Külalised minu sünnimaalt

Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda kui kuulsin kahte võõrast inimest kõnelemas minu kalli sünnimaa- Saksamaa- keeles. See oli nii kummaline ja samas nii kodune tunne. Nagu oleksin taas väike varss kaugel Lõuna Saksamaal. Freddy tundis samuti :-) Tegelikult tuldigi meile külla tänu Freddyle. Nimelt oli ta kaua aega olnud Julia hobune. Enne siis kui Julia suureks kasvas ja Freddy Eestisse müüdi. Nüüd siis tuligi Julia koos õe Leoniega teda vaatama. Küll seda Freddyt ninnu-nännutati, kallistati, sügati ja isegi küpsiseid toodi Saksamaalt ekstra talle. Õhtul olin ma suuremeelne ja lubasin Leoniel ja Julial endaga ratsutada. Nad olid meie juures terve pika nädalavahetuse ja korra käisime isegi maastikul. Freddy jõlkus loomulikult kogu aeg sabas vedades Marleeni nööri otsas kaasas. Kadi veeti ka ühes, et ta meid maastikul pildistada saaks. Kalifornia käis seekord nimelt Juliaga (mina siis Leoniega). Et Kadi end väga õnnetuna ei tunneks oli Koma nõus teda saatma. Pildistamise tegi Koma Kadi jaoks küll suht raskeks, sest teeveered olid täis mahlast sügisest rohtu :-) Lõpuks tuli aga päris palju häid pilte, nagu isegi näha võite :-)

Juba september

No ei ole võimalik! Ei ole lihtsalt võimalik, et keegi peale minu, paneks inimesed kiljuma stiilis, et issand kui nunnud. Aga kahjuks on. Meie talli kolisid kaks pisikest poni, kes kõikide meelest nii imearmsad on. Nad ei ole isegi Saksamaalt, vaid mingid eesti aborigeenid. Isegi minu Kai käis ja nunnutas, et oiiiii kui nummid, oiiiii kui armsad. Ptüi, aga MINA ??? Mina olin ju seni kõikide meelest kõige armsam. Tagatipuks hammustas üks neist armsakestest mind möödaminnes ninast. Selline tume ahkmust tibilik Vigri nimeline ülbik ja pealekauba mära ka veel. Teine on hall Trummi nimeline poiss ja ausalt öeldes tõesti kenakene. Kahju, et ta täkk ei ole. Kõik ilusad poisid on kahjuks ruunad. Ebaõiglane. No mul võtab aega, et harjuda mõttega, et keegi peale minu võib veel inimeste meelest nunnu olla. Seni siis mossitan..... Õnneks pandi nad teisele poole ruunade juurde. Ruunade juurde.......Krt, kuidas Tibil ikka veab! Sellele mõeldes mossitan veel rohkem.....

Aga uudiseid on ka. Amor on elus ja paraneb ja on tagasi meie juures. Karjamaal ta veel küll ei käi aga see-eest tallis kisab juba korralikult. California ja Freddy kisavad ka pidevalt. No ma ei saa aru, mis neil viga on. Nagu üks neist silmapiirilt kaob on kisa lahti. Mõlemad juba vanad hobused aga käituvad nagu sälud. Armastus, mis muud. Kõik poisid, kes aga mulle meeldivad, on kahjuks teistes karjades. Nagu Ponifatsius, Ron, Poolus ja Trumm. Kurb. Muuseas Ron ja Marleen käisid võistlemas. Ron tõestas, et võib ka takistussõitu teha ja hüppas keset skeemi üle koolisõiduaia. Ma oleks tahtnud inimeste jahmunud nägusid näha :-) Marleenist oli küll kahju aga küll ta üle saab :-) Hetkel Ron aktiivselt treeningus ei käi kuna tal on suured probleemid lõdvestumisega. Mõnda aega teevad Pooluse inimene Helen ja Marleen temaga kõiksugu huvitavaid asju vaid maapinnal. Mis puudutab meid- hobuseid- siis on Helen üldse üks väga tark inimene. Kai võiks teda samuti rohkem kuulata ja minuga koos huvitavaid mänge ja muud sellist teha. Kadi Californiaga näiteks teeb igasuguseid põnevaid asju ja Maret oma ülburponiga teeb ka. Pean Kaile sellest märku andma ja küll ma selleks midagi välja mõtlen. Olen ju ikkagi ülimalt nutikas ja kaval hobune :-)