R.I.P TESSA

Tessa elutee lõppes 16.detsembril 2014.a eutanaasia teel. Kurb. Lohutan end sellega, et tal olid meie juures 11 ilusat aastat.

Seal, kus sa nüüd oled ei pea sa enam tundma pidevat hirmu, stressi ja paanikahooge. Tean, et Sa ei ole seal üksi. Sinuga on kõik meie pere kallid sõbrad: Lion, Wolf, Donna, Tigger, Cesar ehk Cessu ja  Rufus.

Viimased aastad järjest süvenenud psüühikahäired ja sellega kaasnenud agressiivsus tingisid sellise lõpliku otsuse. ANDESTA !

 

Ja ongi käes detsember 2014

Aasta hakkab lähenema lõpule ja uus on juba ootel. Kiiresti läheb aeg, väga kiiresti. Minu jaoks on 2014 tänu ilmnenud terviseprobleemidele olnud väga halb aasta. Artroos on kahjuks selline haigus, et ega järgmisedki aastad täit paranemist ei luba. Hetkel on õnneks olukord täitsa stabiilne ja saan koos teistega koplielu nautida. Sammudes on longe vaevumärgatav aga traavida ja galopeerida eriti hästi ikka ei saa küll. Pehme pinnasega on veel enam-vähem aga hetkel on koppel kõva konarlik ja olemine mitte kõige parem. Ootan lund, see teeb kõndimise palju kergemaks. Õnneks on ekseem juba pikalt kontrolli all olnud. Midagi ka head :-)

Hea on ka see, et olen taas enda karja juures ja ilma Vikita. Vägisi ja käsu peale sõpradeks ei saada. Kai hoidis meid kahekesi ühes koplis tükk aega, lootes, et meist Vikiga lõpuks ikka sõbrad saavad. No ega ikka ei saanud küll. Istusime pahuralt kumbki oma ühise kopli erinevas otsas ja mossitasime. Mina olin õnneks selles otsas, kus asus ka heinarull. Uustulnukana oli Viki hästi kartlik ja nii ma siis muudkui pugisin üksinda. Lõpuks pani Kai mind täie vihaga jälle vanade karjaliikmete juurde. Muidu on seal ju väga tore aga sööma saan alles siis kui teised lubavad. Oma haigete jalgadega ei ole ma tõsiselt võetav konkurent heinarulli juures. Kai sõnul tuleb see mulle vaid kasuks. Loll inimene.

Vikiga on üldse lood nii ja naa. Tasapisi on ta kohanenud uue elurütmiga. Vaikselt hakkab harjuma ka sellega, et peab taas tööd tegema. Kolme jalga laseb juba üles tõsta nii, et tal ei teki soovi kedagi maha lüüa. Parem tagumine tekitab temas veel vastupandamatu soovi äsada, juhul kui inimene seda tõstma hakkab.  Tal on vist suhteliselt karm aeg seljataga......Näis, mis tast tuleb või saab.
Umbes paar nädalat tagasi üritas Kai Vikit ja mind sobitada suuremasse karja aga sellest ei tulnud midagi välja. Mina nimelt rikkusin kõik ära. Selgus, et mulle ikka üldse ei sobi, et Viki meie karja tuleb. Üllataval kombel ei tundunud mu jalad ka üldse haiged olevat kui oli vaja Vikit teistest eemale peksta ja kolkida. Tegin seda ikka täie mõnuga ja suutsin sellise käitumisega Kai korralikult välja vihastada. Arvasin, et olen teda varemgi tigedana näinud aga selgus, et ega ikka ei olnud küll. Õnneks lahenes ka Viki olukord. Laupäevast on ta oma uues karjas koos D-Koma, Nutella, Quentina ja Danega. Üllataval kombel võtsid nad ta koheselt omaks ja lubasid tal peale mõnetunnist pirtsutamist ka heinarulli juures koha sisse võtta. Eks igaüks soovib oma kohta siin elus. Tundub, et Vikigi elu hakkab vaikselt paika loksuma.

Viki

Aastaid tagasi Eestisse sattudes, oli mu koplikaaslaseks Viki. Musta värvi ülbik, kes tihti süüdimatult pahandust tegi. Lõpuks müüdi ta teisele inimesele. Sellest on möödas üle nelja aasta. Veelkord jõuan selleni, et Elu on ikka väga kummaline ja ettearvamatu. 9.novembril toodi Viki taas tagasi sünnikoju. Üllatus üllatus!!!! Nüüd istun koos Vikiga pisikeses koplis, kuniks Kai meid uuesti teiste juurde karja laseb. See peaks juhtuma laupäeval, sest siis saavat ta olukorral oma kullipilgu peal hoida. Mulle selline pisike seltskond täitsa sobib, sest seni olen mina Boss olnud. Viki austab minu seatud reegleid ja ehk jääb see ka edaspidi nii. Vot siis, kes oleks võinud küll seda oodata, et Viki taas meiega ühineb. Lahe!

Keegi, kes tuli, võitis su südame ja lahkus igavikku

Just nii see oli. Koosveedetud aeg, mis Temaga kaasnes, oli kirjeldamatult ilus. Ta tuli ootamatult meie pere ellu. Tuli ja võitis hetkega kõikide südamed. Suur ja tark Koer. Justnimelt Koer suure algustähega. Nii suurepärast ja tarka olevust, nagu koer Rufus, pole meie juures ammu olnud. Ja siis.... Ühel õhtul ta veel oli ja hommikuks lõplikult läinud. Jäid vaid lein, tühjusetunne ja valu hinges ning küsimus-miks. Me ei tea, miks sellised asjad juhtuvad. Elu on selline. Asjad juhtuvad ja see on fakt. Me ei saa siinkohal midagi muuta. Lihtsalt läks nii... Õnneks jääb tugev usk, et kord me näeme taas. Näeme, kui ise kord üle Vikerkaare kõnnime.

Täname Sind, et olid osake meie elust. Täname, et saime tunda su siirast sõprust, et olid selle lühikese aja me Kaaslane. Iga hetk oli seda väärt. Kohtumiseni kallis Sõber!

Lendav Muumi

Pilt minust kui ma veel ringi lennata sain.....AGA pole põhjust nuriseda, sest alati võib veel hullem olla. Peab rahul olema sellega, mis sul on ja mitte nurisema asjade üle, mida muuta pole võimalik. Ma ikkagi liigun ju veel, mis sest, et tasa ja targu. Elu on kingitus. Elu on väärtus. Elu on ilus. Kui su ümber on need, kes sind armastavad ja sinust hoolivad, siis pole oluline see, et sa enam lennata ei suuda. Oluline on hoopis väärtustada iga hetke, mis sulle kingitud on.

 

Või siis lugu TÕELISEST SÕPRUSEST:

 

 

This 19 year old Shep being cradled in his father's arms last night in Lake Superior. Shep falls asleep every night when he is carried into the lake. The buoyancy of the water soothes his arthritic bones. Lake Superior is very warm right now, so the temp of the water is perfect.
I was so happy I got to capture this moment for John. By the way, John rescued Shep as an 8 month old puppy, and he's... been by his side through many adventures .

Õppige inimesed kuidas olla tõeline sõber!

August 2014

Lõpuks ometi olen taas koos teistega karjamaal. Mitte küll terve päeva aga jupike hommikul ja jupike õhtul. Vahepealse aja puhkan tallis, et jalga mitte üle koormata. Minu kari on muutunud ja lisaks Freddyle ja Fürtsule on koos meiega ka Elvis ja Tempera. Mõnus ja rahumeelne kooslus. Pole ka imestada, sest kaks on vanad ja kaks liikumispuudega. Üks inimene olla naljaviluks öelnud, et Fürtsu on nagu hooldaja vanadekodus. Mulle aga selline kari sobib, sest pole vaja trügida ega jageleda :-)

 

Suvi 2014

Tänavune suvi on imeilus ja suhteliselt putukavaene. Võrreldes eelmiste aastatega lausa paradiis. Olen endiselt teistest eraldi kuid tunnen ennast juba paremini. Kai saab kõiki mu jalgu üles võtta, et kapju alt puhastada. Sepp sai ka mind juba korralikult värkida, ilma et ma valu tõttu maha oleksin kukkunud. Tasa ja targu läheb mu liikumine üha paremaks :-)

Uudiseid on ka. Aasta eest meie talli kolinud Orneta müüdi maha ja viidi mujale. Tema asemel kolis meie talli 20.aastane Elvis. Elvis osteti tagasi Soomest, kuhu ta aastate eest müüdi. Tuli tagasi oma inimeste juurde ja oma koju. Nii liigutav. Alguses pandi Elvis teiste ruunade juurde. Poolteist päeva valitses karjas õnnis rahu ja siis.... siis avastas Undu äkki, et ei, see hobune küll meie karja ei tule. Pärast ehmatavat tagaajamist ja rünnakut vana hobuse vastu, tegi Kai taas välkkiire otsuse. Minu suureks üllatuseks paigutati Elvis täna hommikul Fürtsu ja Freddy juurde, ehk siis minu karja. No ma ühinen nendega varsti ja siis vaatan, mis masti poiss see Elvis on. Hetkel eemalt jälgides ülimalt rahulik ja tasakaalukas. Freddy on väga rahumeelne aga Fürtsu üritab Elvist aeg-ajalt ehmatada. See näeb välja päris koomiline. Nimelt tõmbab Fürtsu kõrvad lidusse, teeb äkksööstu, enne Elvist pöördub ja samaaegselt põgenedes lööb korra tagant üles. Tõesti ehmatavalt jube :-)   Elvis ei viitsi selle peale isegi pead pöörata :-) Muuseas, meie Fürtsust on saanud ratsahobune. Saduldamisele eelnenud aastatepikkune maatöö on olnud ülimalt tõhus. Fürtsule oli ratsanik sadulas vaid samm töös edasi, mille peale ta isegi reageerida ei viitsinud. Võttis seda  kui enesestmõistetavat fakti ja kogu lugu. Elu on ilus!

Mõtlemisainet inimestele

Täna tahaksin rääkida inimestest ja koertest. Eile nimelt toodi ühte Tartu loomakliinikusse vana saksa lambakoer ja paluti ta eutaniseerida. Põhjuseks olevat asjaolu, et inimesed kolivad Tallinna ja ei saa oma sõpra kaasa võtta. Seega- paneme magama ja kogu lugu. Nii lihtne see ongi. Pikki aastaid pereliikmeks ja sõbraks olnud koer osutub ühel hetkel mittevajalikuks asjaks, kellest tuleb vabaneda. Üks süst ja asi korras.

Kas te olete vaadanud oma truule neljajalgsele sõbrale silma? Kas olete näinud või osanud näha looma silmades seda piiritut truudust, igavest andumust, armastust ja igatsust oma inimese järele? Kas olete mõelnud, mida tunneb üks vana koer, kes ühel hetkel enam ei kuulu perre, kus ta alati on olnud? Nähtavasti ei ole.....Terve eilne pealelõuna läks mitmel inimesel koerale kodu otsides. Algas see sellest, et loomaarst vaatas koerale pikalt silma ja küsis siis omanikelt, et kas te olete ikka kindlad? Koer on veel täiesti terve ja elujõuline. Täis mängulusti. Omanikud olid nõus looma ellu jätma kui talle uus kodu leitakse. Leida uus kodu juba eakale emasele koerale ei ole lihtne. Enamik inimesi vastas küsimusele, et kas sa ei tahaks päästa ühe vana koera elu, et ei, mina küll ei saa, no mis teha, võõras mure, liiga vana, pange magama, emane-ei taha, üks krants ees või taga, jõuad sa kõiki päästa  jne jne. Me ei saa tõepoolest kõiki päästa. Küll aga saame me rohkem hoolida ja püüda. Iga elu on kordumatu väärtus, mille eest tasub võidelda.  

Koer vaatas samal ajal inimesi pilguga, milles väljendus piiritu kurbus ja hirm. Ma ei usu, et ta oleks tahtnud surra. Õnneks leidus hea inimene, kes ta enda juurde võttis. Koer saab vanaduspäevad veeta suure aiaga talus, kus teda armastatakse ja lohutatakse. Samas ei mõista ta ju kunagi, miks temaga nii käituti, miks tema enda peremees enam ei tule. Ta ju nii väga ootab ja jääb alati ootama. Jookseb vastu igale autole, et äkki nüüd on see Tema.......Mõelge inimesed.

Kõige kurvem on antud loo juures inimeste ükskõiksus. Pole minu asi ja ei huvita. Võib-olla seepärast ongi meie ümber nii palju kurjust, õelust, kadedust ja isekust. Kui me pisutki rohkem hooliks oleks maailm juba parem paik. Paraku üritatakse alati vastutus teisele veeretada ja ennast põhjendustega vabaks osta. Loll, kes põhjendusi ei leia. Alati saab ju öelda, et oi küll ma aitaks aga... peaasi, et ise ei peaks lillegi liigutama ja samas ennast ikka nii hea ja hoolivana saaks näidata. Inimlik, eks ole.
Lõpetuseks ma tahan tänada neid väheseid, kes hoolisid. Te olete suure südamega inimesed!

 

Operatsioon

Olen longanud juba nii kaua, et ei mäletagi enam kuidas on normaalselt astuda. Kai kartis juba mõnda aega, et minu kogu raskust kandev vasak esijalg saab ülekoormusest laminiidi. No see oleks tõesti õudus kuubis, täitsa maailma lõpp kohe. Et säästa minu tervet jalga, tehti mulle 25. juunil kodus väike op. Nimelt lõigati haigel jalal neljast kohast peanärvi harud läbi ja võeti pisikesed närvitükid lõigete vahelt välja. Hetkel on jalg veel sidemes ja valus. Laupäeval eemaldatakse niidid. Tulemust peaks siis nägema õige pea. Ootame ja loodame.  Samas tean ju, et ega ma sellest terveks ei saa. Artroos on paraku vaid progresseeruv haigus. Opi mõte seisneb aga selles, et ma ei tunne peale närvi läbilõikamist enam tugevat valu ja saan ehk taas normaalselt kõndida. Oh oleks see vaid nii!

Jama tervisega

Olen juba kolm kuud istunud üksinda tillukeses koplis, sest lonkan ikka veel päris korralikult. Umbes kuu tagasi tehti jalast pildid ja midagi rõõmustavat seal polnud. Tõelise šokina sain teada, et olengi haigete jalgadega hobune. Tõenäoliselt on haiged ka teised jalad kuigi hetkel teeb muret vaid parem esimene. Trauma niigi haige piirkonna pihta lõi haiguse lihtsalt täies ilus välja. 

Kõige hullemad on hommikud, mil liikuma saamine võtab päris pikalt aega. Päeva peale läheb õnneks paremaks. Liigesed naksuvad nagu 30-aastasel reumaatikul. Uskumatu, kas pole. Olen söönud hulgaliselt erinevaid tablette aga miski pole aidanud. Inimestel pidi veel plaan B olema, eks näis kuis sellega läheb. Igatsen oma karja juurde aga Kai kardab, et ma liigun seal liiga palju ja asi muutub veel hullemaks. Seega konutan üksi, seltsiks vaid parv tüütuid Eestimaa putukaid. Mulle osteti putukahooajaks isegi uhke sebratekk, mis peaks vereimejaid eemale hoidma. Igav on. Kurb on. Haige hobune on väga halb olla :-( Positiivse poolena olen selgeks õppinud selle, kuidas inimestega kenasti manipuleerida.  Anna endast pidevalt õnnetu mörinaga märku ja kõik lähedal viibijad jooksevad mind patsutama või toovad midagi maitsvat :-) Nii lihtne see ongi.

Kevad 2014

Tänavuaastane kevad jääb meelde traumade ja pisiõnnetuste rohkuse poolest. Kõigepealt läksid kaklema Tempera ja Orneta. Seis 1:0 Orneta kasuks. Tempera katkist sabaalust loputati voolava külma vee all mitu nädalat. Ega Ornetagi end peale madinat hästi tundnud, sest tema saadeti karistuseks üksikkoplisse asumisele. Nüüdseks on võitluskunste harrastavad prouad taas ühes karjas ja võimuhierarhias valitseb üksmeel. Temperast ja Ornetast on aga head sõbrad saanud.

Nutella on vahelduva eduga longanud. Nüüd õnneks enam ei lonka :-)

Mingi vastik köhapuhang käis meist üle. Enam ei köhi :-)

Undu hammustas vanal Freddyl sabast tükikese. Loomulikult oli seis 1:0 Undu kasuks. Nüüd jagab Undu koplit teiste poistega. Midagi pole teha, teatud perioodidel mõjuvad märad nii, et isegi ruunad tahavad üksteisele vahendeid valimata koha kätte näidata. No Freddy on kahjuks väga ebavõrdne vastane, sest vaeseke on ju tõeline äbarik. Undu tunneb ennast õnneks aga hästi ja on leidnud uued sõbrad Eedi ja Vihuri näol. Mängivad nii, et mullakamakaid lendab igasse ilmakaarde!

Kõige suurem õnnetus juhtus aga hoopis minu endaga. Möllasin paar nädalat tagasi koos Roniga maneežis. Ühes nurgas ei võtnud ma kahjuks kurvi välja ja põrutasin täiel galopil vastu seina. Esimene parem jalg keeldus seepeale edasi töötamast. Ütlen liialdamata, et Kai pidi tõesti infarkti saama. Õnneks tuvastas arstlik kontroll, et luu on terve. Jalg on kergelt paistes siiani ja kuigi ma juba liigun, siis ülimalt aeglaselt ja ettevaatlikult. Ettevaatuse ja kiirema paranemise lootuses paigutati mind üksikkoplisse, mis on imeväike. Õnneks ma näen ja kuulen teisi ja seetõttu pole ma ka eriti õnnetu. Liiati, et kõik käivad mind hellitamas ja lohutamas :-) Hea on seegi, et jalale toetumine muutub iga päevaga kergemaks. Osaliselt vist seetõttu, et tänu õnnetusele ja sellest tulenevale stressile olen nüüd ise ka üleni kergem.

Eile olin Kai peale väga solvunud. Reetur läks Eediga maastikule. Pärast moosis mind küll tükk aega ja üritas asja ilustada. Mina igavlegu oma tillukeses koplis ja tema lõbutseb Eediga. Tüüpiline inimene!

Kurva uudisena pean lõppu lisama, et veel üks väike kassike lahkus Vikerkaaremaale. Meie pisike Muhvi ... Muhvi oli 14 aastane ja lahkus raske haiguse tagajärjel. Tal oli halvaloomuline kartsinoom, lihtsalt öeldes vähkkasvaja. Muhvil oli õnneks pikk ja ilus elu. Teda hoiti ja hellitati. Halastava eutanaasia tõttu ei pidanud ta õnneks pikalt piinlema. Puhka rahus kallis väike Muhvi. Jääme sind igatsema....

R.I.P MIKU

Puhka rahus väike kallis tallikass Miku. Sa olid meie kõigi suur sõber. Me jääme sind väga igatsema.
Küsite- mis juhtus?

Detsembri keskel leiti Miku vigastatuna. Arsti juures selgus, et keegi oli teda tulistanud õhupüssist. Pea kaks kuud pingutusi Miku paranemise lootuses ei viinud tulemuseni. Asi läks hoopis hullemaks. Sõbrapäeval tehti talle halastav süst.

Mis elajad te inimesed olete, et ühele väikesele usaldavale loomale nii teete? Te ei vääri inimese nime. Inimene peaks olema looduse kroon aga on looduse häbiplekk. Miku oli kõikide inimeste suur sõber. Ta usaldas teid jäägitult. Usaldas kahjuks ka võõraid....

Miku oli alati platsis kui keegi trenni tegi. Tihti naersime, et näe, treener Miku on jälle platsis. Ta ronis maneeži portel ja näksis inimeste juukseid, pani käppa pähe, nurus paid. Oi kuidas ta armastas silitamist... Tallis istus Miku oma majakesel või lesis mõnel hirmkallil sadulal, mis ekstra tänu temale pidid alati olema paksult kaetud. Kallis väike Miku... 

Me nutame kõik. Hingel on nii valus.... Puhka rahus Väike Miku.

   

Nii ruttu läeb aeg...

... et ongi juba lähenemas kevad. Ilmad on kevadised ja linnud laulavad, mis sest et on alles 17.veebruar.  Viimastele lumerohketele talvedele on selline soe ilm mõnusaks vahelduseks. Vaheldust on meie tallis muudki olnud. Mind ja Fürtsut koliti teistesse boksidesse. Meie boksid anti uustulnukatele. Eedi koliti aga taas kitsede ja pisiponide seltsi. No mis teha, ta on ainus, kes kõikjal rahulik on. Minu esimene suur solvumine (et Kai minuga niiii käitus) asendus suure rõõmuga kui nägin oma uut naabrit. Minu kõrval on nüüd Ron :-) Ron-poiss on küll ka Fürtsu kõrval, aga kuna too pirtsutab kogu aeg, siis hoidub iluspoiss minu seina ligi. Uuteks elanikeks on ema Tempera oma tütre, lihtsalt öeldes, Tiinaga. 2,5 aastase Tiina pärisnimi on minu jaoks veel keeruline välja öelda :-) Tempera ja Tiina pandi kõrvalkarja märadega ühte koplisse. Vaatasin ja jälgisin protsessi oma turvatsoonist. Tempera on rahulik ja väga, väga konkreetne. Marssis aeglasel sammul heinarulli juurde (tütar tihkelt sabas) ning alates sellest hetkest tunnistati ta BOSS-iks. Nagu ta sammu astub, on plats puhas ja kõik taanduvad. Müstiline, sest ma pole veel kordagi näinud teda tegevat ühtegi kiiremat sammu. Autoriteet. Boksis ta küll nii rahulik ei ole, aga küll harjub. Kohanemisaeg veel ikkagi. 

Meie rahulik mõmmik Rommik kolis uude talli. Üüritalli elu on kord selline, et ühed lähevad ja teised tulevad. Mina jään alati. No ja mõned veel :-) Poolus oli Rommiku kolimise üle vägagi rõõmus, sest tema sai koplisse teiste poiste juurde. Mis neist poistest aga koplis on ju suur heinarull. Seega hüvasti dieet! Üle pika aja saab taas süüa nii palju kui sisse läheb ja sisse läheb õnneks palju. 

Muidu kulgeme vaikselt igapäevases rutiinis. Osad teevad trenni ja osad tunnevad lihtsalt elust rõõmu. Rahulik ja vaikne periood.