Viki

Aastaid tagasi Eestisse sattudes, oli mu koplikaaslaseks Viki. Musta värvi ülbik, kes tihti süüdimatult pahandust tegi. Lõpuks müüdi ta teisele inimesele. Sellest on möödas üle nelja aasta. Veelkord jõuan selleni, et Elu on ikka väga kummaline ja ettearvamatu. 9.novembril toodi Viki taas tagasi sünnikoju. Üllatus üllatus!!!! Nüüd istun koos Vikiga pisikeses koplis, kuniks Kai meid uuesti teiste juurde karja laseb. See peaks juhtuma laupäeval, sest siis saavat ta olukorral oma kullipilgu peal hoida. Mulle selline pisike seltskond täitsa sobib, sest seni olen mina Boss olnud. Viki austab minu seatud reegleid ja ehk jääb see ka edaspidi nii. Vot siis, kes oleks võinud küll seda oodata, et Viki taas meiega ühineb. Lahe!

Keegi, kes tuli, võitis su südame ja lahkus igavikku

Just nii see oli. Koosveedetud aeg, mis Temaga kaasnes, oli kirjeldamatult ilus. Ta tuli ootamatult meie pere ellu. Tuli ja võitis hetkega kõikide südamed. Suur ja tark Koer. Justnimelt Koer suure algustähega. Nii suurepärast ja tarka olevust, nagu koer Rufus, pole meie juures ammu olnud. Ja siis.... Ühel õhtul ta veel oli ja hommikuks lõplikult läinud. Jäid vaid lein, tühjusetunne ja valu hinges ning küsimus-miks. Me ei tea, miks sellised asjad juhtuvad. Elu on selline. Asjad juhtuvad ja see on fakt. Me ei saa siinkohal midagi muuta. Lihtsalt läks nii... Õnneks jääb tugev usk, et kord me näeme taas. Näeme, kui ise kord üle Vikerkaare kõnnime.

Täname Sind, et olid osake meie elust. Täname, et saime tunda su siirast sõprust, et olid selle lühikese aja me Kaaslane. Iga hetk oli seda väärt. Kohtumiseni kallis Sõber!