Jõulujutt

Mõtlemapanev ja südamesseminev:

Jõulud kätte jõudmas varsti,
kuid ei ole sellist arsti
kes teeks terveks ilmataadi,
kummutamaks lumevaati.
Jah ei leidu sellist rohtu
lumega me veel ei kohtu.

Kohtasin sellist salmi ja lootusetus kõlamas sellest. Kas tõesti sobiv meeleolu on jõulude sisu?

Vana pastoraali varieerides võiks tänavu nukralt laulda: Must on taevas ja must on maa, jõulud tulla ei kuidagi saa. Kas selles kajastub täitumatu igatsus? Miks sa kurdad? Kes riisus sult jõuluvõimaluse?

Ometi esimestel jõuludel, seal Iisraeli väljadel, ei olnudki lund. Siiski olid need kõige jõulumad jõulud. Lumi ei tee jõulusid jõuludeks. Vaata sügavale, mida otsib Jumalast kaugenenud inimene? Kuigi ta ise seda ei tea, igatseb ta tagasi kaduma läinud osadusse. Mitte lume vaid osaduse järele.

Inimene ei otsi meeleolu, vaid rahu hinge. Melanhoolsed luuleread seda ei anna. Miks inimene nukrusega tahab parandada nukrust? Aga sa tohiksid seda kogeda, et maa hakkab särama, siis kui armastus puudutab maad. Jeesuse Kristuse sündimises see nii on olnud. Sära on nii ülev, et kellelegi ei tulegi meelde, aga lumi.

Sa küsi, kas külma lumega on võimalik asendada osaduse soojust? Meil on veel pikk tee käia jõulu tegeliku tunnetuseni.

Kord karjased, siis targad. Oi, kuidas nad kadestasid järeltulevaid põlvi, kes tõelise rõõmu saavad üles ehitada eelläinud sugupõlvede kogemustele. Kus on need kogemused lume järele, meeleolu järele, igatseval põlvkonnal? Kes inimestest suudaks pakkuda osadusest hõõguvat jõulukogemust? Miks ometi Jumala inimestele ilmutatud armastus nii paljudele on jäänud lumevalli taha ja ei ole kunagi jõudnud nendeni, kelle pärast see sündis? Miks armastus ei hiilga meile vastu ja meie kaudu teistele inimestele?

Meie nägemine on piiratud. Miks? See, mis füüsiliste silmade ees, varjutab Jumala tegude sügaval peituva saladuse. Jõulude väliseks tehtud pidu takistab olemust nägemast. Aga mis keelab meid vastu võtmast jõule Jumala armastuse olemuses?

Ettevalmistus jõuludeks. Mäletan üht joonistatud pildirida kaugete aastakümnete tagant. Ema toimetab jõulude eel hoolega, tal on lausa mitu paari käsi ja siis on jõuluõhtu, küünlad on kuusel süüdatud, aga ema on vajunud tugitooli ja magab. Mäletan kurbust seda pilti vaadates.

Nüüd tahaksin sellest õppida. Palvetades valmistuda jõuludele vastu minema. Tõeline jõulusära tahab jõuda meisse.

Ava ennast.

Õnnistatud olge! Tema, maailma tulnud Issand, astub sinu juurde.
Eenok Haamer