Jõulujutt

Mõtlemapanev ja südamesseminev:

Jõulud kätte jõudmas varsti,
kuid ei ole sellist arsti
kes teeks terveks ilmataadi,
kummutamaks lumevaati.
Jah ei leidu sellist rohtu
lumega me veel ei kohtu.

Kohtasin sellist salmi ja lootusetus kõlamas sellest. Kas tõesti sobiv meeleolu on jõulude sisu?

Vana pastoraali varieerides võiks tänavu nukralt laulda: Must on taevas ja must on maa, jõulud tulla ei kuidagi saa. Kas selles kajastub täitumatu igatsus? Miks sa kurdad? Kes riisus sult jõuluvõimaluse?

Ometi esimestel jõuludel, seal Iisraeli väljadel, ei olnudki lund. Siiski olid need kõige jõulumad jõulud. Lumi ei tee jõulusid jõuludeks. Vaata sügavale, mida otsib Jumalast kaugenenud inimene? Kuigi ta ise seda ei tea, igatseb ta tagasi kaduma läinud osadusse. Mitte lume vaid osaduse järele.

Inimene ei otsi meeleolu, vaid rahu hinge. Melanhoolsed luuleread seda ei anna. Miks inimene nukrusega tahab parandada nukrust? Aga sa tohiksid seda kogeda, et maa hakkab särama, siis kui armastus puudutab maad. Jeesuse Kristuse sündimises see nii on olnud. Sära on nii ülev, et kellelegi ei tulegi meelde, aga lumi.

Sa küsi, kas külma lumega on võimalik asendada osaduse soojust? Meil on veel pikk tee käia jõulu tegeliku tunnetuseni.

Kord karjased, siis targad. Oi, kuidas nad kadestasid järeltulevaid põlvi, kes tõelise rõõmu saavad üles ehitada eelläinud sugupõlvede kogemustele. Kus on need kogemused lume järele, meeleolu järele, igatseval põlvkonnal? Kes inimestest suudaks pakkuda osadusest hõõguvat jõulukogemust? Miks ometi Jumala inimestele ilmutatud armastus nii paljudele on jäänud lumevalli taha ja ei ole kunagi jõudnud nendeni, kelle pärast see sündis? Miks armastus ei hiilga meile vastu ja meie kaudu teistele inimestele?

Meie nägemine on piiratud. Miks? See, mis füüsiliste silmade ees, varjutab Jumala tegude sügaval peituva saladuse. Jõulude väliseks tehtud pidu takistab olemust nägemast. Aga mis keelab meid vastu võtmast jõule Jumala armastuse olemuses?

Ettevalmistus jõuludeks. Mäletan üht joonistatud pildirida kaugete aastakümnete tagant. Ema toimetab jõulude eel hoolega, tal on lausa mitu paari käsi ja siis on jõuluõhtu, küünlad on kuusel süüdatud, aga ema on vajunud tugitooli ja magab. Mäletan kurbust seda pilti vaadates.

Nüüd tahaksin sellest õppida. Palvetades valmistuda jõuludele vastu minema. Tõeline jõulusära tahab jõuda meisse.

Ava ennast.

Õnnistatud olge! Tema, maailma tulnud Issand, astub sinu juurde.
Eenok Haamer

Jõulutervitus Maajalt

Nii väga sooviks, et koos jõuludega tuleks puhas valge lumi ja talvele omane kargus. Tuleks ja oleks jõuluimeks ja kingituseks kõikidele poris vaevlejatele. Olgu porgandid ja leivakuivikud olemata,  oh oleks vaid lumi. Kas seda on tõesti palju palutud?

November 2013

Pole ammu kirjutanud. Mis siis uut?

Esiteks, Dr. Belova septembris määratud raviskeem toimib väga hästi. Minu jalgadel ei ole hetkel ainustki põletikulist kollet, mille all valus haavand laiutaks. Jalad on kenad, nahk roosa ja minul meel rõõmus. Kai teeb iganädalaselt protseduure, mis seisnevad selles:

1. Pügamine 2-3 korda nädalas. Kai vaeseke teeb seda siiani kääridega, sest pole olnud võimalust pügamismasina soetamiseks. Kääridega minu jalgade pügamise eest peaks Kai medali saama. Minu ülikarvane paks talvevill teeb asja talle ikka eriliselt meeldejäävaks :-)

2. Zincoseb šampoon (juba mitmes pudel).

3. Glütseriin pooleks veega piserdatuna pestud jalgadele.

4. Vajadusel pehmendav põletikuvastane salv.

Terveks ei saa mu jalad kunagi aga haigemaks ka ei jää. Seega seis on hetkel nii hea kui üldse olla saab.

Teiseks. Olin paha, lausa väga paha. Vedasin Kai maastikul käies korduvalt, järsult, üliäkiliselt ja isekalt võssa. Konkreetselt oksterägastikku või kuhugi, kus eriti ohtlik on olla. Peale viiendat või kuuendat korda, mil Kai silmadest minu äkilise "altärasööstu" tõttu ilma pidi jääma, pandi mulle taas suulised suhu. Punkt. Kai ütles, et tal on lõplikult kõrini erinevate suulistevabade vidinate proovimisest ja nüüdsest sõidab ta minuga Roni kummipulgaga. Suulistest olen ma tõtt öelda alati paremini aru saanud, sest kogu minu algõpe toimus ju nendega. Eks suuliste kohta ole arvamusi seinast seina ja jäägu arutelu inimeste tegevuseks. Sama käib erinevate valjaste kohta. Mina siinkohal sõna ei võta. Saan öelda vaid seda, et oleme nüüd päris palju maastikul käinud. Mul ei ole kordagi olnud tahtmist pea püsti metsa tormata. Kõnnin lõdvestunult ja rahulikult, ratse lontis,  mööda metsaradasid.  Elu nagu lill :-) kui vaid seda jubedat pori vähem oleks :-)

Kliinikus

Käisin eile kliinikus. Täpsemalt siis EMÜ Suurloomakliinikus Dr. Belova vastuvõtul. Põhjuseks siis see, et Kai tüdines lõplikult mu kärnastest esijalgadest, toppis sunniviisiliselt treilerisse ja vedas kliinikusse. Minult nõusolekut küsimata. Alguses ei jõudnud mulle nagu päris kohale, et midagi teoksil on ja ronisin Kai järel kenasti treilerisse. Siis aga hakkas Rando mu selja taga midagi toimetama ja sama kiirelt kui sisse läksin, olin ka treilerist välja tagurdanud. Kaile tuli minu selline samm väga ootamatult, mistõttu ta pöial tuli liigesest välja ning keskmine sõrm sai ka kannatada. Nöör ja päitsed läksid rabelemise peale samuti katki. Ise oli süüdi, reageerinud siis kiiremini. Peale seda karjus Rando ülivihaselt midagi, millest ma aru ei saanud ja Kai sõimas mind keeles, millest ma ka aru ei saanud. Igatahes olid nad väga tigedad mu peale. Pandi siis mulle uued päitsed, uus nöör ja jälle treikusse. Seekord läksin kenasti sisse ja ei rabelenud.

Kliinikus toimetati minuga paar tundi. Silitati, imetleti, võeti jalgadelt proovid, uuriti neid mikroskoobi alla jne. Arst ja kõik ülejäänud, kes seal ringi sebisid, olid väga sõbralikud ja toredad. Mu sinised silmad võlusid nad kõik hetkega ära :-) Üks neist võõrastest küsis Kai käest, et kas ma olen koos teiste hobustega karjamaal. Saanud jaatava vastuse nentis ta seepeale, et no, seal karjamaal on vist väga väga lopsakas ja rammus rohi. Mida!!!???? Kai ütles seepeale, et ärme täna palun üleliigsetest kilodest räägi, et tal on suuremaidki muresid kui minu paar lisakilo. Jobud on need inimesed! Ok, olen küll kenade ja ümarate vormidega, aga liiast pole mul küll midagi. Kõik on puha enda oma! Mida inimesed ka teavad, päh. See selleks. Peale ootamist tuli arst vastustega. Mul olevat pärilik geneetiline keratinisatsiooni defekt. Väga uhkelt kõlab, eksole. Kai aga eriti õnnelik polnud. Eriti peale seda kui tal kästi clipper osta, millega mu jalgu kergem pügada on kui kääridega. Pügama ja ravima peab mind aga igavesti. Ühesõnaga, olen igas mõttes eriline hobune.

Freddy juubel- vol 2 pildigalerii

Pildid räägivad iseenda eest :-)
Esimesel pildil on tort Freddyle, mille inimesed ära sõid :-) aga vanamees sai see-eest hulga muud head ja paremat.
Teist pilti vaadates hakkab Kai alati laulma laulu : " Ema ja ta tütar väike, kõndisid kord metsateel. Kuldseid kiiri päike heitis teele nende ees...." Nuuks, nii ilus eks :-)
Keskel näete meie uusi: Dane-Gaily, Orneta-Henri ja Vihur-Külliki.
Vahepeal on sõberid Kadi-Maret pisiponidega.
AGA pöörake tähelepanu viimasele pildile- no kui õel võib üks inimeseloom ikka olla, mina tahtsin süüa aga mida teeb Kai? Endal irvitav-sadistlik nägu veel ees ka. Tüüpiline inimene!
Ja lõpetuseks pilt, mis on iga hobuse unelm- olen vaba kui tuul:

Oli vahva juubel :-)

Freddy suur juubel- 20 aastat

Just nii vanaks sai meie penskar eile, 1.augustil 2013.aastal. Tervelt 20 aastat. Iseenesest ei ole see ju mingi vanus. Ene Dancer on 27 aastane ja näeb supernooruslik, ümar ja läikiv välja. Freddy näeb ka iseenesest hea välja (mitte nii hea kui Dancer) aga tema tervis pole kiita. Peale kaheaasta tagust suurloomakliinikus käiku köhib ta pidevalt ja nii hullusti, et ninast jookseb hooti verd. Lisaks on tal suured seljaprobleemid. Sellest hoolimata naudib ta aga täiel rinnal õnnelikku hobuseelu koos oma pisikese karjaga. 

Elu nagu lill :-) Marleen organiseeris Freddy auks suured sünnipäevapidustused. Eile käisime kampas maastikul ja nii palju korraga pole vist meie tallist eales maastikul käidud. Nimelt oli meid kokku 8 paari ja üks üksik: 

Freddy-Marleen

mina-Kai

Koma-Kadi

Ponifatsius-Maret

Rommik-Mari

Vihur-Külliki

Dane-Gaily

Orneta-Henri

Henri ema Ülle jalutuskeppidega

Ülimalt lahe käik oli, eriti seetõttu et mina ei pidanud Kaid seljas vedama (ta on päris raske) vaid sain rahumeeli nööri otsas kõndides teeäärtest rohtu süüa. Ka Freddy ja pisiponid olid ratsanikevabalt. Ülejäänud kamp vedas inimesi seljas (paras!). Rommik oli esimest korda üle pika aja maastikul ja käitus, nagu oleks see tema teine kodu. Rahu on tema teine nimi. 

Vihur seevastu otsustas pisut pulli teha, mis päädis sellega, et Külliki teda mööda põldu taga ajas. Vihur sai aga mõnusalt hullata :-) Külliki vist eriti õnnelik selle üle ei olnud. Vähemalt mulle tundus nii :-) Igatahes oli see üks äärmiselt tore päev. 

Täna on pidustuste teine osa- suvine söömapidu inimeste moodi. Sellega kaasnevad tavaliselt imelikud suitu ja maeiteaveelmis lõhnad. Sellest aga järgmisel korral :-)

AAAAA ma sain uued valjad, niiiiiii ilusaid ei ole mitte kellegil :-) ja ikka ilma suulisteta, tralla-lall-la-laaa-laaaaaa......

Uued hobused

Sõbra Talli kolisid sisse kolm uustulnukat: Vihur, Dane ja Orneta. Nende puhul on hea see, et kuna kõik kolm kolisid ühest ja samast tallist, siis oli kohanemine meie juures palju lihtsam. Mõistlikud ja kaunid hobused, kes parajalt krutskeid täis on :-) Nimelt suutis Vihur esmakordselt meie talli ajaloos riivilt stopperi eest nihverdada, ukse avada ja ....võite isegi arvata..... hommikul kui Kai talli sisenes, pidi ta infarkti saama. Nagu tornaado oleks üle käinud ja kõige selle segaduse otsas jõllitas üliõnnelikult kaunis valgelakaline poiss :-) Nüüd on aga ka ukseaval trellid ees ja pidu läbi. Vihur on selline pätu, kes üritab inimest aeg ajalt proovile panna. Tema kaunis kollane värvus ja lumivalge lehviv lakk teevad temast aga tõelise pilgupüüdja. No on ikka mõnele välimus antud, kohe kadedaks võtab :-) Ega Dane ja Ornetagi maha jää- kõrvid iludused on saanud kiiresti kõikide lemmikuteks. Liiati, et nad käituvad ka korralikult. Ühesõnaga- meie tall on täis ja seltskond super!

Minu isiklikus karjas aga võimutseb D-Koma. Käib mul järel nagu takjas ja kui ma hetkeks karjamaalt ära käin, siis lõugab värava taga nagu udupasun. Üritan teda endast aeg-ajalt kaugemale peksta (sõna otseses mõttes) aga ta ei lase ennast nii kergesti tõrjuda. Tüütus kuubis. Mina, kes ma olen seni ju ikka omapäi rännanud, pean nüüd satelliiti taga vedama. Oih....aga samas on sõber ju hea.

Jalad on mul endiselt kärnas. Igaõhtused protseduurid, salvid, potsikud ja totsikud. No mis teha, mis teha.... Kai ostis nüüd Ave käest Bullstarist mingit Detox Aktiv-i nimelist pulbrit, mida ma nüüd igal õhtul söön. Pidi olema looduslik kaitse saasteainete vastu ja aitama ka ainevahetust ning immuunsüsteemi tugevadada. Näis, kas aitab. Maitseb igatahes päris hästi. 

Ronilt võeti rauad alt. Füsioterapeut Monika Saksamaalt soovitas järk-järgulist üleminekut rõngasraudadelt tavaraudadele ja siis üldse raudadeta olekule ning seda süsteemi on inimesed nüüd ka järginud. Ega rauad ole jalale head, muutub ju kogu kabja verevarustus ja looduslik kaitsemehhanism. Ilma rauata on raudselt palju tervislikum olla.  Monika tegi Roniga imet ja usaldame teda täielikult. Ehk saame ta ka sel sügisel Eestisse. Tänu temale on ka Undu nüüd terve. Undu on üldse nagu ümbervahetatud- möllab, lustib ja isegi putukad ei häiri teda nagu eelmisel suvel. Tänud Monikale !

Inimestest ka veidi. Inimesed teevad heina. Heinategu on nähtavasti väga väga väga närviliseks tegev. Tööd on palju ja  ilmad nii nagu ikka Eestimaal. Saame aru ja ei pane pahaks :-)

Meie uus kamraad

Meie uus kamraad on D-Koma. Kolimisest, emast võõrutamisest, uuest keskkonnast ja kõigest muust stressis D-Komast on saanud rahulik ja tasakaalukas hobune. Nagu inimesed ütlevad- täiesti käsitletav. Hullust ja pöörasest loomast pole enam haisugi järel :-) Täiesti mõistlik ja igati nunnult käituv tegelane. Eriti nunnu on see, et Kai lisas ta minu karja, ehk meid on nüüd kokku 5- mina, Freddy, Fürtsu, Undu ja D-Koma. "Nunnud " on ka D-K hambajäljed minu ümaral kannil. No aga see käib karjaelu juurde, sest vaja on jõu- ja võimuvahekorrad koheselt paika panna :-) Lühidalt öeldes läks D-K karja sobitumine väga rahulikult ja kiiresti. Ei mingit suurt möllu ega tagaajamist. Ausalt öeldes sellise troopilise leitsakuga ei viitsigi keegi jooksta. +30 ja sellele lisanduvad Eesti suve lahutamatud kaaslased- parmud, sääsed, kärbsed ja muud lendnuhtlused. Ütlen juba 1000ndes kord- vihkan Eesti suve või õigemini sellega kaasnevaid "lemmikloomi".

Juuni 2013

Märkamatult on kätte jõudnud suvi. Mai lõpus ületasid soojagraadid 20 piiri ja juuni algus on olnud üks suur kuum leitsak. Ja loomulikult on kohal ka meie igasuvised vaenlased-putukad. 

Olly sai endale uue kodu ja D-Koma on Rommiku kõrval üksikkoplis. Inimesed üritasid teda küll suurte punastega harjutada aga sellest sai alguse vaid suur kisma. Nimelt üritas D-K Eedit lüüa aga ette jäi hoopis karja juhthobune Ron. Seepeale ründas Ron D-K-d ja tegi seda sellise vihaga, millesarnast meie tallis enne pole nähtud. Vaatame, mis D-K-ga edasi saab aga esialgu on ta koplis üksida. Õnneks on ta selle olukorraga harjunud ja toimetab seal omaette stoilise rahuga.

Ega mul polegi uudiseid. Tallis on paar vaba kohta saadaval. Ron käib taas sadulas ja Nutella teeb samuti trenni. Eedile otsitakse uut sadulat ja Undul on puhkus sügiseni. Eda viibib nimelt kaugel Ameerikas. Poolus on taas koos teistega karjas ja talus valitseb vaikus ja rahu.  Kai käib tööl ja koolis ja tal on minu jaoks jätkuvalt vähe aega. Aga mulle see sobib, eriti seetõttu et väljas on kohutavalt kuum ja putukarohkelt vastik. Palav on ja üleüldse ei ole suvi mu lemmik aastaaeg. Vot.

D-koma

Meie talli kolis uus elanik- 4.a raudjas iludus nimega D-Koma. No nagu ühest Koma-nimelisest veel vähe on :-) Igatahes on naljaka nimega uustulnuk oma nime auga välja teeninud- tema otsaesist ehib uhke komakujuline märgis. D-Koma on äsja kodunt emme juurest toodud õnnetu märakene. Õnnetu seetõttu, et sünnikodu ja vana kari muutusid üleöö olematuks. Kõik uus tundub aga ülimalt kole. Esimesed kolm päeva osutusid inimestele ikka tõeliseks närvide proovile-paneku mõõdupuuks. No et kas peavad vastu need närvid, või ei. Pidasid :-)  

Nimelt korraldas D-K sellise mürgli, mida meie tallis varem pole nähtud. Algatuseks tormas läbi karjuse ja lohistas Kai ka nööripidi kaasa. Siis keeldus üksi olemast nii koplis kui tallis. Seepeale pandi Eedi  talle seltsiks. Eedi oli sellisest otsusest väga solvunud ja andis D-K-le kättemaksuks tappa, mis päädis sellega, et D-K jooksis taas läbi karjuse. Ai, see oli vist valus, sest nüüd kardab D-K vähemalt karjust. Siis laamendas ta korralikult kui Marleen tahtis Roniga maneeži minna. Paljalt see, et mõni hobune kusagil mujal kui koplis liikus ajas ta täiesti hulluks.  Edasi pidi ta talli maatasa lammutama. Ei tea kui kaua see oleks veel kestnud kui inimesed poleks teinud karmi otsust ja D-K-d maneeži üksiharjumisele suunanud. 

Maneež kujunes väga heaks kasvatusasutuseks. Peale kahepäevalist jooksutrenni rahunes märahakatis maha. Selleks jooksis ta aga vabatahtlikult mõlemal päeval järjest 2,5 !!! tundi (ja karjus seejuures pidevalt) ja peale seda kõndis kuivamise eesmärgil oma inimese Kairega veel 3 !!! tundi. Kaire oli sellest kõigest rohkem võhmal kui D-K. Vot nii siis. Väga raske ja kurb šokiteraapia. Nüüdseks on vaeseke õnneks täiesti rahunenud, püsib üksinda kenasti koplis (karjusest hoiab aupaklikult eemale) ja nosib kuhjade viisi heina. Üle karjusetraatide nuhutab aga uudishimulikult oma tulevast uut karja- Eedit, Ron-i ja Nutellat. Kindlasti  kujuneb temast üks tore ja mõistlik isiksus.

Endast ka. Ma ajan karva :-) tonnide viisi :-) ja jalad on ikka kärnas :-( 

Kai ostis mulle uue harja-mmmmmmmmmm  MAGIC , no niii mõnus :-) 

Ron

Käisin eile Kaiga ratsutamas :-) Samal ajal tegi Ron Marleeniga trenni. Ron on ikka nii ilus poiss. Liiati selline tasakaalukas ja väärikas. Seda enam ma ei saa aga aru, miks mul see üks tagumine jalg teda kogu aeg lüüa tahtis. Olime nimelt peale trenni lõppu kahekesi lahtiselt maneežis. Ron tuli minuga tutvust tegema ja mul see üks jalg (vasak) muutkui vehkis selle peale. Niiviisi rahulikult aga ikkagi vehkis, nagu kramp oleks peal käinud. Parem jalg käitus õnneks korralikult. Kaile ja Marleenile tegi see millegipärast väga nalja (lollid inimesed). Ron kaotas seepeale minu vastu huvi ja läks hoopis püherdama. Mina jõllitasin teda umbusklikult  eemalt. Igaks juhuks :-)

Vaikus, rahu ja koerad

Meie tallis on hetkel nii mõnusalt rahulik. Keegi ei kakle, keegi ei ründa kui sa pahaaimatult ninapidi heinarullis matsutad ja õhtul ei trügi keegi närviliselt värava otsas. Kõik on sõbralikud ja rahulolevad. Kai on minuga jälle tööle hakanud. Õigemini küll mängima hakanud. Viib mu õhtuti maneezi ja laseb seal möllata kuni tatt ninast tilkuma hakkab. Üks põhjus on  rõske veebruarikuu tõttu ägenenud allergia, mis hooti köhatama ajab. Nii me siis väljutame õhtuti ollust minu pikkadest hingamisteedest :-) Aga mulle meeldib see. Meeldib liivasel pinnasel jooksta ja hiljem Kai taskuid läbi otsida. Seal on ju alati minu jaoks midagi peidus! Üks asi mulle ei meeldi. Nimelt ei parane mu ekseem vaid pigem laieneb kõikidest pingutustest hoolimata. Kas tõesti autoimmuunsus nagu tark loomatohter väitis? Kail on veel paar mõtet, mida proovida. Ära on tüüdanud see pidev mässamine minu nüüdseks karvutuks pügatud jalakeste ümber.

Ronile pandi eile üle pika aja taas sadul 5 minutiks selga. Uskumatu aga ta ei teinud teist nägugi. Mitte kordagi ei läinud krampi ega pukitanud. Sakslanna Monika tegi tõesti head tööd kui detsembris Roni üle mudis. Näha, et nii homoöpaatia kui ka igaõhtune massaaž on võlurpoisile ülihästi mõjunud. Ehk saame kevadel koos maastikulegi minna. Kes teab, kes teab....

Olly on koplit jagamas Poolusega. Lasmuse krihvide tõttu toimus taaskord väike ümberkorraldus, mistõttu on vaene Lass taas üksinda. Poolus ja Olly seevastu saavad väga kenasti läbi :-) Muuseas, Freddy on taas minu boksinaaber ja Eedi Roni boksinaaber. Pisiponidel on aga hetkel käes 3-toaline ponisviit kitsede hotellis :-)

Veidi ka koertest. Ärge siin imestage midagi, et ma koertest kirjutada tahan. Neid on lihtsalt väga palju meil külas käima hakanud. Uskuge- väga palju! Käivad meil maneežis koos inimestega  igasugu veidrusi tegemas. Näiteks ajavad paksus puhvaikas meest taga, ripuvad hambaidpidi mingi rondi otsas ja kõnnivad ringiratast. Tarkade sõnadega varrukatreeningut tegemas ja nõiaringi (või oli see näitusering?) harjutamas. Kikkiskõrvalised ja kaunid  saksalambakoerad :-) Pean ütlema, et päris põnev on. Keegi meist neid ei karda aga elevust tekitavad palju :-) Elevust tekitas ka Nänni väike hellik Rosin, kes koos inimestega Tallinnas suurtel pidustustel käis. Kai õel Margitil oli nimelt juubel, kuhu ka Rosin oli kutsutud. Kui kohalikud elukad Vito (sakslane) ja Ally (šarpei) oskasid karvase kährikulaadse külalisega päris viisakad olla, siis meie Rosin oskas vaid hambaid näidates jõriseda. Ennast pole ollagi aga kõva kakleja :-)

Möll

Oligi viimane aeg, et midagi ülesraputavat juhtuks. Talvine aeg on lihtsalt niiii uimane olnud ja nüüd siis toimus see kauaoodatud prõmakas. Nimelt otsustas kõrvalkarja Tank kahe kopli vahelise aia ära lõhkuda. Peale Tanki manöövrit moodutus kahest karjast üks rüselev-kiiksuv-jalgadega vehkiv pundar. Õnneks on viimasel ajal kuidagi välja kujunenud see, et alati kui midagi juhtumas on, on Marleenil hommikul paha olla ja ta kooli ei lähe. Tänu sellele püüdis ta kord kinni koplist putku pannud Häzly ja end puurist välja närinud deegu Taku. Nii ka seekord. Marleen tormas sõjatandrile ise samal ajal Kaile helistades. Kai ja Rando hüppasid seda kuuldes autosse ja kihutasid täistuuridel Tartust Vesneri poole.  Jeerum kui tigedad nad olid kui koju jõudsid!!! Selleks ajaks oli aga suur möll juba läbi. Kõik olid õnneks elusad ja terved kuigi Nutella vaeseke sai Olly käest ikka korralikult peksa. 

Sellega aga asi ei piirdunud, sest Tank kordas sama sigadust ka õhtul. Pole ime, sest läbi oma paksu tekikuhja ta vist isegi ei tunne, et traatides vool sees on. Kuna meie tall on suure tee ligidal, siis on asi naljast kaugel. Selline traatide lõhkumine võib ikka väga väga kurvalt lõppeda. Seetõttu tegid inimesed otsuse Tank talli jätta. Istub nüüd vaeseke teist päeva tallis kinni ja hõikab sõprade järele. Vahest aga ongi selline "võõrutuskuur" hea, arvestades, et täna õhtul  kolib ta Adosse ning ühes temaga ka Häzly. Edu neile uues tallis!

Jaanuar 2013

Viimasest postitusest on päris kaua aega möödas. Ega midagi eriti põnevat ei olegi tegelikult juhtunud. Maailmalõpp oli ja selle elasime kenasti üle. Sellest maailmalõpujurast ei saa ma küll eriti aru aga inimesed muudkui kõnelesid lõppude lõppude lõpust. Jahusid mingist Maajade kalendrist ja ennustustest. Huvitav, et mina kui esimene Maaja, ei tea sellest mitte tuhkagi. Enda arust pole ma nagu midagi ennustanud. Inimesed on ikka naljakad loomad- mida kõike nad välja ei mõtle või usu :-)

Detsembri keskel käis Eestis hobuste loodusravi arst Saksamaalt. Meie tallis võeti ette Ron ja Undu. Ronil ja Undul veab, sest nüüd peavad inimesed neid arsti käsul masseerima ja mudima. Mõnus! Lisaks söövad nad magusaid homoöpaatilisi terakesi. Ronil on igatahes positiivne muutus silmaga näha. Poisil on saba uhkelt püsti ja samm lahti. Varsti alustab ta Marleeniga taas treeninguid. Muuseas, mina söön ka neid magusaid terakesi. Mind käis ka vaatamas üks mittesakslasest loodusravija. Põhjuseks mu endistviisi kärnased esijalad. No ma ei tea, minul endal pole häda midagi aga Kai ohib mu jalgu vaadates siiani. Äkki lõpetab terade lõppedes ka tema oma ohkimise. Ära tüütab see igavene nutulaul mu jalgade ümber. Vaadaku parem oma jalgu!

Jaanuari saabudes saabus ka külm ja meist käis üle mitu karget lainetust. Viimane taandus eile kuid ööl vastu 20.jaanuari näitas termomeeter Vesneris -35. Vot siis. Elu nagu Põhjanabal.