Olen juba kolm kuud istunud üksinda tillukeses koplis, sest lonkan ikka veel päris korralikult. Umbes kuu tagasi tehti jalast pildid ja midagi rõõmustavat seal polnud. Tõelise šokina sain teada, et olengi haigete jalgadega hobune. Tõenäoliselt on haiged ka teised jalad kuigi hetkel teeb muret vaid parem esimene. Trauma niigi haige piirkonna pihta lõi haiguse lihtsalt täies ilus välja.
Kõige hullemad on hommikud, mil liikuma saamine võtab päris pikalt aega. Päeva peale läheb õnneks paremaks. Liigesed naksuvad nagu 30-aastasel reumaatikul. Uskumatu, kas pole. Olen söönud hulgaliselt erinevaid tablette aga miski pole aidanud. Inimestel pidi veel plaan B olema, eks näis kuis sellega läheb. Igatsen oma karja juurde aga Kai kardab, et ma liigun seal liiga palju ja asi muutub veel hullemaks. Seega konutan üksi, seltsiks vaid parv tüütuid Eestimaa putukaid. Mulle osteti putukahooajaks isegi uhke sebratekk, mis peaks vereimejaid eemale hoidma. Igav on. Kurb on. Haige hobune on väga halb olla :-( Positiivse poolena olen selgeks õppinud selle, kuidas inimestega kenasti manipuleerida. Anna endast pidevalt õnnetu mörinaga märku ja kõik lähedal viibijad jooksevad mind patsutama või toovad midagi maitsvat :-) Nii lihtne see ongi.
No comments:
Post a Comment