On suur õnn kui keegi nii eriline tuleb meie ellu. On tohutu valu kui ta siis ühel päeval igaveseks lahkub. See on nii raske, et sõnu ei ole....
Loomad elavad paraku vähem kui inimesed. Nendega kõrvuti teel olles me ju teame seda aga ikka teeb lahkumine nii haiget. Alati võtavad nad kaasa tüki sinust endast....
Rosin tuli meie juurde väikese kutsikana loomade varjupaigast. Kai nägi tema fotot ajalehes ja teadis kohe, et see on just see pisike sõber, keda Nänni vajab. Nänni koerake ....
Üheksa ja pool pikka aastat veetis ta meie pere juures. Teekond lõppes 19.jaanuari hommikul 2017 aastal.
Teist nii kordumatut ja erilist koera ei ole, ega tule. Viis kuidas ta istus, pea toetumas inimese põlvele samal ajal üksisilmi otsa vaadates, kuidas ta trikke tegi, kuidas ta ennast ikka ja jälle kellegi külje alla istuma pressis ja ainiti otsa vaatas (sellest sai ta hellitava hüüdnime Pugeja), suhtles, isegi see kuidas ta ulakusi tegi.....Tark, ustav, truu ja siiras. Kuidas me nüüd saame ilma sinuta, Rosin!? Kuidas???!!!!
Peame saama, mahajääjad peavad edasi elama.... Tean, et kord kohtume me taas. Siis, kui ise üle Vikerkaare kõnnime. Seniks aga head teed sul minna ja jõua KOJU. Seal ei ole sa üksi, su sõbrad - Cessu, Tessa ja Rufus- juba ootavad sind. Väike kallis Rosin... me ei unusta sind iial, sa jääd alati meie mälestusse kui kõige erilisem sõber kes iial on elanud. Kohtumiseni Taevas!
No comments:
Post a Comment