Thursday, May 20, 2010

Elu algus Eestimaal

2008.a alguse võtsin vastu juba Estlandil ehk Eestimaal. Minu elu Vesneri nimelises kolkakülas on kujunenud üllatavalt toredaks ja pingevabaks. Oman väikest karja, mille juhiks ma kiiresti hakkasin. Ilma suure tülita kuid rahulikult ja kindlalt. Mulle ei meeldi teistega jageleda aga endale liiga teha ma ka ei lase. Esimesena ei lähe ma seevastu kunagi tüli norima. Kui aga kellegil ütlemist on lõpetan asja kähku ära. Ühesõnaga- need juhtimisasjad said paari nädalaga minu kasuks seatud. 
Alguses silmitsesin oma uut karja eemalt. Lähedale mind ei lastud ja kaugemalt oligi tegelikult parem ülevaade. Jälgisin teisi eemalt ja tutvusin nende käitumisreeglitega ning rolliga karjas. Mulle pandi heina karjast eemale, samal ajal kui teised suure rasvase rulli ümber matsutasid. Kaua sa aga ikka lumest viitsid kõrsi korjata ja kuidagi oli ju vaja ennast heinarullile lähemale sebida. Kasutades veenvaid vahendeid (kapju ja hambaid) võitlesin endale kätte liidrirolli. Õnneks said teised ruttu aru, et minuga pole mõtet tüli norida. Niisiis olen mina karja Boss. Iga päevaga meeldib mulle mu uus kodu üha rohkem. Palju puhkust, rohkelt süüa ning tore kari, kes mind omaks on võtnud ja ka juhina tunnustanud. Muuseas, selgus, et minu karja ainus ruun Freddy on ka Saksamaalt toodud. Ta olla väga rahul oma eluga Eestis.

Wednesday, May 19, 2010

Meenutades möödunut

Minu nimi on Maja. Kirjapildis. Hääldatakse nagu mesilane Maaja. Minu isiklik inimene Kai hüüab mind Oma Muumimammaks. Seda seepärast, et tema sõbranna Ene arvates näen ma välja nagu muumimamma. Et siis nii imeliselt kaunis ja ümar. Tõult olen ma iiri tinker. Tahaksin rääkida teile oma lugu. Nii nagu mina seda näen.
Oli detsember 2007. Olin 3,5 aastane ja elanud kogu aeg ühes külakeses Lõuna Saksamaal. Ühel päeval seisid minu latri ees võõrad ja imelikus keeles kõnelevad inimesed. Üks neist vahtis mind lolli näoga, nagu poleks iial varem hobust näinud. No nii ilusat nagu mina, ta arvatavasti ei olnudki näinud. Hiljem sain teada, et inimese nimi on Kai ja et mind olla talle müüdud. Müüdud! See teadmine oli kohutav šokk. Miks ometi? Mis saab edasi? Teadmine, et pean sünnikodust lahkuma oli tõeliselt hirmutav. Lausa paanikasse ajav. Minu anuv pilk endisele omanikule ei aidanud ja lõpuks seisin kitsas treileris kõrvuti võõra hobusega. Algas pikk kurnav teekond teadmatusse. Seisime tunde ümberringi vaid treileri rappuvad seinad ja ilge mürin. Me ei tundnud enam oma jalgu ja kogu tähelepanu oli suunatud tasakaalu hoidmisele. Tundus, et see õudus ei lõpe iial. Lõppes küll kuid peale seda ei ole ma enam oma kaunist Saksamaad näinud. Kui ma treilerist maha tulin, siis selgus, et olen kusagil pärapõrgus. Kohas, mida kutsutakse Estlandiks. Mis koht see Estland üldse on?