elu viimased aastad, mil sa Kai juures elasid, olid sa õnnelik. Täname, et sa olemas olid. Hüvasti kallis!

Pastuška uinus igavesele unele 26.märtsil 2009. Ta kustus vaikselt, jättes eelnevalt hüvasti nii Kai kui ka kogu oma karjaga. Esmakordselt kõigi Kai juures oldud aastate jooksul kõndis ta otse tema juurde, vaatas talle pikalt silma ning toetas siis pea jumalaga jättes OMA INIMESE õlale. Meie- hobused- seisime ja hirnusime vastamisi. Seisime veel tükk aega vaikides, langetatud päi kuni Pastuška läinud oli. Alles siis läksime taas oma karja-elu elama. 

Me olime jätnud hüvasti. Kohtumiseni Vikerkaaremaal kallis sõber! Vikerkaaremaal, kus sa oled taas noor ja terve. Hullad koos teiste hobustega rohelisel, mahlase rohuga aasal ja oled õnnelik ning vaba. 

Aeg-ajalt tõstab mõni su sõpradest seal pea ja jääb ootusärevalt silmitsema horisonti. Kaugusest tuleb inimene. Tundes ära OMA inimese jookseb keegi hobustest talle hirnatades vastu ja edasi minnakse üheskoos. Koos minnakse sinna, kus ei ole valu ega vaeva. Sinna kus kõik on õnnelikud... Ükskord tuleme ka meie üle Vikerkaare ja tuleb SINU inimene ning me olema taas kõik koos. Kohtumiseni Vikerkaaremaal kallis Sõber!

Kiirelt kaob aeg...

Aeg läheb kiiresti. Märkamatult on kätte jõudnud sügis. Kai ei ole minuga tükk aega tegelenud. Kuuldavasti andis ta mulle aega. Aega milleks? OK, ma ei käitunud temaga just väga semulikult. Ei andnud ennast tihti (ok, mitte kunagi) kätte jne jne. Aga nüüd tunnen, et tahaks temaga kontakti. Tahaks et ta tuleks ja oleks minuga. Nagu Marleen mitu korda nädalas Freddyga töötab, või Maret Ponifaciusega. Imelik, et ma niimoodi mõtlema olen hakanud. Kas ma hakkan täiskasvanuks saama?

Aeg läheb ikka väga kiiresti! Juba on käes 2008 aasta lõpp. Uskumatu, olen terve aasta Eestis elanud! Saksamaa ja näod minevikust hakkavad tuhmuma. Elan siin ja praegu. Olen harjunud oma uue koduga ja mis kõige tähtsam- mul on nüüd oma inimene. Jah, Kai on tõepoolest MINU inimene. Oleme hakanud taas koos tööle. Meie töö on küll rohkem lõbu aga ikkagi. Käime palju maastikul ja mulle seal väga meeldib. Maastikul tahaks alati kihutada, nii et saba ja lakk tuules lehvivad. Mul on sõber inimene ja ma olen õnnelik!

Suvi 2008

Päevad läevad ja mina veedan oma aega peamiselt karjamaal logeledes. Meid ümbritseb uus ja kõrgem elektrikarjus ning Viki on taas meiega. Vaid Freddy teeb pidevalt tööd aga mina õnneks mitte ja mulle selline jõudeelu meeldib. Iga kord kui näen Kaid nööriga tulemas liigun ma ta eest ära. Aeglaselt ja järjekindlalt, sest tormata mulle ei meeldi- mõjub figuurile halvasti. Tavaliselt annan ma end lõpuks ikka ise kätte aga Kai peab vaeva nägema. Mõnikord läheb ta minu püüdmisest täiega närvi ja jalutab minema. Teinekord peidab nööri seljataha lootes, et ma loll olen. Naljatilk selline! Õhtuti ei taha ma ka tihti talli minna. Teised on tavaliselt juba ammu boksides kui mina ikka ringi tiirutan. Kord tiirutasin niimoodi tund aega. Kai istus lõpuks tüdinult liivale ja kritseldas seal ajaviiteks midagi. Mind hakkas asi huvitama ja nihkusin vaikselt lähemale. ´"Tinker on loll, tinker on loll ruudus, tinker on lollide loll!!!" ilutsesid read liival. ??? Mõtlesin jahmunult järele ja leidsin, et aeg-ajalt ma käitun tõesti selliselt, et inimesed must aru ei saa. Aga ma ei ole ju loll, või olen? Kai on püüdnud minuga järjepidevalt sõbraks saada aga olen siiani tema katseid tõrjunud. Teiste inimeste omi samuti. Ma lihtsalt ei oska veel inimest armastada. 

Äkitselt silmitsesin ma Kaid hoopis teise pilguga. Tema silmitses mind rahulikult naeratades vastu. Läksin tema juurde ja toetasin nina tema õlale. OK, tegelikult on see inimene mulle meeldima hakanud. Seisime mõnda aega ninad vastamisi ja liikusin siis rahulikult Kai kõrval oma boksi. Mul on, mille üle järele mõelda. Üks asi jõudis mulle aga kindlasti kohale- edaspidi tahan olla Kai sõber nii nagu tema on juba ammu minu sõber. Minu inimene.

Mai 2008

Ratsutamine on raske töö. No ei saa ma ennast korralikult tasakaalu kui raskus kukil on. Viimane kord pani treener Annika mind korde otsa. Kai istus sadulas ja ma pidin ringiratast jooksma. Asja mõte oli mulle üleminekute õpetamine. Et siis sammult traavile ja vastupidi. Tüütu! Mu pea hakkas lõpuks sellest jamast ringi käima. Freddy seisis samal aial talli kõrval ja Marleen tegi teda ilusaks. Puhastas, lõikas lakka ja saba ühtlaseks. Freddy kaotas eelmisel päeval oma raua ja lonkas pisut. Mu vaesel sõbral on halvad kabjad, mistõttu on tal aastaringselt rauad all. Vaatasin viimane kord kuidas loomatohter Tiit teda rautas. Hiigelpikad naelad taoti otse kapjade sisse. Õudne! Kummalisel kombel ei pidavat see üldse valus olema. Vaadata oli aga päris hirmus.

Minuga juhtus paari päeva eest imelik asi. Õigemini sattus minu boksi üks imelik asi. Selleks oli üks tillukene (5-päevane) kõvasti määgiv kitsetall. Tema ema lõugas samal ajal kitsede aedikus vastu. Ma ei saa siiani aru kuidas tallekesel õnnestus minu boksi sattuda. Äkitselt oli ta lihtsalt mu jalgade vahel ja karjus ise haledalt oma ema järele. Nagu kiuste ei olnud Kaid kodus ja nii ma siis seisin pea 2 tundi liikumatult ühe koha peal. Kartsin hirmsasti, et äkki astun talle kogemata peale. Ma seisin ja jõllitasin hoolega kitsekest kuni jalad jäid liikumatust asendist kangeks. Õnneks tuli Kai ja päästis mind sellest jubedusest ära. Olin selleks ajaks talle jälgimisest juba täitsa väsinud. Emad võiksid oma lapsi ikka paremini valvata. Muuseas Viki pidi kord tema boksi sattunud kassi ära tapma, mis ta veel tallega oleks teinud? Kai tõi mulle aga peale talle ema juurde viimist tänuks suure tüki leiba ja muudkui kallistas mind. Mmm, nii armas temast!

Aprill 2008

Kevad on tagasi ja loodan, et lõplikult. Oi kuidas tahaks päevade viisi möllata aga õnnetuseks on Viki endiselt teisepool tara. Nii ma siis kiusan Freddyt. Kui ta jooksma ei hakka, siis ergutan teda pisut. Tal on tagumiku peal imeilus jälg minu esihammastest. Korra mõtlesin, et selliseid jälgi võiks hulgim olla, sest need näeksid päris kunstilised välja. Olen väga sihikindel hobune ja Freddy lippab juba sama kiiresti kui Viki. Kui jutt juba Viki peale läks, siis talle osteti hiljuti uued roosad päitsed. Ma olin jube kade kuni sain endale tutikad helesinised valjad. Need on viimase moe järgi tehtud- teksa ja naha segust ja kolmnurkse otsmikurihmaga. Viki läks lausa roheliseks kui neid nägi. Hõikasin siis Morganile ka, et näed sa vanatoi, mul on uued valjad. Morgan ainult nohises seepeale mornilt. Mu päev oli peale seda topelt kaunis. Nii kaunis, nii kaunis, nii lõputult kaunis! Jep, mulle meeldib Eesti!

Täna sai nalja. Olime rahulikult koplis kui äkki jooksid Kai ja Marleen kohale ja tahtsid meid Freddyga talli meelitada. Mida?! Keset ilusat päeva talli? Meile tundus asi väga kahtlane ja siis selgus ka nende käitumise põhjus. Mööda teed galopeerisid meie poole Ponifacius ja üks täiesti võõras hobune. Nad olid üksi. Võõral hobusel oli sadul seljas, valjad peas ja sinised pinded ümber jalgade. Aga inimesi ei olnudki! Kai ja Marleen jooksid neid kahte püüdma ja meie Freddyga jooksime mööda kopliäärt kaasa, õhutades poni ja võõrast hoopis mängule. Kai hiilis võõraga paralleelselt kaasa ja muudkui moosis teda. Et Infreenis, o-paa ja oo-paaa. Tegi seda sellise vaikse rahustava häälega ja Infrenis loll lasigi end kinni võtta. Minul õnnestus Infrenisega igatahes enne tuttavaks saada. Infrenis on muuseas väga ilus ruun- raudjas, valgete märgistega ja kõrge. Küsisin Ponifaciuselt ja Infreniselt, et kuidas neil õnnestus omapead hulkuma minna. Juhtus see siis niimoodi, et Ponifaciuse inimene Maret oli läinud temaga maastikule ratsutama Edasi olid nad kohtunud Infrenise ja tema inimese Anne-Maiga. Maret oli istunud ja lõdvalt jalgu kõlgutanud ning Ponifacius otsustas paar kiiremat spurti teha. Ootamatust kiirendusest kukkus Maret maha ja poni kasutas kohe võimalust plagama panna. Ponifaciuse triki peale tegi kiirsööstu ka Infrenis ning selle peale kukkus ka Anne-Mai. Viimane, mis nad enne minema kihutamis kuulsid oli see, et Maret karjus telefoni teel Kaile, et hobused jooksevad galopis kodu poole ja nemad Anne-Maiga kahjuks nii kiiresti jooksta ei jaksa.

Edasi oli läinud lahti meeletu kihutamine ja see oli olnud tõeliselt äge! Vabadus! Inimesed hüppasid nende teelt eest ära ja kive lendas kapjade alt. Tuul undas kõrvus ja lakad-sabad lehvisid meeletu galopi saatel. Vau!

"Head teed Infrenis!" hüüdsin mina kui Anne-Mai teda kodu poole talutas "Peatse kohtumiseni!"

Me kohtusimegi peatselt taas ja juhtus see sarnastel asjaoludel. Anne-Mai kukkus, Infrenis sai lahti ja tormas minema. Poni seekord lahti ei pääsenud aga Infrenis nautis üksigi kihutamist. Seekord tuli tal aga ületada suur maantee, kus sõidab alati palju autosid. Infrenis tormas peatumatult ja otse teele. Umbes paarkümmend sekundit lahutas teda suurest metsaveorekkast, mille kriiksuvad pidurid jätsid asfaltile pikad tumedad jutid. See oli kohutav! Infrenis oli ka ise kohkunud ja värises üle keha. See vabadus võib päris eluohtlik olla. Taas püüdis Kai Infrenise kinni ja jalutas temaga pea 15 min, enne kui tüdrukud kohale jõudsid. Jälgisin inimesi ja mõtlesin, et kas üksi seiklemine ongi nii tore kui pealtnäha paistab. Kai oli tüdrukute peale kuri, et nad üle suure maantee olid ratsutama läinud. Anne-Mai nuttis, sest oli kukkudes haiget saanud. Maret tundis ennast aga kõige selle peale lihtsalt väga halvasti. Ponifacius oli närviline ja Infrenis lausa pahas tujus. Ei maksa vist neid trikke järele teha, sest liiga palju pahandust toob see endaga kaasa.

Märtsitorm

Appi! Täna on 25.märts ja talv on tagasi. Väljas on kogu päeva möllanud kohutav lumetorm ja hanged ulatusid mulle hetkega rinnuni. Esimest korda elus mõtlesin tõsimeeli, et mul võiksid pikemad jalad olla. Alguses oli päris lahe läbi lume kihutada aga lõpuks ajas see jube tuule undamine ja torkiv lumi meid kõiki väga närviliseks. Kõhe hakkas. Ma ei olnud varem sellist lumetormi näinud. Lõuna-Saksamaal sellist ilmaimet polnud. Õnneks tuli Nänni ja lasi meid sooja talli. Õhtul ajas Kai meid aga jälle tormi kätte, et latrid ära puhastada ja õhtused heinad-kaerad ette panna. Kuna päev oli olnud tõeliselt närvesööv, siis tahtsin ennast koheselt Morgani peal välja elada. Tormasin kahe kopli vahelise aia juurde, kus Morgan ülbelt jõllitas ja keerasin siis otsustavalt oma tagumiku aia poole. Morgan vastas samaga ja siis läks lahti tõeline materdamine. Taaskord rikkus Kai kõva kisaga meie arveteklaarimise ära. Mis neil inimestel ometi viga on? Kas nad aru ei saa, et hobuste maailmas käivad asjad teisiti ja ma lihtsalt pean sellele lollile vanamehele koha kätte näitama.

Päev hiljem, 26.märtsil, oli täpselt samasugune ilm. Igav! Konutasime pika hommiku tallis ja välja saime alles lõunal. Lõuna-Saksamaal oli alati soe, isegi talvel. Eestil on oma halvad küljed ja hakkan alles nüüd aru saama, et tegelikult olen ma ikka täiesti erinevas maailmas kui enne. Natuke kurb on olla. Kas ma igatsen oma elu Lõuna-Saksamaal? Ma ei oskagi vastata. Mulle väga meeldib minu praegune kari ja inimesed. Mõnikord aga, nagu täna ja eile, mõtlen ma, et lõunas oli kõik teisiti. Mitte parem aga lihtsalt teistmoodi. Pean veel harjuma Eesti niiske ja vastiku kliimaga. Igatsen päikest ja sooja.

Märtsi lõpp

Aeg läheb. Viki on endiselt vanglarežiimil aga Freddy olen ma mängima õpetanud, nii et igav mul ei ole. Ega see Freddy küll eriti hullata viitsi (vanust teisel juba üksjagu) aga kui ma tal ikka pikalt laudjat näksides taga kõnnin, hakkab lõpuks jooksma küll. Muuseas, ma olen juba kogenud ratsahobune. Kai paneb mulle õhtuti sadula selga ja valjad pähe, ning siis me muudkui kõnnime ühtepidi ja teistpidi. Pean tunnistama, et alguses olid mul ikka ülisuured tasakaaluprobleemid. No ei saanud kõnnitud kui raskus seljal oli. Kogu aeg kiskus kraavi poole. Freddy siis ütles, et ärgu ma mõelgu sellele tümikale oma turjal vaid keskendugu ma hoopis maapinna jälgimisele. No aga see inimene (Kai) võiks ikka kaalust pisut (tegelikult päris palju) alla võtta küll. Ja ega mulle need suulised kah ei meeldi. Nätsuta neid kummijublakaid, ptüi. Freddy ka irvitab kogu aeg, et mul on suus tittedele mõeldud kummist suulised. Üritan siis mitte vaadata tema irvitava koonu poole. Oota vaid sa vana tõbras, küll ma sulle näitan veel titte !

See-eest paar päeva tagasi mulle trenn väga meeldis. Maapind oli sile, sest Rando oli seda suure müriseva masinaga silunud ja ilm oli nii imeilus. Tahtsin täiega kihutada aga Kai sõdis mu soovile pidevalt vastu. Ikka tasa ja tasa. No mis tasa kui kevad on käes! Mõelge vaid, kevad!

06. märts 2008

Olen täna inimeste peale väga vihane. Nad eraldasid mu mängukaaslase Viki pagendusse teise koplisse. Et miks või? No Viki avastas, et nii tore on üle elektrikarjuse vabadusse hüpata ja siis mööda küla suuri ringe teha. No öelge ometi, mis on selles siis nii halba, et Viki peab nüüd koos ema Pastuškaga pagenduses olema??? Mina hüppaksin ka üle kopliaia kui mul oleks pisut pikemad jalad.

Teised Jõemetsa talu asukad

Peale hobuste elavad Vesneris, Jõemetsa talus, veel kari koeri ja kasse, kitsed ja inimesed. Inimesi on hulgim. Peale Kai ja Marleeni veel väikesed inimesed Markus ja Markko (nemad on Kai täkusoost varsad) ning suured inimesed: märasoost Nänni ja täkusoost Rando. Nänniks kutsutakse Kai ema ja Rando on Kai abikaasa. Rando tundub inimkarja juht olevat.

Nänni on meie kõikide suur sõber, kes alati midagi head annab, meid päeval hooldab ja meie heaolu nimel kõvasti tööd rabab. Täiesti asendamatu ja armas pisike halli peaga olevus. Oi me armastame Nännit! Erinevalt näiteks Kaist, ei taha tema meilt kunagi midagi saada. Ei pane valjaid pähe ega roni selga. Nänni on lihtsalt sõber. Väikesed inimesed- Markus ja Markko- mind eriti vahtimas ei käi. Tihti on koos nendega Kai õe Ebe täkusoost varss Kevin ja nendel inimtäkukestel on imelik hobi- mingid ümmarguste ratastega mürisevad masinad, mida nad ise hellitavalt A-DE-VEE-deks kutsuvad. Ei mina aru saa, miks neil inimlastel sellised lemmikloomad nagu A-DE-VEE-d meelivad. Hobused on ju palju toredamad ega mürise niimoodi. Iga kord kui poisid oma A-DE-VEE-dega ratsutavad, seisan mina kannatlikult kopli aia taga. Et äkki nad ikka märkavad, et mina olen palju armsam loom kui see tobe ADEVEE... ja .......ma tahaks tükike maiust, aga ei......