Kuradi d........d, mitte hobused!

Just, kuradi debiilikud, mitte hobused, lõugas Kai täie vihaga. Mitmes kord see juba sellel kuradi talvel on kui hobused läbi karjuse jooksevad või koplipostid pilbasteks lõhuvad?! Vist neljas, viies või äkki juba kuues kord? 

Rosy on neljal korral läbi värava talli juurde tagasi jooksnud. Lihtsalt lõbu pärast. Amor ja Kasmir lõhkusid mänguhoos mitu kopliposti ja vaheaia. Poolus ja Elli jooksid läbi traatide end peaaegu vigasteks. Ja eile lõi Poolus kopliposti tagumiste jalgadega pilbasteks, peale mida moodustus kahest karjast sujuvalt üks kiuksuv ja galopeeriv pundar. Õnneks tormlesid nad vaid kopli piires ja päris küla peale ei jooksnud. Kai oli maruvihane. Püüdis hobused ükshaaval paksus lumes sumbates kinni ja viis talli. Seejärel lappis mitu tundi katkist aeda, vedas uusi traate ja paigaldas lumme uusi väravaposte. Ja sõimas ise seejuures roppude sõnadega kogu maailma hobuseid. Vot sellest ei saa ma tegelikult aru. Poolus ju tekitas kaose, mitte meie ülejäänud. Inimene oli aga tige kõikide hobuslaste, eeslite ja sõraliste peale. Oi oi kui tige! Karjus veel, et nagu tal rahaga muud teha poleks kui jälle uut koplivarustust ostma minna. Oi juudam, Kai teelt hoidsime eile igaks juhuks eemale. Mine tea veel, mida vihahoos teeb..... 

Nüüd on asjalood igastahes nii, et Poolus jäeti poiste karja ja Ellil on privaatkoppel. Elli on rahul, sest tema soovibki vaid omaette rahus olla. Poolus on rahul, sest tema igatses juba ammu poiste juurde tagasi. Ronny on rahul, set temal on nüüd sõber Poolus. Eedi ja Winni on kogu aeg rahul olnud. Kai aga ? Ei oska öelda, hommikuks oli ta igatahes maha rahunenud :-))

Ronny

Marleen sai uue hobuse- Ronny, täisnimega Ron Wiesly. Ronny on 5.aastane taani soojavereline ruun. Kõik märgid näitasid, et ta peab Marleeni juurde tulema. Kas te usute Saatust? Mina usun. Lugege ise:

Ronny on Liivaku Tallides sündinud ja kasvanud hobune. Tubli ja armas. Aga.... tema tagumised sõrgatsid olid nii pehmed, et arstid kuulutasid ta lootusetuks. Liivaku pererahvas võttis raskel südamel vastu otsuse, et Ronny peab minema taevastele karjamaadele. Telliti auto ja laaditi ta peale. Ja võeti taas maha, et igaks juhuks veelkord vaadata ja veenduda otsuse õigsuses. Ja Ronny liikus nii lootustandvalt ja vaatas neid sellisel pilgul, mis tühistas surmaotsuse.

Edasi läks nagu filmis. Marleenile pakuti rendile superhobust Toominga Tallist aga Kai kahtles. Sisetunne oli vale. Ta otsis ja otsis põhjusi, et superhobusest loobuda. Ene veenis teda korduvalt ringi ja lõpuks oli aeg hobuse vaatama minemiseks ikkagi kokku lepitud. Kuid Kai ei tahtnud minna. Mingi tõrge oli kogu aeg sees. Ja täpselt siis kui oli aeg Toominga Talli sõita, jäi Marleen haigeks. See oli märk. Kai tühistas kokkuleppe ning helistas hoopis hetkelise sisetunde ajel Liivaku Tallide perenaisele Annele. Anne ütles vaid ühe nime- Ron Wiesly. Rääkis Kaile ka kogu hobuse tervisega ja jalgadega kaasneva loo ja riski. Kai oli aga kindel ja rahulik, sest sisetunne oli õige. 

22.02.2011 Marleen ja Ronny kohtusid. Nägid ja mõistsid üksteist esimesest pilgust. Proovitrenn James'i juhendamisel tõi pisarad silma. Ronny ON Marleeni hobune. Ja pange mu sõnu tähele- nad jõuavad koos kaugele, sest nad on loodud teineteise jaoks. Eile (24.02.2011) tõid Rando ja Kai Ronny koju ja hetkel on ta koos uute sõprade Eedi ja Winniga koplis tutvumas. Winnit tundis ta küll juba varasemast ajast aga nüüd on vaja ju uuesti kõik jõuvahekorrad paika panna. Näis, kes karja bossi koha endale hõivab :-))

Ja taas algab aasta. Juba 2011!

Märkamatult sai aasta läbi. Taas. Taas algab ring otsast peale. Ikka ja jälle. Vahepeal ei ole suurt midagi juhtunud. Märkimist väärib vaid asjaolu, et nii palju lund ei ole mina elusees näinud. Sissekäidud rajast kõrvale astuda pole erilist mõtet- põhi kaob alt ja vajud seljani valge pudru sisse. Korra käisime maastikul. Õigemini naabrimehe põllul. No on inimestel ikka mõistust, et sinna oli vaja ronida! Lumi oli rinnuni ja Ponifatsius kadus sinna sisse täitsa ära. Vaeseke läks lõpuks nii närvi, et viskas Mareti hange ja õieti tegi. See oli kohutav sumpamine aga miskipärast tegi inimestele kogu retk palju nalja. Muudkui naersid vaest Ponifatsiust, kes lumes edasi ei saanud. Tänavune talv purustab kõik lumerekordid. Ja meie arvasime seda juba eelmisel talvel!

Poolus ja Elli jooksid jõulude paiku läbi karjusenööride. Küla peale nad küll ei tormanud aga Poolusel õnnestus ennast korralikult ära lõhkuda. Takerdus traatidesse ja tõmbas tagumised jalad puruks. Kõik kohad olid verd täis ja Kai oli täitsa šokis. Õnneks ei vajanud Poolus loomaarsti abi, kuigi Tiit kohale tuli ja ta üle vaatas. Jälle kord üks õnnelik õnnetus.

Ei viitsi kirjutada. Igatsen sooja ja kevadet. Kai ka. Ta vaeseke on juba täiega depressiivseks muutunud. Ei viitsi minuga mitte midagi teha. Ei viitsi mind isegi kammida enam. Peab midagi ette võtma, et ta sellest tardunud talveolekust välja tuleks. Peab mõtlema...minu tervitavale mörinale ta küll reageerib aga tegutsema ei hakka. Tahaks teda raputada kohe. Tahaks talle hüüda, et hei tohman, oled mind ära unustanud või? Ma olen ju SINU hobune, sinu oma Muumimamma, tegele siis minuga ometi! Oh tuleks ometi kevad....