Viimane vaatus. R.I.P Maaja 01.01.2004-07.06.2020.

Muumimamma ei kirjuta enam kunagi. 07.06.2020 olin sunnitud saatma ta Igavikku. Haigus tegi kahjuks oma töö ja pidev valu viis sära silmist. Tema liikumine oli muutunud nii vaevaliseks, et ka topelt annused valuvaigisteid ei aidanud enam. Olin tema kõrval lõpuni. Rääkisin, kallistasin, palusin andeks ja nutsin. Tema aga lihtsalt vaatas mind rahulikult ja toksis lohutades ninaga. Ta teadis, et kohe on algamas suur seiklus ja taaskohtumine juba üle Vikerkaare läinud sõpradega. Ma tean ja usun, et ta on nüüd taas terve ja kappab õnnelikult koos Freddy ja Eediga. 

Mina pean oma eluteed edasi käima ja leidma lohutust mõttest, et kunagi kohtume taas. Surmaga silmitsi seismine paneb alati mõtlema igavikulistele teemadele. Tahaks väga uskuda, et surm ei ole midagi muud kui edasi elamine. Inimesed kardavad tihti surma, loomad ei arutle elu ja surma üle. Nemad ei karda....
Tahaksin jagada teiega ühte kirja:

2019 aasta detsembris kirjutas väike tüdruk Katriin kirja jõuluvanale. Ta palus, et jõuluvana teeks talle vaid ühe kingi. Ta palus, et juhtuks ime ja tema kaks neljajalgset sõpra- Eedi ja Maaja- saaksid terveks. Imesid kahjuks ei juhtu .... 

Jõuluvana saatis Katriinile sellise vastuse:

Kallis Katriin,

Sain su jõulusoovid kätte. Ma ei saa kahjuks kinkida tervist su toredatele hobusõpradele. Jõuluvana ei ole kõikvõimas. Eluga kaasnevad mõnikord kahjuks ka haigused. Neid ei ole võimalik olematuks teha. Sellega peab lihtsalt leppima. Elu lõpeb alati surmaga ja loomadel on see suur õnn, et kui neil on armastav peremees, siis nad pannakse magama. Loom ei taha valusid kannatada, ta tahab elada valuvabalt ja kui see pole võimalik, siis ta eelistab edasi minna hingemaailma. Seal elab ta õnnelikult edasi.

Saan sulle lohutuseks veidi rääkida sellest, mis juhtub siis kui keegi oma haige keha maha jätab ja sureb. See on saladus ja sellest ei tohiks keegi teada aga kuna su soov oma hobuseid aidata läks mulle väga südamesse, siis ma veidi ikka räägin sulle sellest. Ehk on sul siis kergem leppida sellega, et ühel hetkel neid siin maailmas enam ei ole.

Meil kõigil on hing, ka loomadel, lindudel ja isegi taimedel. Hing ongi see, kes sa oled- sinu mõtted, tunded, unistused jne. Hing elab kehas. Keha on hinge kodu. Kehaga on aga kahjuks nii, et see vananeb, jääb haigeks ja ükskord sureb. Siis jätab hing selle vana ja haige keha maha ja läheb edasi Hingemaailma. Tegelikult seisnebki suur saladus selles, et Hingemaailm on meie kõigi tõeline kodu. Siin, selles maises maailmas peab hing lihtsalt koolis ja tööl käima, et õppida ja areneda. Selleks vajabki ta keha. Planeet Maa on seega hingede õppimiskoht. Meil on siin kõigil oma ülesanded täita ja lõpuks on vaja elamise eksam sooritada. Kodu on aga hoopis mujal universumi sügavustes. Põhimõtteliselt nii, et vaata ükskord tähistaevast- seal ongi lõputu Hingemaailm ja kõikide hingede tegelik kodu.

Selleks, et sinna jõuda, peab hing vabanema kehast, sest keha raskus ei lase tal ju muidu Maast eemalduda. Mõistad, eks ole? Edasi peab hing minema üle Vikerkaaresilla. Vikerkaar, mis aeg-ajalt taevasse kerkib, ongi tegelikult sild, mida ületades jõuab Hingemaailma. Peale silla ületamist tulevad Hingele vastu  kõik tema sõbrad (need, kes juba varem selle silla on ületanud).  Sa ei kujuta ettegi seda kohtumise rõõmu! Nagu ma juba enne ütlesin, siis Hingemaailm ju ongi meie tegelik kodu. Seega rõõm, mida tunnevad koju jõudnud hinged on tohutu! See on selline taaskohtumise rõõm, et seda ei oska isegi kirjeldada.

Milline näeb välja Hingemaailm? Kujuta endale ette kõige toredamat ja kõige ilusamat kohta, mida sa oled näinud. Vot, Hingemaailm ongi selline aga veel palju ilusam ja toredam. Seal on kõik hinged koos, nad mängivad, räägivad omavahel ja on õnnelikud. Tavaliselt hoiavad küll loomade hinged kokku ja inimeste hinged on pigem omavahel. Siin maailmas me omastame loomad ja allutame endale kuid sealpool Vikerkaart on nad vabad. Nad tulevad rõõmuga inimhingede juurde kui sa neid kutsud kuid seejärel eelistavad taas omasuguste seltsi. Eks hobustele on ka siin maailmas kõige tähtsam ju teine hobune, tema kari. Hingemaailmas on samuti. Omavahel hoiavad ka seal kokku maistes eludes seotud olnud hinged, nii loomad kui inimesed.

Annan sulle veel väikse vihje Hingeilmast- kui sina ühel hetkel paljude aastate pärast oma keha maha jätad ja Hingemaailma suundud, siis kõik su kallid inim- ja loomhinged tulevad sulle Vikerkaare silla juurde vastu. Seal toimub suur vastuvõtupidu ja taaskohtumise tähistamine. Edasi siis lähetegi te kõik koos oma koju. See on suur hubane maja, imeilusa sisutuse ja suure kauni hooviga, mida ümbritseb imeline, muinasjutuline aed. Ümber maja on tohutu lillede meri, linnulaul ja eresinine päikesepaisteline taevalaotus. Seal on rahu, rõõm, armastus ja õnn. Inimeste hingede lähedal on nende truud sõbrad- koerhinged. Maja lähedal haljendaval karjamaal söövad rohtu, mängivad ja puhkavad kõikide koju jõudnud hobuste hinged. Nad on õnnelikud, sest nad on jõudnud koju! Ja mõnikord kui siis mõnel inimhingel tuleb tahtmine minna ratsutama, siis ta lihtsalt mõtleb sellele ja tema hobuhingel lähevad kohe kõrvad kikki. Rõõmsalt hirnatades kihutab ta oma kalli inimhinge juurde ja koos siis lennatakse läbi tähtede kõrgel taevalaotuses, tihedalt kannul jooksmas rõõmust haukuvad koerhinged. Kasside hinged on kahjuks sama laisad kui siin maailmas. Nemad peesitavad päikeselaigus ja jälgivad silmi kissitades ning nurrudes kogu seda rõõmu.

Nii on lood Hingemaailmas, kallis Katriin. Ära ole oma sõprade pärast kurb vaid rõõmusta kui nende hinged ükskord koju jõuavad. Nad jäävad sind sinna kannatlikult ootama, kuni kuulevad Vikerkaaresillal sinu tuttavaid samme. Oh kui kiire neil siis hakkab, sest nad tahavad kõik korraga kohal olla ajal, mil silda ületamas oled. Edasi lähete te aga juba kõik koos, lähete sinna, kus on ootamas kodu.

See, mida ma sulle kirjutasin, on Universumi suur saladus, hoia seda. Tegelikult ei tohiks seda keegi teada saada, enne kui ta ükskord oma vana keha maha jätab. Ma tean, et sa hoiad seda saladust, see on hästi kaitstud. Kui sa aga tunned, et keegi sinu sõpradest või pereliikmetest vajab lohutust ja teadmist selle saladuse kohta, siis sa võid talle sellest rääkida J J J

Kauneid jõule sulle kallis Katriin!

Sinu Jõuluvana

kaunil jõuluõhtul 2019 aastal.

Nüüdseks on meie perest lahkunud kolm väga erilist hobust- Freddy, Eedi ja Maaja. Igavikulises mõttes on meie elu vaid silmapilk. Oleme kõik siin maises maailmas rändamas, hingena õppimas ja arenemas. Usun, et kui me kunagi sureme, siis lähemegi sinna, kus on meie kõigi päriskodu. 

Mu kallis sõber Ene kirjutas Maajale mõeldes mulle need imelised read:

Muumile..

Kahjuks lõppes me koosoldud aeg, mida jään alati meenutama tänutundega.

Sa omal vaiksel moel kasvatasid ja õpetasid mind. Ma vajasin sind, su rahu, su kindlust. 

Nüüd tunnen, et ma ei saa hingata, mõeldes kuidas sinu hing lendab oma päriskoju. Ilusat, rahulikku lendu sulle, mu Muumimamma! Jää alati valvama mu üle! 

Ehki need on Ene kirjutatud, tulevad nad nagu minu südamest ...

Sa jääd alatiseks minuga mu kallis Maaja, mu hingehobune. Tänan, et olid mu teekaaslane 13 aastat, tänan, et olid olemas! Mu hinges on hetkel suur tühjus aga ma ei taha nutta. Tahan hoopis öelda, et:

Ma tänan, et sa olid minu elus,

ma tänan sõpruse ja usalduse eest.

Ei taha nutta, ehki on nii valus…

Hing kriibib, silmad sätendavad veest.

Ma tahan hoopis tunda siirast rõõmu,

et olid saatjaks minu eluteel

Ja tõmban kopsudesse õhku suure sõõmu

ning sammun edasi, sest mina elan veel.

Ma tean,  taaskohtumiseni on aega,

me kohtume kui minu hetk on käes.

Mind seni lohutamas mälestuste laegas

Ja teadmine, et kodus ootad ees.

Olen tohutult õnnelik selle koosveedetud aja eest. Minu jaoks oli au ja privileeg olla su sõber ja rännukaaslane. Mine, kallis sõber! Sa pole seal üksi, Eedi ja Freddy on sinuga.... 
Mul on sulle vaid üks palve veel- kui mina ise kunagi üle Vikerkaare sammun, siis palun tule mulle teisele poole silda vastu! Minu suurim soov on, et me läheksime sealt edasi koos, läbi tähtede saju sinna, kus on Hingede kodu.
Kohtumiseni mu kõige kallim ja erilisem Sõber, mu Hingehobu!

Marleeni viimane pilt meie erilisest sõprusest: 

TÄNAN SIND KALLIS MAAJA JA KOHTUMISENI KODUS!!!