Juba 10.oktoober

Eile käisime maastikul ja mulle pandi taas pähe bitlessid. Päris lahe oli. Seekordsed olid sellised pehmed ja istusid hästi, mitte nagu need, mis Kai mulle kunagi pähe toppis. No ühesõnaga - mõnus oli :-) ja sain vahepeal korralikult rohtu süüa :-) Kail mõtted hüppavad pidevalt kord nii kord naa, kord suulised, kord mitte. Saa sa nendest inimloomadest siis aru. Maastikul käisid peale minu ja Kai veel Jonnika Anne-Mariga ja Eedi Katsiga. Nägin esmakordselt 26.a Jonnut ratsanik turjal  traavimas. Oi jummel, ma ei jõudnud talle kuidagi järele! Kus kukkus kimama oma pika traavivõistluste traaviga. Pidurdusjälg 200 meetrit enne kui hoo maha saab. Õudne kui piinlik mul oli, et 26 aastasele raugale alla jäin. No mis teha, pole  mulle seda kiirust antud, lihtsalt ei ole. Muidu oli eilne maastikul käik küll super mõnus. Õhtune karskus, kerge udu, selge taevas ja sügisene mets. Pole paremat kui sügisene maastik. Õhtul sain veel mõnuleda kui Kai mu lakka- saba kammis ja takjate kaitseks uusi patse punus. Silm vajus vägisi kinni..... kui vaid Marleen ei oleks samal ajal Fürstinile talli pesuboksis sedasama protseduuri teinud. Tänu sellele kõlas vaikuses kogu aeg Marleeni monoloog stiilis:

Fürtsu seisa paigal, Fürstu ära näri seda veevoolikut, ära tiri harja, ära kisu mind jopest, Fürstu, no kas sa aru ei saa, et sa oled ju kinni seotud, kurat- jäta see kuradi voolik rahule (see kõlas iseäranis valjuhäälselt), ära keeruta ringi, issand, kas sa oled juhm vää?, hari pole söödav, see on veekraan mitte leib, ära lätsuta mu jopet, ära keera oma pead seljataha, sest ma ei saa siis takjat kätte, no kas sa ei suuda paigal seista, ära kriibi hammastega seina,   jne jne jne. Ma saan aru küll, et Fürtsu on alles teismeline aga no öelge, kuidas saab üks loom küll niiiii püsimatu olla ?  Täisvereline :-)

OOo, jälle uus ilus poiss

Minu kõrvalkoplisse asus elama uus ilus poiss nimega Pexi. Otseloomulikult ruun aga see on juba tavaline, sest Kai nimelt põhimõtteliselt ei võta talli ühtegi täkku. Pexi on selline ilus, väike, raudjas ja meenutab välimuselt pisut Freddyt. Ainult et veel pisem ja veel saledam. Selline armsa varsanäoga olevus aga minu suureks üllatuseks juba 22 aastane. Kuna ta on nii igivana, siis pandi ta ohutuse mõttes kokku teise rauga, ehk siis Jonnikaga. Las kaks tudikest siis jagavad koplit :-) Amorit niikuinii enam Jonnuga kokku ei panda, sest tema mängud on vanakesele pisut liiga agressiivsed. Amor muuseas on alates eilsest väljas ja jõllitab meid eemalt oma 10*10m suurusest aedikust. Suuremat koplit pole tal vaesekesel veel tükk aega loota, kuna ta jalad alles paranevad üliraskest laminiidist. Vähemalt vedas, et üldse ellu jäi.

Minul aga on patsid peas ja pats sabas :-) Leidsin kopli tagumisest nurgast suure puhma takjapõõsaid, mille vahel nii palju mõnusat rohtu. Nämma! Ma ei mõistnud üldse, miks Kai mind kahel järjestikuse õhtul kammides tige oli. Ega ma meelega takjaid külge haakinud, nad ju ise tulid. Esimesel õhtul kulus tal mu laka ja saba puhastamiseks vaid 40 minutit, teisel sai hakkama juba 30 minutiga. Siis tegigi mulle patsid igale poole, lootes, et õhtul kergem on. Mulle jällegi väga meeldis kui ta mu lakka ja saba puhastas ja kammis. Silm vajus vägisi kinni.... Nüüd siis võeti seegi lõbu ära.

Paar päeva tagasi oli Nänni unustanud õhtul Jonnika kopli värava lahti. Loomulikult võtsin ma hommikul tallist pääsedes suuna siis sinna, mitte oma koplisse. Jeerum, kuidas Rando karjus ja mind töllakaks sõimas. Ja siis loll arvas, et ma peaksin sellise käitumise peale veel teda ligi laskma. Loomulikult ma ei teinud seda, kuni Rando Kai kohale kisendas. Kaile läksin kohe juurde. No ja üleüldse, milles probleem oli, kui värav on lahti siis järelikult võib ju siseneda. Olgu inimesed ise siis hoolsamad.