Suvi 2014

Tänavune suvi on imeilus ja suhteliselt putukavaene. Võrreldes eelmiste aastatega lausa paradiis. Olen endiselt teistest eraldi kuid tunnen ennast juba paremini. Kai saab kõiki mu jalgu üles võtta, et kapju alt puhastada. Sepp sai ka mind juba korralikult värkida, ilma et ma valu tõttu maha oleksin kukkunud. Tasa ja targu läheb mu liikumine üha paremaks :-)

Uudiseid on ka. Aasta eest meie talli kolinud Orneta müüdi maha ja viidi mujale. Tema asemel kolis meie talli 20.aastane Elvis. Elvis osteti tagasi Soomest, kuhu ta aastate eest müüdi. Tuli tagasi oma inimeste juurde ja oma koju. Nii liigutav. Alguses pandi Elvis teiste ruunade juurde. Poolteist päeva valitses karjas õnnis rahu ja siis.... siis avastas Undu äkki, et ei, see hobune küll meie karja ei tule. Pärast ehmatavat tagaajamist ja rünnakut vana hobuse vastu, tegi Kai taas välkkiire otsuse. Minu suureks üllatuseks paigutati Elvis täna hommikul Fürtsu ja Freddy juurde, ehk siis minu karja. No ma ühinen nendega varsti ja siis vaatan, mis masti poiss see Elvis on. Hetkel eemalt jälgides ülimalt rahulik ja tasakaalukas. Freddy on väga rahumeelne aga Fürtsu üritab Elvist aeg-ajalt ehmatada. See näeb välja päris koomiline. Nimelt tõmbab Fürtsu kõrvad lidusse, teeb äkksööstu, enne Elvist pöördub ja samaaegselt põgenedes lööb korra tagant üles. Tõesti ehmatavalt jube :-)   Elvis ei viitsi selle peale isegi pead pöörata :-) Muuseas, meie Fürtsust on saanud ratsahobune. Saduldamisele eelnenud aastatepikkune maatöö on olnud ülimalt tõhus. Fürtsule oli ratsanik sadulas vaid samm töös edasi, mille peale ta isegi reageerida ei viitsinud. Võttis seda  kui enesestmõistetavat fakti ja kogu lugu. Elu on ilus!

Mõtlemisainet inimestele

Täna tahaksin rääkida inimestest ja koertest. Eile nimelt toodi ühte Tartu loomakliinikusse vana saksa lambakoer ja paluti ta eutaniseerida. Põhjuseks olevat asjaolu, et inimesed kolivad Tallinna ja ei saa oma sõpra kaasa võtta. Seega- paneme magama ja kogu lugu. Nii lihtne see ongi. Pikki aastaid pereliikmeks ja sõbraks olnud koer osutub ühel hetkel mittevajalikuks asjaks, kellest tuleb vabaneda. Üks süst ja asi korras.

Kas te olete vaadanud oma truule neljajalgsele sõbrale silma? Kas olete näinud või osanud näha looma silmades seda piiritut truudust, igavest andumust, armastust ja igatsust oma inimese järele? Kas olete mõelnud, mida tunneb üks vana koer, kes ühel hetkel enam ei kuulu perre, kus ta alati on olnud? Nähtavasti ei ole.....Terve eilne pealelõuna läks mitmel inimesel koerale kodu otsides. Algas see sellest, et loomaarst vaatas koerale pikalt silma ja küsis siis omanikelt, et kas te olete ikka kindlad? Koer on veel täiesti terve ja elujõuline. Täis mängulusti. Omanikud olid nõus looma ellu jätma kui talle uus kodu leitakse. Leida uus kodu juba eakale emasele koerale ei ole lihtne. Enamik inimesi vastas küsimusele, et kas sa ei tahaks päästa ühe vana koera elu, et ei, mina küll ei saa, no mis teha, võõras mure, liiga vana, pange magama, emane-ei taha, üks krants ees või taga, jõuad sa kõiki päästa  jne jne. Me ei saa tõepoolest kõiki päästa. Küll aga saame me rohkem hoolida ja püüda. Iga elu on kordumatu väärtus, mille eest tasub võidelda.  

Koer vaatas samal ajal inimesi pilguga, milles väljendus piiritu kurbus ja hirm. Ma ei usu, et ta oleks tahtnud surra. Õnneks leidus hea inimene, kes ta enda juurde võttis. Koer saab vanaduspäevad veeta suure aiaga talus, kus teda armastatakse ja lohutatakse. Samas ei mõista ta ju kunagi, miks temaga nii käituti, miks tema enda peremees enam ei tule. Ta ju nii väga ootab ja jääb alati ootama. Jookseb vastu igale autole, et äkki nüüd on see Tema.......Mõelge inimesed.

Kõige kurvem on antud loo juures inimeste ükskõiksus. Pole minu asi ja ei huvita. Võib-olla seepärast ongi meie ümber nii palju kurjust, õelust, kadedust ja isekust. Kui me pisutki rohkem hooliks oleks maailm juba parem paik. Paraku üritatakse alati vastutus teisele veeretada ja ennast põhjendustega vabaks osta. Loll, kes põhjendusi ei leia. Alati saab ju öelda, et oi küll ma aitaks aga... peaasi, et ise ei peaks lillegi liigutama ja samas ennast ikka nii hea ja hoolivana saaks näidata. Inimlik, eks ole.
Lõpetuseks ma tahan tänada neid väheseid, kes hoolisid. Te olete suure südamega inimesed!

 

Operatsioon

Olen longanud juba nii kaua, et ei mäletagi enam kuidas on normaalselt astuda. Kai kartis juba mõnda aega, et minu kogu raskust kandev vasak esijalg saab ülekoormusest laminiidi. No see oleks tõesti õudus kuubis, täitsa maailma lõpp kohe. Et säästa minu tervet jalga, tehti mulle 25. juunil kodus väike op. Nimelt lõigati haigel jalal neljast kohast peanärvi harud läbi ja võeti pisikesed närvitükid lõigete vahelt välja. Hetkel on jalg veel sidemes ja valus. Laupäeval eemaldatakse niidid. Tulemust peaks siis nägema õige pea. Ootame ja loodame.  Samas tean ju, et ega ma sellest terveks ei saa. Artroos on paraku vaid progresseeruv haigus. Opi mõte seisneb aga selles, et ma ei tunne peale närvi läbilõikamist enam tugevat valu ja saan ehk taas normaalselt kõndida. Oh oleks see vaid nii!