Muutused karjas vol 2

Nii, nüüd on see siis käes. Meie karja tuli veel üks mära. Nagu minust ja Fürtsust poleks poistele piisanud. Kõige nõmedam on see, et Undu on kõrvuni uuesse armunud ja ei pööra meile kahele enam üldse mingit tähelepanu. Freddy püsib küll endiselt meie juures aga kiikab ka korduvalt uuekese poole. Uustulnuka nimi oli vist Häzly, no kas pole peen :-) 

Tegelikult on ta päris kenakene (kõrb, imeilusa valge märgisega) ja õnneks ülimalt rahumeelne. Eks me siis ürita temaga harjuda. Algselt pidi ta nädalakese meie kõrval üksikkoplis veetma kuid kuna ta pole harjunud üksi olema, siis tuli sellest ainult jama. Tahtis vaeseke hommikul meie juurde tormata aga karjus oli ees. Sai säraka ja hüppas tagasi aga nii õnnetult, et takerdus värava karjuselintide külge. Vaeseke oli mõni sekund nagu hullari elektrišoki teraapias. Seejärel jooksis ta loomulikult otse turvalisse talli, kus Kai ta rahunemiseks boksi suunas. Nüüd on värava piirist üleastumine Häzlyle tõeline katsumus. See-eest sai ta mis tahtis ja liitus koheselt meie väikese karjaga :-) Ei mingit üksteisega kohanemist üle karjuse vaid otse sündmuste keskele. Tubli tüdruk, mis ma muud oskan öelda :-)

Endast veel niipalju, et mu esijalad on karvutud ja rohelised. Igal õhtul käib mingi jamamine mu jalakeste ümber ning tõtt öelda on mul sellest siiber. Pesuboksis, pügamises, aerosoolitamises, salvitamises jne jne jne No krt kaua võib !!! Kai ütles eile just sedasama- krt, kaua võib!!!!!!!!!!! Ei tea, pole mina süüdi, et mind pidevalt nahaprobleemid vaevavad. Õnneks on nina hetkel vähemalt kärnavaba :-))

Ollyst ka pisut. Teda ei pandudki Punaste Maffiaga ühte karja. Olly sai hoopis endale sõbra Bunnu näol. Bunnu on nunnu kuubis, selline varsanäoga malbekene. Olly ja Bunnu on nagu loodud üksteisele ja meil teistel on selle üle hea meel. Ükski hobune ju ei taha üksi olla. Kõigil peab olema sõber.

Muutused karjas

Taas on meie karjas muutused. Nimelt on Olly  üle viidud teise karja. Esialgu on ta koplis päris üksinda ning hiljem liitub "Punaste Maffiaga". Vaeseke, minna üksi ja väiksena sinna suurte punaste keskele. No tegelikult on ta ise süüdi. Kes tal käskis vanale Freddyle hiigelsuured hematoomid kõhule ja tagumisele jalale peksta. Kai pidi Freddyt nähes minestama ja Marleenist ei tasu mitte rääkidagi. Paanikanupp töötas ikka täiel võimsusel! Oi jah, no juhtub ka parimates peredes, mis teha. Igatahes on vaesel Ollyl bossi-elu läbi ja meie karjas vaikus ja rahu. Isegi mängida ei viitsi enam keegi. Jooksta õnneks ka keegi ei viitsi  ja mulle see sobib :-)

Ron on tagasi oma karjas suurte punaste keskel ja Poolusel on seltsiliseks Lasmus. Nutella on kenasti kohanenud ja elu veereb vaikselt igapäevases rutiinis. Igapäevaseks rutiiniks on saanud ka minu karvaste jalgade määrimine ning pügamine. Kai kirus just, et tal on minu juures olles alati ühes käes käärid ja teises salvipotsik. Ei saa ju mina midagi parata, et mu kaunid valged jalad ja nina pidevalt kärna lähevad. Loomaarstid kehitavad õlgu ja ütlevad vaid, et mis parata, see on see valge hobuse nuhtlus. Õigemini küll valge hobuse omaniku nuhtlus, sest ma ise ei tunne ennast teps mitte halvemini kui paar kärna ninal on :-)

Kokkuvõte suvest

Päev päeva järel liigub aeg vaikselt sügise poole. Juba on õhus tunda augusti õhtutele omast kargust ning ööd muutuvad järjest pimedamaks. Mind teeb alati nukraks see suvelõpu esimene avastus, et jälle on tulemas sügis. Sügis oma pimeduse, vihmasadude ja külma tuulega. Nukralt hüvastijätvate linnuparvede ja langevate lehtedega. Loodetavasti on tulemas veel ka "vananaistesuvi", mil kirevais leherõivais puud ühes päikesega sillerdavad  ja enne sünget novembrit tuju tõstavad. No nüüd muutusin küll liiga nukrameelseks. Tegelikult on  ju kõik  hästi. Ilmad on veel hobusõbralikud ja inimesed heatujulised. Viimastel nädalatel olid meie juures pidevalt väikesed lapsed Maribel, Katriin ja Marten, kelle vaieldamatuks lemmikuks ma olen. Sõidutasin neid oma turjal ja lasin end hellitada. Nii hea on kuulda, kuis nad mind hellitavalt silitades sosistavad " Minu Maajakene". Mõnus on olla lemmik. Mitte lemmikloom vaid LEMMIK. Olen pere täieõiguslik liige (Kai ütleb seda kogu aeg) ja kõikide lemmik. MÕNUS! No tegelikult on seda ka ju teised meie talli hobused aga mulle meeldib mõelda, et olen eriline.

Mis siis veel. Ron käib taas sadulas. Tuliselt tundlik poiss virutas hiljuti Marleeni näoli maneeži liivale. Vaesekesel oli lausa silm sinine  (Marleenil mitte Ronil). Pole hullu, las inimloomad õpivad paremini hobuseid "lugema", sest siis ju selliseid asju ei juhtuks. Muidu läheb Ronil ja Marleenil juba väga hästi. Varsti alustavad nad treeninguid Reeda käe all ja suunduvad taas koolisõidu radadele. 

Pisitriinul on lisaks Tibi-Vigrile Nutella. Nutella on pisike siresäärne kaunitar Saksamaalt. Mõelda vaid- veel üks hobune minu sünnimaalt. Meid, siniverelisi, on Sõbra Tallis juba neli: Mina, Freddy, Undu ja nüüd ka Nutella. Saksamaa ruulib!  Tibi-Vigri kolis aga hoopis Harjumaale kus harjutab tulevast emarolli. Hoiame talle pöialt, et varsatitt  tuleks sama värvi nagu issi Rob Roy. Väga lahe igatahes!

Oleme kampas maastikul käinud ja isegi ATV radadel rallitanud. ATV rada on väga äge koht. Üles ja alla mööda järske kurve. Kapjade all puhas raske liiv ja kõrvus tuul. Täis adrenaliinilaks. Eedile mõjus see nii, et temaga ei tahagi inimesed enam eriti sinna minna. Eedi nimelt tahtis lendu tõusta vaatamata oma suurele kehamassile. Sellest  tekkis aga inimestega väike erimeelsus :-) ja nüüd lastakse Eedil vaid vaikselt metsaradadel sammu teha. Vot siis. Ja muide, sel suvel on putukaid olnud vähem kui eelmistel. Oleks see nii vaid igal aastal!

Mõtisklused

Viimastel päevadel on õhtune taevas just selline nagu lisatud fotol. Ebamaiselt müstiline, kaunis ja sünge ühekorraga, mõtlemapanev ja rahutuks tegev. Nagu oleks midagi tulemas...

Vaatad sinna lõpmatusse ja hakkad tahes-tahtmata mõtisklema Elu ja Hinge olemuse, suhete, Universumi ja kõige müstilise üle. Sõna ELU- kolm väikest tähte aga milline tähendus! Osakem hinnata seda hindamatut Looja kingitust! 

Hobused linnas 2

Mõned pildid meie Tartu-tuurist :-)

Hobused linnas

Nagu Kai oli öelnud, saingi ma varsti auvalguses särada. Mind kutsuti nimelt aukülaliseks ühe väikese printsessi sünnipäevale. Pidu toimus Tartu linnas ja sinna jõudmiseks pidin ma taluma rappuvat kolisevat treilerit.  

Kuna ma polnud sõitnud Saksamaalt Eestisse kolimisest saadik, siis selline ettevõtmine mind loomulikult ei rõõmustanud. Mulle ei meeldi treileris. Õnneks ei pidanud ma sõitma üksinda, sest koos minuga otsustas Tartu-tuuri ette võtta ka Poolus. Nimelt tahtis ta koos oma inimese Heleniga pisut linnaga tutvuda. Õnneseen Poolus! Minul olid kabjad tööd täis, sest pidin väikeseid lapsi sõidutama ja tema tšillis samal ajal Heleniga Lõunakeskuses. Nad mõtlesid hetkeks isegi Mc Donaldsi drive in-st läbi astuda, et burgerit proovida. Stiilis salat-sai Poolusele ja kotlet Helenile. Burgerit nad küll ei ostnud aga sensatsiooni põhjustasid küll. Inimesed pidid kaelad pahupidi pöörama kui Lõunaka juures patseerivat hobust nägid. Liiati et Poolus pole ju tavaline hobune vaid suulistevaba intellektuaal :-) 

Mina kõndisin sel ajal lapsed turjal ringiratast. Nagu meid treilerist maha võeti, tuli üks pisike poiss mind silitama. Seejärel ka selle pisikese poisi pisike sõber. Kuna sünnipäevapeoni oli aega, siis sõidutasin neid kahte pisikest põnni ajaviiteks mööda linnatänavat edasi-tagasi. Oi kui õnnelikud lapsed olid! 

Siis jõudis kätte päeva kõrghetk ja läksime peole. Mina, Kai ja Marleen. Marleen oli abiliseks kaasas ja abi kulus Kaile ära, sest lapsi oli palju. Võite vaid ette kujutada nende suuri säravaid silmi kui nad mind nägid. Ooo, ma tundsin ennast nii tähtsa ja vajaliku ja ilusa ja nunnuna jne jne jne. Lapsed on ikka nii armsad. Hiljem ühines meiega ka Poolus, kes lastele igasuguseid trikke näitas. Ülimalt vahva pidu oli. Lahkumise hetk tõi mulle kohe pisara silma, sest pisikesed inimesed muudkui silitasid mind, söötsid rohuliblekestega ja sositasid kõrva sisse  Maaja , Maaja, Maajakene :-)

Hiljem koju sõites ei tundunud isegi treiler enam nii kole :-)

Veidi võistluspilte

No kohe peab mõned üles panema. Mina Tibi asemel oleksin küll lubanud roseti  valjaste külge panna aga Tibi on Tibi :-) hea, et Marleen autasustamisel roseti enda kättegi võtta tohtis. No jah, olge pealegi  sportlikud ja ilusad, küll mina ka teid kunagi veel üllatan. Kai ise ütles mulle hiljuti, et "Kallis Muumi, küll tuleb ükskord ka meie aeg  püünel särada". Mis iganes see ka siis tähendab :-) 

Võistlused

Marleen osales üle väga pika aja koolisõiduvõistlustel. Tegi kohe kahel hobusel kokku 4 starti, ehk siis kui juba osaleda, siis ikka täiega :-) Hästi läks. Peale pikka väsitavat võistluspäeva jõudsid tagasi koju elevil võistlejad Marleen, Tibi ja Tank. Tulemused: ABC 1-1 Tibiga 3 koht, A8 (kokku 27 võistlejapaari) Tank 11 ja Tibi 20 koht. L-skeem algas paljulubavalt kuid siis tüdines Tank koolisõidust ja otsustas teha kahevõistlust. Ühesõnaga hüppas üle takistuse ehk üle valge kauni koolisõiduaia. Disklaff. Kaari pea kukkus seda nähes potsti piirdeaiale ja teiste kaasaelajate suur jahmatus paistis Vesnerini välja :-) No mis teha, juhtub ka parimates peredes :-) Pealegi peaksid nii Marleen kui ka Kaari sellise naljaga juba tuttavad olema. Kordas Tank ju aasta eest sooritatud trikki ja sama tembu tegi Marleenil kunagi ka võlurpoiss Ron. Üldiselt aga olime me nende tulemuste üle väga väga rõõmsad. Väga tublid olete !

Perepäev Kivi Puhkemajas

2.juunil osalesime perepäeval Kivi Puhkemajas. Meie ülesandeks oli  laste sõidutamine ja lihtsalt armas olemine. Armas olen ma tegelikult niigi kogu aeg. Peale minu ja Kai käisid lastele rõõmu tegemas veel Eedi-Ebe-Kats, Ponifatsius-Maret-Kati, Koma-Marleen-Kadi ja lisaks neile veel Rando, Markus, Markko, Nänni, Eelika ning tillukesed inimlapsed Maribel, Katriin ja Marten. Ühesõnaga Sõbra Tall oli esindatud hulgiviisiliselt. 

Kivi Puhkemajja jalutasime me jala (7 km sinna ja samapalju tagasi) minnes umbes 1,5 km mööda suurt maanteed. Kuna nädal tagasi olime sama tee läbi käinud, siis olime teadlikud ka autode hordidest, mis meil välja kannatada tuli. Autod pole meie jaoks probleem, sest oleme neid piisavalt näinud ja närvid on meil kõigil korras. Tegelikult oli meil ülimõnus laupäev kuigi pidime laps turjal mitu tundi ringiratast kõndima. Muusika mürtsus, inimesed olid lõbusad  ja laste näod rõõmu täis. Õnneks oli ka ilm meie jaoks mõnus ning piisav tuul hoidis putukad eemal. Saime nii palju tähelepanu, et jätkub pikaks ajaks. Ma ikka pean kohe ütlema, et mina meeldisin lastele kõige rohkem :-) Vähemalt Kai ütles nii :-) 

Lapsed tööle !

Meil käis kari Kai lähedasi pereliikmeid külas. Täpsemalt siis Kai õed, nende lapsed ja siis veel nende lapsed kaaa.

Need "nende lapsed kaaa" panime me koheselt tööle. Õppigu juba varakult kuidas meie eest korralikult hoolitseda. Nagu fotoltki näha on, rabasid väikesed inimesed meie hüvanguks ikka päris korralikult. A selleks nad ju ongi, eksole :-)

Oleme käinud maastikul ja niisama trenni teinud. See niisama trenn seisneb selles, et jooksema üksteise sabas mööda karjamaad ringi ja mängime putukatega kulli. Seis on kahjuks 10:0 putukate kasuks. Kuradi kiired teised ja neid on ikka kuradi  palju siin Eestimaal. Ma ei harju nendega iial !!!! MITTE IIAL!!!! Vihkan Eestimaa suve.

Laupäeval käisime hästi pika ringi maastikul. Kõndisime mööda suure asfalt-tee äärt ja meist sõitis  palju autosid mööda. Me ei kartnud üldse :-) No meid oli tegelikult palju ka ja seltsis on ju alati julgem. Kokku olime siis lausa 4-paarikesi: mina-Kai, Ponifatsius-Maret, Aurora-Kert ja Eedi-Eda. Kaasas oli meil pudel putukatapuvedelikuga ja taga lendas parves mutukaid, lootuses, et vahendi mõju pikapeale väheneb ja nad oma lõunasöögi kätte saaksid. Prrrr, jube kuidas putukad mind närvi ajavad.
Mis siis veel. Meie kodutallis käivad ettevalmistused väliväljaku rajamiseks. Pinnas on alt juba kooritud ja hiigelsuur mullamägi laiutab meie talvekoplis. Mingil ajal peaks hakkama liivakoormad saabuma. Juba räägitakse ka mingitest võistlusplaanidest. See kõik on aga tulevik!

Suvi läheneb

Ja ühes sellega hea ja halb asi. Hea asi on see, et oleme taas suurel rohelisel karjamaal. Halb asi on see, et vereimejad on juba kohal ja meid piinamas. Ees on taaskord Eestimaa suvi, mille peamisteks kaaslasteks on sääsed, kihulased, parmud, ja veel mustmiljon putukat. Ei taha mitte mõeldagi :-((

Täisverelised

Lisan tänase postituse juurde möödund-talvise pildi, et kõik näeksid, et ma suudan ikka kiiresti jooksta küll.  Suudan jooksta kui tuul, ikka väga kiiresti. Ma ainult ei saa aru, mis põhjusel peab üks mõnusalt ümar hobune ennast nii kiiresti liigutama. Mis mõnu seisneb hullunud galopeerimises, nii et hing paelaga kaelas ja külgedes pistma hakkab? Milleks üldse on vaja ennast  higiseks ajada kui võib rahulikult uneleda ?

Eks küsige  meie karja tuliseloomuliste vereliste käest. Näiteks Undu käest, kes eile tuurid üles küttis ja kohutavalt kiiresti galopeerima hakkas. Sellise kiirusega, et ma ei suutnud  enam ta jalgu jälgida. Lendas mööda koplit nagu tiibadega pegasus. Ausõna- ta jalad ei puudutanud isegi maad! Müstika!!! Fürtsu ja Olly kimasid tal tihedalt sabas ning Lasmus tuiskas teisepool traati. Üritasin neil alguses sabas püsida aga .... no ma ei või....lihtsalt ei või ( 5 minutit veel kuidagi aga no 15 minutit). Milleks???  Lõpuks pressisin ennast Freddy külje alla heinapalli taha ja piilusin sealt teiste kihutamist. Freddy vana targa hobusena ei läinud noorte hulludega kaasa vaid kasutas juhust, et kogu heinapall enda valdusesse võtta. Muidu ju Olly võimutseb ja määrab, kes kui palju ja kus süüa tohib. Ja Kai, selle asemel, et kord majja lüüa, ütles veel, et Maaja võibki vahepeal pisut dieeti pidada. Ebanormaalne inimene!

Kevad juba paistab!

On ka aeg, sest muidu tekib tunne, et üks aastaaeg on vahele jäänud. Lumi, pori, lumi ja pori, no kaua võib! Igatahes nüüd on juba hakanud kevade tunne tekkima. Käisime nädalavahetusel mitu korda maastikul. Nii vahva oli :-) Mina olin (nagu tavaliselt) Kaiga, Tibi Marleeniga, Eedi kord Kadi ja kord Katsiga ning Trumm kord Aneti ja kord Triinuga.  

Käisime esimesel päeval lühikese ja teisel päeval pika ringi.  Teise päeva ring tundus lausa pika matkana. Leidsime nimelt hiigelpika tee, mis viis lõpuks ringiga koju tagasi. Möödusime isegi ühest üksikust hobusest, kellel vaid kitsed seltsiliseks olid. Nägime väikseid lapsi, kes kõik kooris " Obu, nää obu !" karjusid, kohtusime mitme lõugava koeraga, leidsime esimesi sinililli ja tundsime rõõmu imeilusast kevadilmast. Oli tõeliselt vahva retk kuigi Kai mu seljal muutus iga sammuga raskemaks, Tibi mulle pidevalt nägusid tegi ja Trumm aeg-ajalt nagu väike paharet omaette nikerdas. Ajas end vahepeal püsti või harrastas äkksööste punkti X.  Endal kogu aeg malbe inglinäoke ees :-) Eedi puhkis sihikindlalt ja kellestki välja tegemata rivi ees. No ja mina olin enamjaolt kusagil seal kaugel tagapool. Mitte sellest, et ma aeglasem oleksin aga mulle meeldis vahepeal lilli nuusutada ja taevast imetleda. No teate ju isegi :-)

Väike Ingel.

Kellegi kirjutatud read ühe väikese  tapetud tüdruku  mälestuseks. Lihtsalt läheb nii väga südamesse. Hingel on valus........


Vaata ema, olen tuul- mängin sinu juustes.

Sosistan sul kõrva tasa: "olen sinu juures"

Vaata ema, olen kuu- öösel sind ma paitan.

Naeratus on sinu suul, unenäos sind aitan.

Vaata ema, olen päike- sinu silmis säran.

Näen seal hulga pisaraid, pühi need nüüd ära.

Vaata ema, olen lumi- nõnda külm ja valge.

Akna taha teen sul kohe hästi mitu hange.

Vaata ema, olen vihm, märjaks teen su põsed.

Kui vaid saaks, siis uhuks ära kõik su suured mured.

Vaata ema, olen siin, sinu südames ja hinges.

Olen sinu lähedal- SINU VÄIKE INGEL.



Inimesed on ikka väga väga julmad .....

Puhka rahus väike Varvara.

Hüvasti kallis Morgan

Minu blogi päris alguses oli juttu kahest lahutamatust sõbrast- Jukust ja Morganist. Morganit ei ole enam... Ta kustus vaikselt ja valuta, jättes maha lohutamatus leinas sõbra Juku. Nad olid kogu elu koos. Kogu elu. Külg külje kõrval. Sellist sõprust kahe ruuna vahel ei ole meist keegi varem näinud ning tõenäoliselt ei näe ka iialgi. Morganil oli raske elu. Õnneks olid tema viimased aastad õnnelikud ja vabad. Õnneks oli tal kogu elu kõrval tõeline sõber. 

Mäletan seda päeva, mil Kai nad auto peale laadis ja sõit Läänemaa poole algas. Ande Arula oli inimene, kes need kaks -inimeste silmis kasutut vana kronu- avasüli vastu võttis ja nende eest lõpuni hästi hoolitses. Hetkel me veel ei tea, kas Juku peab leinale vastu. Võib-olla aga olekski parem kui ta oma sõbrale Vikerkaaremaale järgneks. Tõenäoliselt, Morgan,  sa ju ootadki seal vaid oma ühte ja tõelist sõpra. Sõpra, kes ei reetnud sind iial. Nagu inimesed seda liigagi tihti tegid. Inimesed on inimesed .......

Hüvasti Morgan! Oleme mõtetes Sinuga. Kohtumiseni Vikerkaare taga.

Veidi kõigest

02.-03.03. oli meie tall taas suurt sagimist täis.  Nimelt käis Reet jälle inimesi dresseerimas. Vaesekesed said ikka korraliku mahvi. Eriti Marleen, kes ühel päeval sõitis kahe hobusega. Marleen nimelt  sõidab lisaks Tibile nüüd ka Tank'iga. Ei olnud kerge, no ei olnud. Üksikasju võite Marleenilt endalt uurida, sest mulle neid ei avalikustatud. Pole ka ime, sest Kail oli lihtsalt nii palju tegemist kogu aeg, et minuga rääkimiseks aega ei jäänudki. Ütles vaid, et puhka veel pisut Muumimamma, varsti on sinu kord trenni teha. Nimelt pidi Kai õde Ebe osalema 17-18.märtsil koos Eediga Reeda trennides. Kai olla talle lubanud, et siis teeme meie ka trenni. No eriline rõõm ikka küll!

Muidu olid trennid ka seekord õpetlikud ja meeleolukad olnud.  Hiljem olla inimesed kella 2-ni öösel jututanud. Tüüpiline inimeste värk  :-)

Veidi Ronist. Tema on meie talli eriline frukt ja seda igas mõttes. Alates oktoobrist on Ron eritöö režiimil, mis hõlmab aktiivset kordetööd koos Parelli mängude-ja muude spets.harjutustega. Edusammud on silmaga nähtavad ja lihased suuremad kui eales varem. Ilus atleetlik poiss. Nüüd on aga kätte jõudnud aeg hakata taas tööle sadulaga ja vot see on juba probleem. Nimelt ei leia inimesed talle sobivat sadulat. Laupäeval prooviti talle selga kümmekond erinevat sadulat ja selle käigus toimus järjekindel rodeo-etendus. Täitsa hull värk selle Ronile sadula leidmisega. Tuleb meelde kuidas Kai kunagi Freddyt kirus kui iga 6 kuu tagant pidi sadulat vahetama. 

Kadi Olly saab ka kohe 4-seks ja pole enam kaugel aeg, mil temalegi sadulat vaja on. Jõudu ja külma närvi Kadile edaspidiseks! Ühesõnaga, lõpuks otsustati hakata kasutama Pisitriinu Wintecit, sest see oli kõikidest parem variant. Hetkel otsib Kai Ronile analoogset wintecit. Ise poriseb, pobiseb, turtsub ja kirub sealjuures kõiki sadulaprobleeme maapõhja. Mitte vaid sadula aga ka kõiki teisi hobustega seonduvaid probleeme. Meie juba teame, et neid on palju :-) seljad, hambad, jalad, mõistus (inimeste oma siis) jne jne jne Näiteks täna hommikul jooksid kõrvalkarja hobused vaheaia katki. Kuna Kai ei saanud töölt koju sõita, pidi Rando autopedaal põhjas kodu poole kimama. Viis, kuidas ta kõiki hobuseid ja Nännit kirus kostus Vesnerini välja. Nännit kirus ta seepärast, et too oma telefoni kogu aeg tuppa unustab, mistõttu teda mitte kunagi kätte ei saa. No ajab ikka vihale küll. See aga, et Rando kõiki hobuseid kirus, ei olnud temast küll kena. Meie kari olid nagu nunnud ninad vastu heinarulli ning kõhud punnis ennast päikese kätte välja sirutanud. Nägudel ilmsüütu ilme :-)

Lasmus

28. veebruaril täitus talli viimane,  juba jupp aega tagasi broneeritud koht. Meie talli saabus kõrb iludus Lasmus. Minu suureks rõõmuks paigutas Kai ta otse meie kõrval olevasse koplisse. Esialgu on poiss (kahjuks ruun) küll üksinda aga eks paistab, mis edasi saab. Võib-olla liitub ta kunagi tulevikus meie karjaga. Eks inimesed otsustavad.  Seni piidlen uut poissi üle karjusetraatide. Pean ütlema, et meie poole satuvad need kõige kaunimad ja kergetüübilisemad ruunad. Teisepool on ju teadagi Eedi ja teised   :-). Mitte et ma nüüd ise eriline siresäär oleksin aga ma olen ju tinker. Tinkerid peavadki teadupärast kaunilt ümarad olema

 :-)

Punaste maffia

Sellise hüüdnimega ristis Rando kõrvalkarja hobused. Täpsemalt moodustavad Punaste maffia Ron, Eedi ja Aurora. Tibi ja Trumm vandenõus ei osale. Millega nad siis sellise hüüdnime ära teenisid? Kohe räägin......

24.veebruaril kolis meie talli Ronaldinho ehk Tank, kes tõi kaasa temale kuuluva Kaari nimelise inimeselooma. Kuna põhitalli kõik kohad on täis, siis pidi Tank elukohaks saama erasviidi ponide ja kitsede *****hotellis. Õhtul kolis ta sisse ja tund aega hiljem taas välja. Põhjuseks sobimatus naabritega. Ponifatsius kiljus Tanki peale nii kuis kõri võttis ja peksis jalaga augu maasse. Tank aga pidi kitsi nähes infarkti saama. Lisaks veel see Napoleonist poni pidev lõugamine. Ühesõnaga Kai ja Rando kannatasid seda õudust  terve tunni ja siis kolisid Tanki taas välja, tehes ruumi vabaks Eedile. Eedi on seal varem elanud ja saab naabritega hästi läbi. Vist. Poni kisa igatahes lõpuks kuidagi vaibus. Sellega aga märul ei lõppenud. Tank pandi Eedi boksi puidust tallis. Selgus aga, et boksi vahesein on temale liiga madal. Hirmust, et Tank sealt üle hüppab vahetati kohad Fürtsuga. Selle peale läks Punaste maffia boss Ron pöördesse ja rammis seinu nagu buldooser. Seepeale tõsteti Ron ja Fürtsu omakorda ümber. Alles siis hakkas maad võtma õnnis vaikus. Totaalne tohuvapohu! Peale seda suundus Rando riigitööle ja Kai ravis kokku jooksnud juhet Markkole ostetud kompressiviinaga. 

Järgmisel hommikul oli kõik nii petlikult rahulik, et Tank lisati sujuvalt suurte punaste karja. Kõik oligi kena  kuni Kaari avastas Tanki ribadeks kistud uue punase Bucase teki. Võite isegi ette kujutada, mis nägu Kaari oli.... Ei tea kas vihastas punaseid teki erkpunane toon või olid nad raskest ööst magamata, igatahes tekki lihtsalt ei ole enam. Ponifatsiusel ei ole õnneks  häält ka enam. Kähiseb ainult peale öist kisamist :-) See-eest valitseb meie tallis süütute nägudega kuid täiesti süüdimatute Punaste maffia.  Uskumatu aga ka suursugune Aurora on selles osaline :-) Punane, mis teha :-)

Palve inimestele

Kallid inimesed. Tänase postituse ajendas mind kirjutama Eestis hiljuti aset leidnud juhtum, kus taaskord pandi sadulasse  sälg, kes pole veel 2 aastanegi. Täpsemalt on ta on sündinud 2010. Me oleme teie sõbrad ja teeme teiega- inimesed- südamest ja  meelsasti koostööd.  Me usaldame teid, arvates, et olete meie tõelised sõbrad. Miks te siis ei austa meid niigi palju, et laseksite suureks kasvada, enne kui selga ronite? Kas meil, hobustel, pole õigust isegi lapsepõlve nautida? Kas te tõesti ei mõtle, et me võime küll näida teile juba aastastena suured ja tugevad kuid tegelikult ei kanne  me selg veel üldse mitte. Ei kanna kogu me olemus- luustik, lihased, psüühika ja HING.  Mõelge ikka inimesed mida te teete.........mõelge PALUN.......

Pisut trennidest

Undu on kenasti kohanenud. Oleme taas kõik koos ühes sõbralikus karjas. Inimestele suureks üllatuseks on Undu kõige parem sõber just see paljukardetud Freddy.  Teiseks üllatuseks on asjaolu, et mina meeldin Undule rohkem kui Fürtsu :-) Eile näiteks kõndis Undu kogu aeg koos minuga. Nii armas, eksole :-) Fürtsule õnneks ei lase Olly kedagi läheneda. Valvab teist väga kiivalt ja mulle see sobib. Ühesõnaga meil on väga mõnus ja sõbralik kari.

Reet käis meie talli inimesi treenimas. Kai käest kuulsin, et olla väga hästi läinud. Seekord osales Reeda trennis rekordarv inimesi- tervelt 7 ! Paaridena said õpetust:

1. Kati ja Ponifatsius. Areng on silmaga nähtav ja poni ülbus kahaneb iga trenniga :-)

2. Kats ja Eedi. Eedi olla juba nagu koolisõiduhobune. See suur raskekaallasest koljat :-) njah

3. Marleen ja Tibi. Marleen sai ikka põhjalikult läbi klopitud. Nad tegid nimelt  esimest korda korralikult galoppi ja Tibi galopp on ..... eeee..... nagu Kai ütles, et Pisi-Triin olla hasartselt kaasa elanud ja Kai oma infarktieelse seisundiga südant rahustanud.  Maha õnneks keegi ei potsatanud :-)

4. Kadi ja Rommik. Jaaa, lugesite õigesti. Meie olime samuti väga üllatunud kui kuulsime, et Rommik trenni läheb. Epp nimelt leidis, et aitab Rommikule jõudeelust küll ja palus Kadi ratsanikuks. Endal on tal hetkel ülikiired ajad, mistõttu Kadi abi kulub marjaks ära. Kadi ja Rommik olid ülitublid ja said kiita nii Reedalt kui Epult.  Loodetavasti ei meenu Kaile, et mina ka juba pikalt koplis puhkust naudin. Ptüi, Ptüi, Ptüi....Treenigu ikka need, kellele  see meeldib.

5. Pisi-Triin ja Tibi. Reet ise oli Tibi soojaks sõitnud, et tema keerulist iseloomu paremini mõista. Triinul-Tibil läheb iga korraga järjest paremini. Juba räägitakse plaanist kunagi tulevikus võistlemagi minna. Hoiame pöialt!

6. Gerli ja Aurora. Nemadki osalesid Reeda trennis esmakordselt ja olid ülimalt tublid. Väga  hästi koostöötav tandem. Aurora on lausa kuningannalikult väärikas ja kaunis tori hobune.

7. Maret ja Ponifatsius. Paras sellele väikesele türannile,  kel Poni nimeks! Vot käigu nüüd trennis,  siis on tal ülbamiseks vähem energiat. Trenn ise oli muuseas väga ilus (pole ka ime, arvestades kui kaua Maret ja Poni koos on olnud) ja nalja ei saanud kohe üldse mitte. Oleks võinud ju natukenegi, aga ei.....

Muidu olevat inimestel olnud sama vahva ja lõbus nagu alati kui Reet külas käib :-)

Undu

12. veebruaril lisandus meie karja ruun nimega Ursprung xx. See xx olevat väga tähtis, sest näitab, et tegemist on tõupuhta siniverelisega :-) Peab mainima, et väga ilus on ta küll-  tumehall, väikese ilmeka pea ja suurte kurbade vasikasilmadega. Tema malbe välimus on aga tõenäoliselt petlik, sest miks muidu hüütakse teda hoopis Unduks. Kas Undu = Hundu? Ja hundu on ju teadagi kes..... Eks aeg näitab. Hetkel veel on Undu igatahes pelglik, eemale hoidev ja üdini õnnetu näoga. Kai pani mind ja Freddyt lausa ajutiselt kõrvalkoplisse, et õnnetu Undu kergemini kohaneda saaks. Ütles veel, et Freddy käitub tavaliselt uutega nagu hullunud krokodillihammastega auruvedur, nii et ta ei taha turvalisusega riskida. Mida !!!??? Mina pean ka selle vanatoi Freddy pärast nüüd teisepool karjusetraati uustulnukat passima. Fürstin saab taas kogu au ja hiilguse endale, jagades nüüd lausa kahte kena poissi. Olly nimelt jäeti ka (koos Fürtsuga) Unduga kohanema.  Kohanemise aumärgina on nüüd Olly selja peal hiigelsuured  Undu hambajäljed ja Undul vastutasuks Olly hambajälgedest jalg kriimuline. Vot siis inimeste tarkust. Meie Freddyga saame tõenäoliselt nädalavahetusel karjaga liituda. Eks ma siis hiljem annan teada kuidas läks :-)

Külmalaine

Tahan öelda ainult üht- niiiiiiiiiii kohutavalt KÜLM on! Lihtsalt KO-HU-TAV. Nädal aega on olnud totaalselt külm ja selline õudus pidavat veel mitu nädalat jätkuma. Mul polegi tuju midagi kirjutada, sest kabjad on külmast kanged.....Kail pidi aju lausa külmast halvatud olema, mittekuimidagi ei suuda teha, sest kogu aeg on külm. Ootan juba kevadet......

Aurora

Meie talli tuli uus hobune- Aurora. Kuna mina olen oma karjaga teisepool koplis, siis ma ei ole teda kahjuks isiklikult näinud. Kai sõnul on tegemist väga ilusa ja uhke tori märaga. Värvuselt tumeraudjas ja kaunid valged märgised. No ega ta minust ikka ilusam ole :-) Kuigi ma pean vist oma kehakaalu pisut korrigeerima. Marleen nimelt oli Kaile näidanud fotosid, kus me oma karjaga kõik eestvaates rivis seisame. Järjekorras- Olly, Freddy, mina ja Fürstu. Fotodel oli siis olnud kujundlikult nii:   I I O I. Kail ja Marleenil oli väga naljakas. No ma ei saa küll aru, mis seal nii naljakat oli :-(  Lollid inimesed.  Ok, mis Aurorasse puutub, siis olevat nii Ron kui Eedi temasse kõrvuni armunud. Aurora ise oli marssinud uude karja nagu oleks eluaeg seal olnud. Ülbik. Tibi ei tundnud tema vastu üldse huvi ja Trumm oli suurest ekstaasist hüpanud  Eedi selja taga ja igal hüppel üritanud Eedile hambad kintsu lüüa. Kuna Trumm on Eediga võrreldes ikka vääääga pisike, siis olevat see inimestele  palju nalja teinud. Meie karja pidavat ka uus hobune tulema- Undu nimelt. Undu pidi tulema kunagi siis kui ilmad soojemad on. Meie karja tuleb ta seepärast, et on täisvereline. Meil on nimelt väga sinivereline kari, eriti mina :-) . Siis tuleb kujundlikult nii : I I O I I.  Valitsegu tasakaal! Undu ongi noortele paras mängukaaslane, las aga hullavad siis. Mina saan sel ajal  üksinda heinarulli juures mõnuleda :-) Mõnna!

Reeda trenn

Ma olen nüüd sporthobune. Õigemini koolisõidu hobune. Osalesin eile koos Kaiga Reeda trennis. Kartsin, et Kai ei saa hakkama aga tegelikult sai päris hästi. Ise oskan ma ju kõike aga need vaesed inimesed on üldjuhul saamatud :-) Teevad ise vigu aga leiavad, et meie- hobused- oleme kangekaelsed, rumalad või juhitamatud. 

Trenn osutus üllatavalt mõnusaks ja Kai õppis kiiresti. Muidu suutis ta mu alati maneežis vingerdama panna, sest vajus sadulas kuidagi viltu. Selles suhtes, et ma ei saa ju väliringil korralikult otse sõita kui tal endal vale puus ees on. Ise surus mind kogu aeg õlaga sisse jooksma ja siis tänitas, et no ma ei saa aru, miks Maaja niimoodi singerdab  ja õlaga sisse rammib. Nüüd pani Reet ta istmiku lõpuks (lõpuks !!!) õigesti liikuma ja ma sain täitsa otse jookstud. Ma olen ikka NIII TUBLI HOBUNE! Ei mingit probleemi, ei mingit vingerdamist. Reet on ikka proff. Ma ei saa aru, miks Kai varem pole targematelt nõu küsinud. Inimesed on ikka nii rumalad :-) Trennis me keskendusime suunavahetustele, pööramistele ja juhtimis- ning istumisvõtetele. See tähendab, et Kai siis. Mina loomulikult ei istunud :-) vaid juhtisin. Vahetevahel on inimesega päris lahe töötada :-) Ja muuseas, Reet ütles, et ma olen ikka nii armas hobune !!! (Ma olen seda kogu aeg teadnud :-))

Veel nii palju, et vabal ajal käime me nüüd Fürstiniga maastikul jalutamas. Ta on ikka väga tubli noor täisvereline hobune. Tasakaalukas ja rahulik. Pean tunnistama, et mulle meeldivad peale tinkerite kõige rohkem täisverelised :-)

Kätte on jõudnud Inkade kalendri viimane aasta

Kätte on jõudnud Inkade kalendri viimane aasta.  Vaadates, mis maailmas toimub, siis tekib küll kahtlus, et mine tea mis ees ootab.... Loodame parimat.  Meie väikeses tallis lähevad asjad aga ikka rahulikult oma rada. Midagi põnevat pole vahepeal juhtunud, välja arvatud see, et Tibi suutis varustuse kasti saba külge haakida ja koos sellega läbi värava karja juurde pageda. Kast pudenes saba küljest just enne värava purustamist ja Kai korjas tükk aega harju ja kabjakonkse hoovi pealt kokku. Tegelikult oli päris naljakas vaatepilt Tibist, kel saba  küljes valge kast :-)

Kai teeb minuga jälle trenni. Teatas mulle jõulude paiku head uudist, et talle ja mulle (mida ???)  kingiti kinkekaart 2 Reeda trenni saamiseks. Ei tea kellele see küll  hea uudis peaks olema? Mulle küll mitte. Kai tehku trenni näiteks Eediga ja mind hellitagu  niisama. Olen ju kaisu- mitte trennihobune.
Muuseas meie maneežis on juba mõnda aega uhke, uus ja puidu järele lõhnav porte, mõnus!