Mõtlemisainet inimestele

Täna tahaksin rääkida inimestest ja koertest. Eile nimelt toodi ühte Tartu loomakliinikusse vana saksa lambakoer ja paluti ta eutaniseerida. Põhjuseks olevat asjaolu, et inimesed kolivad Tallinna ja ei saa oma sõpra kaasa võtta. Seega- paneme magama ja kogu lugu. Nii lihtne see ongi. Pikki aastaid pereliikmeks ja sõbraks olnud koer osutub ühel hetkel mittevajalikuks asjaks, kellest tuleb vabaneda. Üks süst ja asi korras.

Kas te olete vaadanud oma truule neljajalgsele sõbrale silma? Kas olete näinud või osanud näha looma silmades seda piiritut truudust, igavest andumust, armastust ja igatsust oma inimese järele? Kas olete mõelnud, mida tunneb üks vana koer, kes ühel hetkel enam ei kuulu perre, kus ta alati on olnud? Nähtavasti ei ole.....Terve eilne pealelõuna läks mitmel inimesel koerale kodu otsides. Algas see sellest, et loomaarst vaatas koerale pikalt silma ja küsis siis omanikelt, et kas te olete ikka kindlad? Koer on veel täiesti terve ja elujõuline. Täis mängulusti. Omanikud olid nõus looma ellu jätma kui talle uus kodu leitakse. Leida uus kodu juba eakale emasele koerale ei ole lihtne. Enamik inimesi vastas küsimusele, et kas sa ei tahaks päästa ühe vana koera elu, et ei, mina küll ei saa, no mis teha, võõras mure, liiga vana, pange magama, emane-ei taha, üks krants ees või taga, jõuad sa kõiki päästa  jne jne. Me ei saa tõepoolest kõiki päästa. Küll aga saame me rohkem hoolida ja püüda. Iga elu on kordumatu väärtus, mille eest tasub võidelda.  

Koer vaatas samal ajal inimesi pilguga, milles väljendus piiritu kurbus ja hirm. Ma ei usu, et ta oleks tahtnud surra. Õnneks leidus hea inimene, kes ta enda juurde võttis. Koer saab vanaduspäevad veeta suure aiaga talus, kus teda armastatakse ja lohutatakse. Samas ei mõista ta ju kunagi, miks temaga nii käituti, miks tema enda peremees enam ei tule. Ta ju nii väga ootab ja jääb alati ootama. Jookseb vastu igale autole, et äkki nüüd on see Tema.......Mõelge inimesed.

Kõige kurvem on antud loo juures inimeste ükskõiksus. Pole minu asi ja ei huvita. Võib-olla seepärast ongi meie ümber nii palju kurjust, õelust, kadedust ja isekust. Kui me pisutki rohkem hooliks oleks maailm juba parem paik. Paraku üritatakse alati vastutus teisele veeretada ja ennast põhjendustega vabaks osta. Loll, kes põhjendusi ei leia. Alati saab ju öelda, et oi küll ma aitaks aga... peaasi, et ise ei peaks lillegi liigutama ja samas ennast ikka nii hea ja hoolivana saaks näidata. Inimlik, eks ole.
Lõpetuseks ma tahan tänada neid väheseid, kes hoolisid. Te olete suure südamega inimesed!