Moon Splash

Ma polegi enam ainus tinker Sõbra Tallis. 17.09.17. lisandus meie talli veel üks mustlashobune- 9.aastane Moon Splash aka Muuni. Eriliselt karvaste jalgadega tupsujalg, kellel värvuseks on passis märgitud blue splash. Kõrgust on tal vähem kui minul- kõigest 147 cm. 

Muuni on üks isevärki tegelane. Kummalisel kombel on ta osutunud ainsaks uustulnukaks, kellele keegi karjast isegi päris lähedale ei julge minna. Naljakas, sest ta ise on jumala rahulik ega pole üldse agressiivne. Teised karjaliikmed hoiavad aga täiesti aupaklikku kaugusesse. 

Muuniga on Kail suured plaanid ja loodetavasti pakub ta tulevikus lastele palju rõõmu. Esimese proovikivina oli ta tõmbenumbriks ühel vahval perepäeval, kus osales paarkümmend last ja täiskasvanut. Toimus see loomulikult meie tallis. Minagi olin sel päeval üle pika aja sadulas ja kõndisin pisikesed lapsed turjal tähtsalt mööda maneeži. Hea tunne oli ennast taas vajalikuna ja tähtsana tunda :-) Erinevalt minust, oli Muunile selline üritus esmakordne. Pean ütlema, et ta oli väga tubli, rahulik ja sõbralik. Hiljem punusid pisikesed tüdrukud tema lakka patse (minul on kahjuks lakk ära pügatud). Kõige toredam oli aga see, et üritus lõppes porgandisöömise ralliga, mmm .... :-) 

Muidu on meie tallis rahulik nagu ikka. Ilm on ka nagu ikka tüüpilisel Eesti sügisel. Sajab, sajab, sajab ning koplites on pori, rohkem pori ja veel rohkem pori. Õudus! Kõrini on pidevast vihmast ja püdelast porist, oh tuleks ometi korralik lumerohke talv! 

Uudistest veel niipalju, et Marleen läks Inglismaale kooli ja Fürtsuga ratsutab senikaua Kats. Marleeni teised neljajalgsed naudivad puhkust ja saavad aeg-ajalt niisama maneežis hullamas ja püherdamas käia. Selle eest hoolitseb Kai.

Leidsin midagi Hingele:

Palvelaul.

Puhu mul selgust, hea hommikutuul ;
vala mul valgust, suur punane kuu.
Tule mu juurde, kuum keskpäeva päike.
Elu, torma must läbi - õrnus ja äike

Pühi mind puhtaks, hea õhtune iil ;
hoia mind terve, soe helluse kiir.
Tule, pean meeles su kollase läike.
Elu, torma must läbi - õrnus ja äike.

Võta mind endasse, vabastav maru,
lõhu kõik tõkked ja anna mul aru.
Tule, ja koos teeme mõõtmatuid käike.
Elu, torma must läbi - õrnus ja äike.

Kanna mind kokku, aoaja puhang,
merelt ja metsast, aasalt ja luhalt.
Tule ja vaata, et olen nii väike.
Elu, torma must läbi - õrnus ja äike.

Mathura

Väike mälestus pildi näol:

Juba on käes juuli 2017

Uskumatu, kuhu see aeg küll kaob? Ma ei ole viimasel ajal eriti usin kirjutaja olnud. Vahepealsed ajad on olnud täis sündmusi. Vahetunud on meie talli hobukoosseis. Vanadaam Dannu kolis oma uude koju Põlvamaal, tehes koha vabaks Charmante'le. Tema on nüüd meie teine must iludus tallis peale Viki. Vikiga Kai ise enam ei tegele. Viki õpib hoopis Eda käe all klassikalist ratsutamiskunsti ja läheb sellega seoses ka mitmele seminarile. Loodetavasti oskab ta nii peentes kohtades ikka korralikult käituda :-)

Muutunud on ka ülejäänud loomapark. Meie erilise sõbra Rosina asemel on nüüd Nännile lohutuseks ja seltsiks Täpi. Täpi on vahva ja isepäine tegelane, kelle soontes voolab nii taksi kui ka spanjeli verd. On teine selline naljakas ja väga iseteadlik tütarlaps. 

Muutunud on ka kitsekari. Kameruni kääbikud on lahkunud Igavikku ja Triibik jagab kodu kolme uustulnukaga. Lisaks veel nende kaks talle, kes hüperaktiivsete valgete torpeedodena kõikide närvirakke õgivad. Kitsedel on nüüd lausa omaette maja koos korraliku karjakopliga. Vedas Triibikul, kes sai veel vanast peast vaba elu peale suurel rohelisel karjamaal. 

Minuga on aga lood kehvad. Artroos teeb oma tööd ja liigesed muutuvad iga nädalaga jäigemaks ja valulikumaks. Asi läks nii hulluks, et hetkel olen valuvaigistite peal. Mis seal ikka, ega nutt ei aita. Mu elu on olnud nagu maapealne hobuste paradiis ja ühel hetkel me läheme siit kõik. Seega ma võtan asja rahulikult. Kuniks ma veel hommikuti jalad alla võtan, on kõik hästi ja elu ilus

:-)

R.I.P. ROSIN

On suur õnn kui keegi nii eriline tuleb meie ellu. On tohutu valu kui ta siis ühel päeval igaveseks lahkub. See on nii raske, et sõnu ei ole.... 

Loomad elavad paraku vähem kui inimesed. Nendega kõrvuti teel olles me ju teame seda aga ikka teeb lahkumine nii haiget. Alati võtavad nad kaasa tüki sinust endast....

Rosin tuli meie juurde väikese kutsikana loomade varjupaigast. Kai nägi tema fotot ajalehes ja teadis kohe, et see on just see pisike sõber, keda Nänni vajab. Nänni koerake .... 

Üheksa ja pool pikka aastat veetis ta meie pere juures. Teekond lõppes 19.jaanuari hommikul 2017 aastal.

Teist nii kordumatut ja erilist koera ei ole, ega tule. Viis kuidas ta istus, pea toetumas inimese  põlvele samal ajal üksisilmi otsa vaadates, kuidas ta trikke tegi, kuidas ta ennast ikka ja jälle kellegi külje alla istuma pressis ja ainiti otsa vaatas (sellest sai ta hellitava hüüdnime Pugeja), suhtles, isegi see kuidas ta ulakusi tegi.....Tark, ustav, truu ja siiras. Kuidas me nüüd saame ilma sinuta, Rosin!? Kuidas???!!!!

Peame saama, mahajääjad peavad edasi elama.... Tean, et kord kohtume me taas. Siis, kui ise üle Vikerkaare kõnnime. Seniks aga head teed sul minna ja jõua KOJU. Seal ei ole sa üksi, su sõbrad - Cessu, Tessa ja Rufus- juba ootavad sind. Väike kallis Rosin... me ei unusta sind iial, sa jääd alati meie mälestusse kui kõige erilisem sõber kes iial on elanud. Kohtumiseni Taevas!