Viimasest postitusest on päris kaua aega möödas. Ega midagi eriti põnevat ei olegi tegelikult juhtunud. Maailmalõpp oli ja selle elasime kenasti üle. Sellest maailmalõpujurast ei saa ma küll eriti aru aga inimesed muudkui kõnelesid lõppude lõppude lõpust. Jahusid mingist Maajade kalendrist ja ennustustest. Huvitav, et mina kui esimene Maaja, ei tea sellest mitte tuhkagi. Enda arust pole ma nagu midagi ennustanud. Inimesed on ikka naljakad loomad- mida kõike nad välja ei mõtle või usu :-)
Detsembri keskel käis Eestis hobuste loodusravi arst Saksamaalt. Meie tallis võeti ette Ron ja Undu. Ronil ja Undul veab, sest nüüd peavad inimesed neid arsti käsul masseerima ja mudima. Mõnus! Lisaks söövad nad magusaid homoöpaatilisi terakesi. Ronil on igatahes positiivne muutus silmaga näha. Poisil on saba uhkelt püsti ja samm lahti. Varsti alustab ta Marleeniga taas treeninguid. Muuseas, mina söön ka neid magusaid terakesi. Mind käis ka vaatamas üks mittesakslasest loodusravija. Põhjuseks mu endistviisi kärnased esijalad. No ma ei tea, minul endal pole häda midagi aga Kai ohib mu jalgu vaadates siiani. Äkki lõpetab terade lõppedes ka tema oma ohkimise. Ära tüütab see igavene nutulaul mu jalgade ümber. Vaadaku parem oma jalgu!
Jaanuari saabudes saabus ka külm ja meist käis üle mitu karget lainetust. Viimane taandus eile kuid ööl vastu 20.jaanuari näitas termomeeter Vesneris -35. Vot siis. Elu nagu Põhjanabal.
No comments:
Post a Comment