Täisverelised

Lisan tänase postituse juurde möödund-talvise pildi, et kõik näeksid, et ma suudan ikka kiiresti jooksta küll.  Suudan jooksta kui tuul, ikka väga kiiresti. Ma ainult ei saa aru, mis põhjusel peab üks mõnusalt ümar hobune ennast nii kiiresti liigutama. Mis mõnu seisneb hullunud galopeerimises, nii et hing paelaga kaelas ja külgedes pistma hakkab? Milleks üldse on vaja ennast  higiseks ajada kui võib rahulikult uneleda ?

Eks küsige  meie karja tuliseloomuliste vereliste käest. Näiteks Undu käest, kes eile tuurid üles küttis ja kohutavalt kiiresti galopeerima hakkas. Sellise kiirusega, et ma ei suutnud  enam ta jalgu jälgida. Lendas mööda koplit nagu tiibadega pegasus. Ausõna- ta jalad ei puudutanud isegi maad! Müstika!!! Fürtsu ja Olly kimasid tal tihedalt sabas ning Lasmus tuiskas teisepool traati. Üritasin neil alguses sabas püsida aga .... no ma ei või....lihtsalt ei või ( 5 minutit veel kuidagi aga no 15 minutit). Milleks???  Lõpuks pressisin ennast Freddy külje alla heinapalli taha ja piilusin sealt teiste kihutamist. Freddy vana targa hobusena ei läinud noorte hulludega kaasa vaid kasutas juhust, et kogu heinapall enda valdusesse võtta. Muidu ju Olly võimutseb ja määrab, kes kui palju ja kus süüa tohib. Ja Kai, selle asemel, et kord majja lüüa, ütles veel, et Maaja võibki vahepeal pisut dieeti pidada. Ebanormaalne inimene!

Kevad juba paistab!

On ka aeg, sest muidu tekib tunne, et üks aastaaeg on vahele jäänud. Lumi, pori, lumi ja pori, no kaua võib! Igatahes nüüd on juba hakanud kevade tunne tekkima. Käisime nädalavahetusel mitu korda maastikul. Nii vahva oli :-) Mina olin (nagu tavaliselt) Kaiga, Tibi Marleeniga, Eedi kord Kadi ja kord Katsiga ning Trumm kord Aneti ja kord Triinuga.  

Käisime esimesel päeval lühikese ja teisel päeval pika ringi.  Teise päeva ring tundus lausa pika matkana. Leidsime nimelt hiigelpika tee, mis viis lõpuks ringiga koju tagasi. Möödusime isegi ühest üksikust hobusest, kellel vaid kitsed seltsiliseks olid. Nägime väikseid lapsi, kes kõik kooris " Obu, nää obu !" karjusid, kohtusime mitme lõugava koeraga, leidsime esimesi sinililli ja tundsime rõõmu imeilusast kevadilmast. Oli tõeliselt vahva retk kuigi Kai mu seljal muutus iga sammuga raskemaks, Tibi mulle pidevalt nägusid tegi ja Trumm aeg-ajalt nagu väike paharet omaette nikerdas. Ajas end vahepeal püsti või harrastas äkksööste punkti X.  Endal kogu aeg malbe inglinäoke ees :-) Eedi puhkis sihikindlalt ja kellestki välja tegemata rivi ees. No ja mina olin enamjaolt kusagil seal kaugel tagapool. Mitte sellest, et ma aeglasem oleksin aga mulle meeldis vahepeal lilli nuusutada ja taevast imetleda. No teate ju isegi :-)