Vaikus, rahu ja koerad

Meie tallis on hetkel nii mõnusalt rahulik. Keegi ei kakle, keegi ei ründa kui sa pahaaimatult ninapidi heinarullis matsutad ja õhtul ei trügi keegi närviliselt värava otsas. Kõik on sõbralikud ja rahulolevad. Kai on minuga jälle tööle hakanud. Õigemini küll mängima hakanud. Viib mu õhtuti maneezi ja laseb seal möllata kuni tatt ninast tilkuma hakkab. Üks põhjus on  rõske veebruarikuu tõttu ägenenud allergia, mis hooti köhatama ajab. Nii me siis väljutame õhtuti ollust minu pikkadest hingamisteedest :-) Aga mulle meeldib see. Meeldib liivasel pinnasel jooksta ja hiljem Kai taskuid läbi otsida. Seal on ju alati minu jaoks midagi peidus! Üks asi mulle ei meeldi. Nimelt ei parane mu ekseem vaid pigem laieneb kõikidest pingutustest hoolimata. Kas tõesti autoimmuunsus nagu tark loomatohter väitis? Kail on veel paar mõtet, mida proovida. Ära on tüüdanud see pidev mässamine minu nüüdseks karvutuks pügatud jalakeste ümber.

Ronile pandi eile üle pika aja taas sadul 5 minutiks selga. Uskumatu aga ta ei teinud teist nägugi. Mitte kordagi ei läinud krampi ega pukitanud. Sakslanna Monika tegi tõesti head tööd kui detsembris Roni üle mudis. Näha, et nii homoöpaatia kui ka igaõhtune massaaž on võlurpoisile ülihästi mõjunud. Ehk saame kevadel koos maastikulegi minna. Kes teab, kes teab....

Olly on koplit jagamas Poolusega. Lasmuse krihvide tõttu toimus taaskord väike ümberkorraldus, mistõttu on vaene Lass taas üksinda. Poolus ja Olly seevastu saavad väga kenasti läbi :-) Muuseas, Freddy on taas minu boksinaaber ja Eedi Roni boksinaaber. Pisiponidel on aga hetkel käes 3-toaline ponisviit kitsede hotellis :-)

Veidi ka koertest. Ärge siin imestage midagi, et ma koertest kirjutada tahan. Neid on lihtsalt väga palju meil külas käima hakanud. Uskuge- väga palju! Käivad meil maneežis koos inimestega  igasugu veidrusi tegemas. Näiteks ajavad paksus puhvaikas meest taga, ripuvad hambaidpidi mingi rondi otsas ja kõnnivad ringiratast. Tarkade sõnadega varrukatreeningut tegemas ja nõiaringi (või oli see näitusering?) harjutamas. Kikkiskõrvalised ja kaunid  saksalambakoerad :-) Pean ütlema, et päris põnev on. Keegi meist neid ei karda aga elevust tekitavad palju :-) Elevust tekitas ka Nänni väike hellik Rosin, kes koos inimestega Tallinnas suurtel pidustustel käis. Kai õel Margitil oli nimelt juubel, kuhu ka Rosin oli kutsutud. Kui kohalikud elukad Vito (sakslane) ja Ally (šarpei) oskasid karvase kährikulaadse külalisega päris viisakad olla, siis meie Rosin oskas vaid hambaid näidates jõriseda. Ennast pole ollagi aga kõva kakleja :-)