Võistlused ja hull poni

Marleen ja Ron tegid oma esimese võistluse ja saavutasid 4 koha. Tublid!
Päev peale võistlust läksime kampas maastikule. Meie kamp: mina-Kai, Ron-Marleen, California-Kadi ja Ponifatsius-Maret. No see poni on nagu väike Napoleon! Peab kogu aeg rivi ees olema või muidu puhib ja ähib nagu tige auruvedur. Maret nägi tema vaos hoidmisega kurja vaeva. Galopi ajal trügis ette ja tahtis võidu kimada. Endal sõõrmed puhevil ja silm punnis peas. Koduteel jooksis rivi ees kiirtraavi nagu hullunud traavel ja meie galopeerisime samal ajal tema selja taga. Hull, see poni on hull! Vähemasti oli meil lõbus :-) nagu alati, kui poni kampas on :-)

Elu on ebaõiglane

Amor viidi nädal tagasi EPMÜ Loomakliinikusse arstide järelvalve alla. Kas ta ka tagasi koju tuleb, näitab aeg. Lootus sureb viimasena.

Elu teeb vahel arusaamatuid ja ebaõiglaseid käike. Ene tõi koju kaua võõrsil elanud täisverelise täku Flagranti (meie Fürtsu issi). Ta oli ise nii õnnelik selle üle ja siis.... olles olnud vaid ühe õhtu oma kodus tagasi, kukkus Krantsu nii õnnetult, et murdis jala. Teha polnud midagi. Selline hingevalu võtab su korraga enda embusse, et hingatagi on raske. Selline meeletu tuim valu ja küsimus- MIKS OMETI, JUMAL, MIKS ??? Vastust ei ole. See lihtsalt läks nii. Pidi minema. Keegi ei ole süüdi, sest see lihtsalt juhtus. Elu on ebaõiglane.

Või näiteks Kati Murutari väike valge poni, kelle võõras peni omaenda kodus poolsurnuks pures. Hetkel on õnnetuke teel EPMÜ Loomakliinikusse, ent kas nad suudavad väiksekest päästa? Väikest valget poni, keda jäi koju ootama kuuvanune varsake. Taas haarab mind selline meeletu, meeletu tuim ja samas lõhki käristav valu. Miks ometi, Jumal, miks ometi???

Nädalavahetusel toimusid Saksa Ratsutamiskompleksis rakendivõistlused. Üks jube õnnetus ja üks inimene on haiglas. Hobune on elus ja terve kuid inimese paranemine võtab tõenäoliselt kuid. Lülisamba vigastus. Taas kerkib huultele küsimus- Miks ometi?

Amor

Selle väikese peatüki pühendan ma kõrvalkopli imeilusale ruunale Amor'ile. Esimesel kohtumisel tahtis too jurakas mind küll tõsimeeli ära tappa. Ründas mind nagu hullunud lapiline buldooser. Ma pole elu sees nii kiiresti pidanud jooksma. Mõtlesin, et viimnepäev on kätte jõudnud. Õnneks pani Kai selle jubeda koljati kõrvalkoplisse. Pikapeale olen ma aga Amoriga harjunud ja tegelikult on ta päris tore tegelane. Kahjuks on ta pidevalt haige. Juba 1,5 aastat tagasi hakkasid tal käima imelikud ja tihedad koolikud. Anne-Mari on arstide ettekirjutuste kohaselt ravinud teda erinevate ravimitega kuni tänase päevani. Koolikud on aga siiani Amori sagedased külalised. Viimased kuud on Amor saanud hormoonsüste, mille kõrvalmõjuna tekkis tal kõiki jalgu hõlmav akuutne laminiit. Juba kolmandat nädalat seisab vaene poiss tallis, taldade alla toeks pandud penoplastide toel vaevu koperades. Iga liigutus tegemas põrgulikku valu. Amori silmad ei sära enam. Kas ta paraneb või saadetakse taevastele karjamaadele näitab aeg. Tean vaid, et eutanaasia on mitmed korrad jutuks tulnud. Meil kõigil on sust kallis sõber tohutult kahju. Parane palun !

Niisama

Viimastel päevadel pole suurt midagi juhtunud. Mõned korrad oleme käinud maastikul rohtu söömas. Justnimelt :-) Kai, Marleen ja Kadi on võtnud minu, Koma ja California lihtsalt käekõrvale ja viinud eemal asuvale põllule kõndima ja rohtu sööma. MÕNUS!!! Omal meil veel koplis midagi ei kasva :-( ja seepärast on sellised käigud mulle eriti mokkamööda. Üldse on väga vahva vahelduseks niisama koos inimesega kõndida. Ilma et ta seljas istuks, ma mõtlen.

Uudiseid veel niipalju, et Rosy suutis esijala luusse korraliku mõra tekitada. No tema pidevat ringituulamist ja laamendamist silmas pidades ei pane see kedagi imestama. Inimesed arvavad, et üks meist lõi teda tagumiste jalgadega. Meie aga vaatame süütult neile otsa ja ütleme, et pole teinud. Mismoodi tegelikult jalg vigastada sai, teab vaid Rosy ise. Loodame vaid, et ta kiiresti paraneb. Hetkel on ta kliinikus ja sealt sõidab otse Soome. Hüvasti Rosy. Kummaline on see, et ta oma mõrase esijalaga õieti ei longanudki ja paistes polnud jalg samuti. Müstika! Imelik on mõelda, et taas hakkab toimuma meie tallis tavapäraseks saanud ränne. Ühed tulevad ja teised lähevad. Lähevad veel Elli ja Kasmir. Võimalik ka, et Winni. Tuleb Annika noor ruunapoiss ja veel keegi. Renditallile nii omane ja meie- hobuste -jaoks nii häiriv. Inimeste maailmas on asjad kummalised ja arusaamatud.