Uskumatu, kuhu see aeg küll kaob? Ma ei ole viimasel ajal eriti usin kirjutaja olnud. Vahepealsed ajad on olnud täis sündmusi. Vahetunud on meie talli hobukoosseis. Vanadaam Dannu kolis oma uude koju Põlvamaal, tehes koha vabaks Charmante'le. Tema on nüüd meie teine must iludus tallis peale Viki. Vikiga Kai ise enam ei tegele. Viki õpib hoopis Eda käe all klassikalist ratsutamiskunsti ja läheb sellega seoses ka mitmele seminarile. Loodetavasti oskab ta nii peentes kohtades ikka korralikult käituda :-)
Muutunud on ka ülejäänud loomapark. Meie erilise sõbra Rosina asemel on nüüd Nännile lohutuseks ja seltsiks Täpi. Täpi on vahva ja isepäine tegelane, kelle soontes voolab nii taksi kui ka spanjeli verd. On teine selline naljakas ja väga iseteadlik tütarlaps.
Muutunud on ka kitsekari. Kameruni kääbikud on lahkunud Igavikku ja Triibik jagab kodu kolme uustulnukaga. Lisaks veel nende kaks talle, kes hüperaktiivsete valgete torpeedodena kõikide närvirakke õgivad. Kitsedel on nüüd lausa omaette maja koos korraliku karjakopliga. Vedas Triibikul, kes sai veel vanast peast vaba elu peale suurel rohelisel karjamaal.
Minuga on aga lood kehvad. Artroos teeb oma tööd ja liigesed muutuvad iga nädalaga jäigemaks ja valulikumaks. Asi läks nii hulluks, et hetkel olen valuvaigistite peal. Mis seal ikka, ega nutt ei aita. Mu elu on olnud nagu maapealne hobuste paradiis ja ühel hetkel me läheme siit kõik. Seega ma võtan asja rahulikult. Kuniks ma veel hommikuti jalad alla võtan, on kõik hästi ja elu ilus
No comments:
Post a Comment