Roniga maastikul

Kai on õnneks oma hingelise tasakaalu tagasi saanud ja energiat täis. Käime palju metsaradadel kondamas ja viimased korrad on meie maastikukaaslasteks olnud Marleen ja Ron. Peab ütlema, et Roniga on maastikul ülimalt lõbus. Esiteks ei pelga ta mitte midagi ja käitub normaalselt. Teiseks ei liduta ta mulle kõrvu nagu Winsor kunagi ammu. Kolmandaks on temaga võimalik võidu galopeerida. Just seda me eile tegime. Täiega äge oli! Maapind oli kergelt poriniiske ja pehme aga õnneks mitte libe. Ilm oli imeline ja meie heas tujus. Kai ja Marleen lasid meil täiega galopeerida mööda metsarada ja see oli super. Mul ei ole tükil ajal nii lõbus olnud. Ronil samuti. Ron on üldse lahe punapäine ruunapoiss ja me klapime väga hästi. Ainult seda ma ei talunud kui Marleen ta peale sõitu minu kõrvale Freddyle kuuluvasse boksi pani. Siis üritasin teda küll mitu korda üle boksiääre hammustada. Kai röögatas seepeale, et mida sa krd-i bitch teed! Viimasest sõnast ei saanud ma aru aga hääletoon oli väga karm. Mossitasin seepeale tükk aega.

Inimeste hingeelu

Inimeste hingeelu on imelik. Loomade puhul on kõik lihtne, ei mingit ülearust mõtisklemist aga rääkimist. Inimesed mõtlevad end aga hulluks. Kai teeb seda kindlasti. Mõnikord ta istub mu juures ja arutleb pikalt elu, suhete, hinge olemuse jne üle. Need on minu jaoks väga keerulised teemad aga ma kuulan ta alati ära ja üritan oma hobumõistusega aru saada. Tihti ei saa. Õigemini mitte kunagi ei saa. Arvatavasti ei saa Kai ise ka aru, sest tema rahutu hing otsib kogu aeg täiuslikkust. Viimati istus ta tund aega ja kõneles hinge üksindusest, mittemõistmisest, tühjusetundest ja sellest kuidas on võimalik inimesena ennast kuhugi ära kaotada. Kuhu kaotada? Mis ometi lahti on? Nägin, et ta on kuidagi õnnetu ja üritasin teda kõigest väest lohutada. Inimesed on ikka imelikud. Teevad ise ennast ülemõtlemisega õnnetuks. Kai näiteks otsib kogu aeg Elu mõtet ja ideaalse õnne ning üksteisemõistmise valemit. Milleks ennast hulluks ajada, sest ideaalset unistuste elu vaimsel tasandil pole selles materiaalses maailmas kunagi võimalik leida. Nii kurb kui see ka pole. Selleks peaks vist Tiibetisse kolima ja mungaks hakkama. Et siis mediteerida igavese õnne otsinguil. Oh jah, üritasin Kaid vaikse mörinaga lohutada, nügisin ninaga ja otsisin tema taskutest maiust. Lõpuks tuli ta oma transiseisundist välja, naeratas mulle ja ütles: "Tänan Sind, et sa mul olemas oled! Minu Muumimamma. " Muidugi olen ma tema Muumimamma. Ja mõistan ma teda rohkem kui ükski inimene siin ilmas. Mulle ei ole vaja keerulisi sõnu ja arutelusid. Mõistan teda sõnadeta, sest mina näen ju tema Hinge. Näen, kes ta tegelikult on ja armastan teda tingumusteta. Ta on MINU INIMENE.

Üks tõbi teise otsa, jamad ei lõpe....

Üks tõbi teise otsa, need jamad ei lõpe ega lõpe. Meie talli tabas mingi nakkav taud ja nüüd saame järjest süste. Köhime, tatistame ja tagatipuks oleme nõeltega ära torgitud ja valutame ka veel. Totaalselt nõme!!! Kõigepealt haigestusid soomlaste hobused. Nemad said benitsiliinisüste 5 päeva 2 süsti päevas. Olevat olnud õudus kuubis. Siis hakkasime mina ja Freddy köhima kuni kollane tatt tilpnes ninast välja. Nüüd saame süste (mingi duplacellin või kõlas vähemalt sedasi) igal kolmandal päeval. See on kergemini talutav kui benitsilliin ja pole nii valus. Vastik igatahes. Vaene Freddy ongi märtsi algusest saadik pidevalt ravimeid saanud. No aga ta on vähemalt täitsa elus juba ja loodetavasti varsti ka täiesti terve. Just mõtlesin, et tegelikult on igal kevadel mingi mul mingi tervisehäda olnud ja see hakkab juba seaduspäraseks muutuma. Krd-i nõme lugu. Liiati ei saa me ka koplis rahu ja vaikust nautida, sest Rosy on ikka täiega poolearuline ja muudkui tõmbleb ringi. Küll peksab meid ajaviiteks, küll ajab heinarulli juurest vihaselt eemale, küll sigatseb lõbu pärast. Idioot! Üleeile lõi Maretit mõlema tagumise jalaga. Konkreetselt tõmbas kõrvad lidusse ja äsas. Maret sai napilt eest ära. No ei ole Rosy mõistus korras, no ei ole. Ratsa käitub jumala normaalselt aga mingi psüühikahäire on tal raudselt manu. Hommikuti rammib boksi ja laamendab, nii et Kai peab ta lõpuks kinni siduma. Õnneks läheb ta meie juurest ära kui tema omanik loomaarstiõpingud lõpetab. Seni aga tekitab Rosy probleeme meile ja Kaile.

Jamasid on meie tallis teisigi olnud. Inimeste vahelisi tülisid, mille teemaks hobuste tervis, ravimine ja ussirohu korduskuur. Just, just, lugesite õigesti! Ühel hobustest avastati peale ussikuuri sita seest ussid. Seepeale nõudis sama kopli teise hobuse omanik korduskuuri, mille tasumist taheti panna usse pasandand hobuse omaniku kohustuseks. Asi läks inetuks tüliks ja nüüd need inimesed omavahel ei suhtle. Üks hobune paigutati lõpuks teise karja ja asi rahunes. Inimesed käivad aga siiani vaikides üksteisest mööda. Meil on küll väike tallike ja vähe inimesi aga ikka ei suuda kahejalgsed rahus eksisteerida. Ikka peavad nad intriige ja tülisid tekitama. Müstika! Inimeste maailm, mis muud.