Tänavuaastane kevad jääb meelde traumade ja pisiõnnetuste rohkuse poolest. Kõigepealt läksid kaklema Tempera ja Orneta. Seis 1:0 Orneta kasuks. Tempera katkist sabaalust loputati voolava külma vee all mitu nädalat. Ega Ornetagi end peale madinat hästi tundnud, sest tema saadeti karistuseks üksikkoplisse asumisele. Nüüdseks on võitluskunste harrastavad prouad taas ühes karjas ja võimuhierarhias valitseb üksmeel. Temperast ja Ornetast on aga head sõbrad saanud.
Nutella on vahelduva eduga longanud. Nüüd õnneks enam ei lonka :-)
Mingi vastik köhapuhang käis meist üle. Enam ei köhi :-)
Undu hammustas vanal Freddyl sabast tükikese. Loomulikult oli seis 1:0 Undu kasuks. Nüüd jagab Undu koplit teiste poistega. Midagi pole teha, teatud perioodidel mõjuvad märad nii, et isegi ruunad tahavad üksteisele vahendeid valimata koha kätte näidata. No Freddy on kahjuks väga ebavõrdne vastane, sest vaeseke on ju tõeline äbarik. Undu tunneb ennast õnneks aga hästi ja on leidnud uued sõbrad Eedi ja Vihuri näol. Mängivad nii, et mullakamakaid lendab igasse ilmakaarde!
Kõige suurem õnnetus juhtus aga hoopis minu endaga. Möllasin paar nädalat tagasi koos Roniga maneežis. Ühes nurgas ei võtnud ma kahjuks kurvi välja ja põrutasin täiel galopil vastu seina. Esimene parem jalg keeldus seepeale edasi töötamast. Ütlen liialdamata, et Kai pidi tõesti infarkti saama. Õnneks tuvastas arstlik kontroll, et luu on terve. Jalg on kergelt paistes siiani ja kuigi ma juba liigun, siis ülimalt aeglaselt ja ettevaatlikult. Ettevaatuse ja kiirema paranemise lootuses paigutati mind üksikkoplisse, mis on imeväike. Õnneks ma näen ja kuulen teisi ja seetõttu pole ma ka eriti õnnetu. Liiati, et kõik käivad mind hellitamas ja lohutamas :-) Hea on seegi, et jalale toetumine muutub iga päevaga kergemaks. Osaliselt vist seetõttu, et tänu õnnetusele ja sellest tulenevale stressile olen nüüd ise ka üleni kergem.
Eile olin Kai peale väga solvunud. Reetur läks Eediga maastikule. Pärast moosis mind küll tükk aega ja üritas asja ilustada. Mina igavlegu oma tillukeses koplis ja tema lõbutseb Eediga. Tüüpiline inimene!
Kurva uudisena pean lõppu lisama, et veel üks väike kassike lahkus Vikerkaaremaale. Meie pisike Muhvi ... Muhvi oli 14 aastane ja lahkus raske haiguse tagajärjel. Tal oli halvaloomuline kartsinoom, lihtsalt öeldes vähkkasvaja. Muhvil oli õnneks pikk ja ilus elu. Teda hoiti ja hellitati. Halastava eutanaasia tõttu ei pidanud ta õnneks pikalt piinlema. Puhka rahus kallis väike Muhvi. Jääme sind igatsema....
No comments:
Post a Comment