Kallid inimesed. Tänase postituse ajendas mind kirjutama Eestis hiljuti aset leidnud juhtum, kus taaskord pandi sadulasse sälg, kes pole veel 2 aastanegi. Täpsemalt on ta on sündinud 2010. Me oleme teie sõbrad ja teeme teiega- inimesed- südamest ja meelsasti koostööd. Me usaldame teid, arvates, et olete meie tõelised sõbrad. Miks te siis ei austa meid niigi palju, et laseksite suureks kasvada, enne kui selga ronite? Kas meil, hobustel, pole õigust isegi lapsepõlve nautida? Kas te tõesti ei mõtle, et me võime küll näida teile juba aastastena suured ja tugevad kuid tegelikult ei kanne me selg veel üldse mitte. Ei kanna kogu me olemus- luustik, lihased, psüühika ja HING. Mõelge ikka inimesed mida te teete.........mõelge PALUN.......
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Tänud Sulle, et võtsid vaevaks meie eest mõelda ja kirjutada!
ReplyDelete