Pole ammu kirjutanud. Mis siis uut?
Esiteks, Dr. Belova septembris määratud raviskeem toimib väga hästi. Minu jalgadel ei ole hetkel ainustki põletikulist kollet, mille all valus haavand laiutaks. Jalad on kenad, nahk roosa ja minul meel rõõmus. Kai teeb iganädalaselt protseduure, mis seisnevad selles:
1. Pügamine 2-3 korda nädalas. Kai vaeseke teeb seda siiani kääridega, sest pole olnud võimalust pügamismasina soetamiseks. Kääridega minu jalgade pügamise eest peaks Kai medali saama. Minu ülikarvane paks talvevill teeb asja talle ikka eriliselt meeldejäävaks :-)
2. Zincoseb šampoon (juba mitmes pudel).
3. Glütseriin pooleks veega piserdatuna pestud jalgadele.
4. Vajadusel pehmendav põletikuvastane salv.
Terveks ei saa mu jalad kunagi aga haigemaks ka ei jää. Seega seis on hetkel nii hea kui üldse olla saab.
Teiseks. Olin paha, lausa väga paha. Vedasin Kai maastikul käies korduvalt, järsult, üliäkiliselt ja isekalt võssa. Konkreetselt oksterägastikku või kuhugi, kus eriti ohtlik on olla. Peale viiendat või kuuendat korda, mil Kai silmadest minu äkilise "altärasööstu" tõttu ilma pidi jääma, pandi mulle taas suulised suhu. Punkt. Kai ütles, et tal on lõplikult kõrini erinevate suulistevabade vidinate proovimisest ja nüüdsest sõidab ta minuga Roni kummipulgaga. Suulistest olen ma tõtt öelda alati paremini aru saanud, sest kogu minu algõpe toimus ju nendega. Eks suuliste kohta ole arvamusi seinast seina ja jäägu arutelu inimeste tegevuseks. Sama käib erinevate valjaste kohta. Mina siinkohal sõna ei võta. Saan öelda vaid seda, et oleme nüüd päris palju maastikul käinud. Mul ei ole kordagi olnud tahtmist pea püsti metsa tormata. Kõnnin lõdvestunult ja rahulikult, ratse lontis, mööda metsaradasid. Elu nagu lill :-) kui vaid seda jubedat pori vähem oleks :-)
No comments:
Post a Comment