Õnnetus ei hüüa tulles

Täna räägin hoopis Ene pool juhtunud õnneliku lõpuga õnnetusest. Maa on kaetud ühtlase valge lumevaibaga. Lumega on kaetud ka veekogude peal olev õhuke jääkiht. Ene lasi eile hommikul oma hobuseid välja (30.11.2010) ja Ferrari tormas otse tiigijääle. Täpselt keset tiiki kadus pind hobuse alt ja ta vajus seljani jäisesse vette. Kuna tiigi põhja katab paks mudakiht on see veel eriti ohtlik variant. Õnneks ei hakanud Ferrari kohe rapsima vaid tardus õudusest pärani silmil paariks sekundiks. Selle paari sekundiga sumas Ene kaelani külma vette oma sõpra päästma. Olgu siinkohal öeldud, et Ene on juba vanuses 60+ naisterahvas. Ene sumas juba rabeleva looma pea juurde ja suutis tohutute jõupingutustega tema pea taas kalda poole suunata. Mõlemad pääsesid üle noatera jäisest surmast. Ferrari oli terve päeva tallis, seljas neli paksu tekki. Ene lõdises šoki ja külma tagajärjel köögis pliidi ääres. See õnnetus lõppes hästi aga kas igakord läheks nii ? Õnnetus ei hüüa tulles....

Vahepeal juhtunust

Märkamatult on maha sadanud paks valge lumi. Enne seda olime põlvist saadik pori sees ja ime kombel mulle ei tekkinudki preid. Ptüi, ptüi, ptüi.... Vahepeal ei ole tegelikult suurt midagi juhtunud. Vaid kolm asja: lisandus uus hobune Rosy, lisandus veel üks uus hobune Elli ja tallis käisid vargad. Kui nii võtta, siis on juhtunud ju päris palju. Algame otsast.

Rosy toodi meie talli ja minu karja novembri esimesel nädalal. Ta on pisikest kasvu kondine kolmeaastane sälg, kes ilmselgelt alatoitumuse tõttu kängu jäänud. Rosy tormas kohe heinarulli juurde ja ei lasknud end segade teiste hullunud galopeerimisest. Muudkui seisis ja sõi. Lõpuks me tüdinesime tema ümber jooksmisest ja nii sulandus Rosy sujuvalt meie karja.

Elli tuli novembri keskel. Elli on 15. a soome traavel. Temal nii hästi ei läinud. Hoidis meist eemale ja oli väga väga närviline. Tema ülipelglik käitumine ajas Freddy tigedaks ja ta üritas Ellit omal kombel karjast võimalikult kaugele ajada. Vaesel Ellil oli terve selg Freddy hammustuse jälgi täis. Lõpuks viidi Elli kui lootusetu hobune hoopis Poolusele seltsiks. Et ühe hobusega ta vast ikka harjub koos olema. Tegelikult on Elli siiani pelglik ja närviline. Tema kohanemisaeg saab pikk olema. Vaeseke.

Ööl vastu 15.novembrit käisid meie tallis vargad. Varastati Winni Wintec ja Freddy Stübben, higitekk ja muid vidinaid. Sadulad saadi õnneks kätte ja asjaga tegeleb politsei. See on nii pikk lugu, et las Kai räägib teile ise. Mina ei viitsi seda kõike kirjutama hakata. Nüüd on meie varustus saja luku ja riivi taga ja pererahvas plaanib uut aeda ja korraliku Cesari-laadse koera soetamist. Las uus Cessu siis sööb vargaid hommiku- ja õhtusöögiks.

Trenne oleme vähe teinud. Mina puhkan, California puhkab, Winni lonkab jne. Vaid Marleeni raudvara Freddy teeb tööd. Las rabab, mulle meeldibki niisama logeleda.