Viimane vaatus. R.I.P Maaja 01.01.2004-07.06.2020.

Muumimamma ei kirjuta enam kunagi. 07.06.2020 olin sunnitud saatma ta Igavikku. Haigus tegi kahjuks oma töö ja pidev valu viis sära silmist. Tema liikumine oli muutunud nii vaevaliseks, et ka topelt annused valuvaigisteid ei aidanud enam. Olin tema kõrval lõpuni. Rääkisin, kallistasin, palusin andeks ja nutsin. Tema aga lihtsalt vaatas mind rahulikult ja toksis lohutades ninaga. Ta teadis, et kohe on algamas suur seiklus ja taaskohtumine juba üle Vikerkaare läinud sõpradega. Ma tean ja usun, et ta on nüüd taas terve ja kappab õnnelikult koos Freddy ja Eediga. 

Mina pean oma eluteed edasi käima ja leidma lohutust mõttest, et kunagi kohtume taas. Surmaga silmitsi seismine paneb alati mõtlema igavikulistele teemadele. Tahaks väga uskuda, et surm ei ole midagi muud kui edasi elamine. Inimesed kardavad tihti surma, loomad ei arutle elu ja surma üle. Nemad ei karda....
Tahaksin jagada teiega ühte kirja:

2019 aasta detsembris kirjutas väike tüdruk Katriin kirja jõuluvanale. Ta palus, et jõuluvana teeks talle vaid ühe kingi. Ta palus, et juhtuks ime ja tema kaks neljajalgset sõpra- Eedi ja Maaja- saaksid terveks. Imesid kahjuks ei juhtu .... 

Jõuluvana saatis Katriinile sellise vastuse:

Kallis Katriin,

Sain su jõulusoovid kätte. Ma ei saa kahjuks kinkida tervist su toredatele hobusõpradele. Jõuluvana ei ole kõikvõimas. Eluga kaasnevad mõnikord kahjuks ka haigused. Neid ei ole võimalik olematuks teha. Sellega peab lihtsalt leppima. Elu lõpeb alati surmaga ja loomadel on see suur õnn, et kui neil on armastav peremees, siis nad pannakse magama. Loom ei taha valusid kannatada, ta tahab elada valuvabalt ja kui see pole võimalik, siis ta eelistab edasi minna hingemaailma. Seal elab ta õnnelikult edasi.

Saan sulle lohutuseks veidi rääkida sellest, mis juhtub siis kui keegi oma haige keha maha jätab ja sureb. See on saladus ja sellest ei tohiks keegi teada aga kuna su soov oma hobuseid aidata läks mulle väga südamesse, siis ma veidi ikka räägin sulle sellest. Ehk on sul siis kergem leppida sellega, et ühel hetkel neid siin maailmas enam ei ole.

Meil kõigil on hing, ka loomadel, lindudel ja isegi taimedel. Hing ongi see, kes sa oled- sinu mõtted, tunded, unistused jne. Hing elab kehas. Keha on hinge kodu. Kehaga on aga kahjuks nii, et see vananeb, jääb haigeks ja ükskord sureb. Siis jätab hing selle vana ja haige keha maha ja läheb edasi Hingemaailma. Tegelikult seisnebki suur saladus selles, et Hingemaailm on meie kõigi tõeline kodu. Siin, selles maises maailmas peab hing lihtsalt koolis ja tööl käima, et õppida ja areneda. Selleks vajabki ta keha. Planeet Maa on seega hingede õppimiskoht. Meil on siin kõigil oma ülesanded täita ja lõpuks on vaja elamise eksam sooritada. Kodu on aga hoopis mujal universumi sügavustes. Põhimõtteliselt nii, et vaata ükskord tähistaevast- seal ongi lõputu Hingemaailm ja kõikide hingede tegelik kodu.

Selleks, et sinna jõuda, peab hing vabanema kehast, sest keha raskus ei lase tal ju muidu Maast eemalduda. Mõistad, eks ole? Edasi peab hing minema üle Vikerkaaresilla. Vikerkaar, mis aeg-ajalt taevasse kerkib, ongi tegelikult sild, mida ületades jõuab Hingemaailma. Peale silla ületamist tulevad Hingele vastu  kõik tema sõbrad (need, kes juba varem selle silla on ületanud).  Sa ei kujuta ettegi seda kohtumise rõõmu! Nagu ma juba enne ütlesin, siis Hingemaailm ju ongi meie tegelik kodu. Seega rõõm, mida tunnevad koju jõudnud hinged on tohutu! See on selline taaskohtumise rõõm, et seda ei oska isegi kirjeldada.

Milline näeb välja Hingemaailm? Kujuta endale ette kõige toredamat ja kõige ilusamat kohta, mida sa oled näinud. Vot, Hingemaailm ongi selline aga veel palju ilusam ja toredam. Seal on kõik hinged koos, nad mängivad, räägivad omavahel ja on õnnelikud. Tavaliselt hoiavad küll loomade hinged kokku ja inimeste hinged on pigem omavahel. Siin maailmas me omastame loomad ja allutame endale kuid sealpool Vikerkaart on nad vabad. Nad tulevad rõõmuga inimhingede juurde kui sa neid kutsud kuid seejärel eelistavad taas omasuguste seltsi. Eks hobustele on ka siin maailmas kõige tähtsam ju teine hobune, tema kari. Hingemaailmas on samuti. Omavahel hoiavad ka seal kokku maistes eludes seotud olnud hinged, nii loomad kui inimesed.

Annan sulle veel väikse vihje Hingeilmast- kui sina ühel hetkel paljude aastate pärast oma keha maha jätad ja Hingemaailma suundud, siis kõik su kallid inim- ja loomhinged tulevad sulle Vikerkaare silla juurde vastu. Seal toimub suur vastuvõtupidu ja taaskohtumise tähistamine. Edasi siis lähetegi te kõik koos oma koju. See on suur hubane maja, imeilusa sisutuse ja suure kauni hooviga, mida ümbritseb imeline, muinasjutuline aed. Ümber maja on tohutu lillede meri, linnulaul ja eresinine päikesepaisteline taevalaotus. Seal on rahu, rõõm, armastus ja õnn. Inimeste hingede lähedal on nende truud sõbrad- koerhinged. Maja lähedal haljendaval karjamaal söövad rohtu, mängivad ja puhkavad kõikide koju jõudnud hobuste hinged. Nad on õnnelikud, sest nad on jõudnud koju! Ja mõnikord kui siis mõnel inimhingel tuleb tahtmine minna ratsutama, siis ta lihtsalt mõtleb sellele ja tema hobuhingel lähevad kohe kõrvad kikki. Rõõmsalt hirnatades kihutab ta oma kalli inimhinge juurde ja koos siis lennatakse läbi tähtede kõrgel taevalaotuses, tihedalt kannul jooksmas rõõmust haukuvad koerhinged. Kasside hinged on kahjuks sama laisad kui siin maailmas. Nemad peesitavad päikeselaigus ja jälgivad silmi kissitades ning nurrudes kogu seda rõõmu.

Nii on lood Hingemaailmas, kallis Katriin. Ära ole oma sõprade pärast kurb vaid rõõmusta kui nende hinged ükskord koju jõuavad. Nad jäävad sind sinna kannatlikult ootama, kuni kuulevad Vikerkaaresillal sinu tuttavaid samme. Oh kui kiire neil siis hakkab, sest nad tahavad kõik korraga kohal olla ajal, mil silda ületamas oled. Edasi lähete te aga juba kõik koos, lähete sinna, kus on ootamas kodu.

See, mida ma sulle kirjutasin, on Universumi suur saladus, hoia seda. Tegelikult ei tohiks seda keegi teada saada, enne kui ta ükskord oma vana keha maha jätab. Ma tean, et sa hoiad seda saladust, see on hästi kaitstud. Kui sa aga tunned, et keegi sinu sõpradest või pereliikmetest vajab lohutust ja teadmist selle saladuse kohta, siis sa võid talle sellest rääkida J J J

Kauneid jõule sulle kallis Katriin!

Sinu Jõuluvana

kaunil jõuluõhtul 2019 aastal.

Nüüdseks on meie perest lahkunud kolm väga erilist hobust- Freddy, Eedi ja Maaja. Igavikulises mõttes on meie elu vaid silmapilk. Oleme kõik siin maises maailmas rändamas, hingena õppimas ja arenemas. Usun, et kui me kunagi sureme, siis lähemegi sinna, kus on meie kõigi päriskodu. 

Mu kallis sõber Ene kirjutas Maajale mõeldes mulle need imelised read:

Muumile..

Kahjuks lõppes me koosoldud aeg, mida jään alati meenutama tänutundega.

Sa omal vaiksel moel kasvatasid ja õpetasid mind. Ma vajasin sind, su rahu, su kindlust. 

Nüüd tunnen, et ma ei saa hingata, mõeldes kuidas sinu hing lendab oma päriskoju. Ilusat, rahulikku lendu sulle, mu Muumimamma! Jää alati valvama mu üle! 

Ehki need on Ene kirjutatud, tulevad nad nagu minu südamest ...

Sa jääd alatiseks minuga mu kallis Maaja, mu hingehobune. Tänan, et olid mu teekaaslane 13 aastat, tänan, et olid olemas! Mu hinges on hetkel suur tühjus aga ma ei taha nutta. Tahan hoopis öelda, et:

Ma tänan, et sa olid minu elus,

ma tänan sõpruse ja usalduse eest.

Ei taha nutta, ehki on nii valus…

Hing kriibib, silmad sätendavad veest.

Ma tahan hoopis tunda siirast rõõmu,

et olid saatjaks minu eluteel

Ja tõmban kopsudesse õhku suure sõõmu

ning sammun edasi, sest mina elan veel.

Ma tean,  taaskohtumiseni on aega,

me kohtume kui minu hetk on käes.

Mind seni lohutamas mälestuste laegas

Ja teadmine, et kodus ootad ees.

Olen tohutult õnnelik selle koosveedetud aja eest. Minu jaoks oli au ja privileeg olla su sõber ja rännukaaslane. Mine, kallis sõber! Sa pole seal üksi, Eedi ja Freddy on sinuga.... 
Mul on sulle vaid üks palve veel- kui mina ise kunagi üle Vikerkaare sammun, siis palun tule mulle teisele poole silda vastu! Minu suurim soov on, et me läheksime sealt edasi koos, läbi tähtede saju sinna, kus on Hingede kodu.
Kohtumiseni mu kõige kallim ja erilisem Sõber, mu Hingehobu!

Marleeni viimane pilt meie erilisest sõprusest: 

TÄNAN SIND KALLIS MAAJA JA KOHTUMISENI KODUS!!!

R.I.P. Freddy ja Eedi

Taaskord pean vaikselt lausuma need rasked sõnad- on aeg Sõbrake, on aeg...

Seekord lausa kahekordselt- on aeg kallis Freddy ja on aeg kallis Eedi....

2020 veebruaris suundusid üle vikerkaaresilla kaks erilist Hinge- Marleeni kallis poni Freddy (01.08.1993-12.02.2020) ja Ebe kaisukaru Eedi (07.07.2007.-15.02.2020). Freddy oli 26 aastane ja tema aeg hakkas lihtsalt otsa saama. Juba mitu nädalat vaevasid teda tõsised terviseprobleemid. Ta seisis vaikselt, pilk suunatud kaugusesse, justkui oleks juba kusagil mujal....

Eedi oli kõigest 13 aga kahjuks muutus aastaid kestnud jalaprobleem jaanuaris nii hulluks, et pidime langetama raske otsuse.

Otsus eutanaasiaks ei ole kunagi kerge. See on lausa karjuvalt, ülekohtuselt ja hingekraapivalt raske...

Jääge jumalaga armsad sõbrad ja head teed teile koju! Tervitage kohale jõudes Jukut, Morganit, Alfi, Pastuškat ja Mausit! Te jääte alatiseks meie südametesse! Kohtumiseni kallid!

ALVIN

Alvin (täisnimega Estlandseer Alvin Albertville) on 08.07.2018 sündinud landseeripoiss, kes Hera järgselt valvekoera kohustused üle võttis. Jämehäälse haugatusega peletab ta tõepoolest kõik võõrad ohutusse kaugusesse. Loomult on aga Alvini näol tegemist SHH-ga ehk Suure Heasüdamliku Hiiglasega. Alvin on tohutu rõõmurull, kelle energiast jagub tervele perele. Ta on Kai isiklik stressipall, kelle nägemisest juba suu kõrvuni vajub. No lihtsalt on üks naljakas ja armas tegelane! Alvini mängulust on taltsutamatu ja hoovis liigub ta enamasti koos oma purukshammustatud korvpalliga, mida ta siis hoolikalt nätsutab ja loobib. Toas armastab ta samuti olla, kuigi tubases keskkonnas kipub ta käituma nagu kohmakas kung-fu panda, kelle sabahoobist kõik kukub ja puruneb. Pole ju tema süüdi, et kasvu ja massi talle heldesti jagatud on :-)

Alvin on õnnelik kui saab olla koos inimestega. Seda talle ka võimaldatakse. Samas on Alvini kõige parem sõber imepisike Täpi, kes kasvult on umbes Alvini pea suurune. Vahepeal kipub Alvin unustama, et Täpi kääbik on ja astub talle peale või jookseb tast üle. Siis tuletab Täpi talle oma olemasolu valjuhäälse kisaga meelde, hoiab oma suurest sõbrast veidi aega eemale ja mossitab. Õnneks ei kesta see kaua ja hetk hiljem on nad taas ninapidi koos, mängimas mänge, mida vaid nemad kaks valdavad ja mõistavad. See on tõeliselt lummav sõprus hiiglase ja kääbuse vahel :-)

Alvini parim sõber spanjeli-taksisegu Täpi :-)

Ja ongi käes oktoober

Aeg kaob kuidagi märkamatult. Alles oli kuum ja kaunis suvi (2018 suvi jääb igavesti meelde pideva 30se kuumusega) ja juba hakkab lähenema oktoobri lõpp. Ma pole ammu rääkinud meie talli hobustest. Hiljuti mõtlesin, et mõneti on kurb tõdeda, et kunagisest paarihobuse kodust on saanud renditall, mille elanikud aeg-ajalt vahetuvad. Uued hobused, uued inimesed, uued ootused ja nõudmised. Vanadest on järel vaid põhituumik (Mina ehk Muumi, Muuni, Eedi, Ron, Fürtsu, Freddy, Poolus, Viki, Koma ja Poni). Nendest ma täna kirjurtangi.

Minul läheb hetkel nii kenasti kui artroosihaiged jalad võimaldavad. Tiksun vaikselt karjaelu taktis ja treeningus ei ole olnud aastaid. Õnneks olen siiani Kai Hingehobu ja sellest mulle piisab.

Muuni- tema pole mina, ehki ta on samuti tinker. Palju temperamentsem ja ootamatum, isekam ja mis seal salata, ilusam. Tegelikult päris tubli poni, eriti siis kui on vaja väikestele lastele rõõmu teha. Selles osas on ta kõva tegija!

Eedi- tema vaesekesega on lood halvasti. Parem tagumine põlveliiges on täitsa kutu ja vaene mees lonkab pidevalt. Prognosis pessima. Eedi on kuni jalg veel on.....

Ron-poisil läheb kenasti. Üldse mitte tööd ja palju puhkust. Marleen õpib Inglismaal ja kuniks ta seal on, on Roni tööks lihtsalt mõnusmees olemine. Ron on endiselt the Boss.

Fürtsu- temalgi on puhkus kuniks Marleen naaseb. Lihtsalt ei leia inimest, keda tema selga tahaks usaldada, sest mõlemad Marleeni hobused on lihtsalt nii Marleeni nägu ja tema käe järgi kasvanud. 

Vana Freddy sai 1.08.18. juba 25! Hip-hip-hurraaa tagantjärele!!! Kui keegi hiljuti tema kohta küsis, siis Marleen vastas, et ELAB :-) Elabki täitsa kenasti ja näeb päris kobe välja. 

Poolus on juba 10 aastat Sõbra Tallis elanud ja nagu täitsa oma kohe :-) Armas hobune, armas omanik.

Viki. Tema on murelaps ja kahjuks jääb see nii vist igavesti. Viki on juba üle aasta Eda hobune. Mõtlesin, et äkki see muudab midagi paremuse poole aga .... Eks näis, mis elu toob. 

Koma ja Poni- nagu ikka ühes korralikus (abi)elus kord kaklevad ja kord armastavad. Kakleb naispool ja seegi kipub olema nagu ühes korralikus paarisuhtes. Naised võtavad ikka ja alati tüli üles ja Koma oskab kohati olla ikka tõsine bitš :-)  Poni aga sai juba 18! Näeb samasugune välja kui meile kolides (esimene klient ja seega meil olnud igavesti). Täpselt samasugune on ka tema nüüdseks juba suur (kasvult ikka tilluke) ja armas omanik Maret. 

Hera R.I.P

Igal asjal on oma aeg. Aeg elada ja aeg surra.... Hera aeg meie juures lõppes 02.07.2018. Kümme ilusat aastat oli mul au omada sellist suurepärast sõpra. Koera kohta polegi kümme aastat nii lühike aeg vaid päris omajagu.

Heral oli ilus elu, on paljud lohutajad öelnud. Ma südamest loodan seda. Ometi kaasneb teadmisega, et nüüd ongi kõik, alati nii suur kurbus ja lein. 

Kodus on vaikne ja kuidagi tühi. Hera oli alati jutukalt platsis kui keegi perest koju jõudis, andis valjuhäälselt teada külalistest ja kui midagi konkreetset öelda ei olnud, siis mõmises ikka häälekalt. Meie Mõmmu, nagu me teda hüüdsime. Tohutult sõbralik ja valjuhäälselt jutukas Mõmm. Sa olid ja jääd alatiseks meiega kallis sõber! Armastan Sind. Tean, et kui kedagi armastad, siis pead suutma laskma tal minna. Seega, mine kallis sõber ja ära vaata tagasi. Meie siin peame edasi elama ja hakkama saama. Sina aga mine ja vii tervitusi Rosinale, Cessule, Rufusele ja kõikidele teistele, kes sind seal juba ees ootavad. Sa ei ole seal üksi! Jõua ilusasti koju!

Moon Splash

Ma polegi enam ainus tinker Sõbra Tallis. 17.09.17. lisandus meie talli veel üks mustlashobune- 9.aastane Moon Splash aka Muuni. Eriliselt karvaste jalgadega tupsujalg, kellel värvuseks on passis märgitud blue splash. Kõrgust on tal vähem kui minul- kõigest 147 cm. 

Muuni on üks isevärki tegelane. Kummalisel kombel on ta osutunud ainsaks uustulnukaks, kellele keegi karjast isegi päris lähedale ei julge minna. Naljakas, sest ta ise on jumala rahulik ega pole üldse agressiivne. Teised karjaliikmed hoiavad aga täiesti aupaklikku kaugusesse. 

Muuniga on Kail suured plaanid ja loodetavasti pakub ta tulevikus lastele palju rõõmu. Esimese proovikivina oli ta tõmbenumbriks ühel vahval perepäeval, kus osales paarkümmend last ja täiskasvanut. Toimus see loomulikult meie tallis. Minagi olin sel päeval üle pika aja sadulas ja kõndisin pisikesed lapsed turjal tähtsalt mööda maneeži. Hea tunne oli ennast taas vajalikuna ja tähtsana tunda :-) Erinevalt minust, oli Muunile selline üritus esmakordne. Pean ütlema, et ta oli väga tubli, rahulik ja sõbralik. Hiljem punusid pisikesed tüdrukud tema lakka patse (minul on kahjuks lakk ära pügatud). Kõige toredam oli aga see, et üritus lõppes porgandisöömise ralliga, mmm .... :-) 

Muidu on meie tallis rahulik nagu ikka. Ilm on ka nagu ikka tüüpilisel Eesti sügisel. Sajab, sajab, sajab ning koplites on pori, rohkem pori ja veel rohkem pori. Õudus! Kõrini on pidevast vihmast ja püdelast porist, oh tuleks ometi korralik lumerohke talv! 

Uudistest veel niipalju, et Marleen läks Inglismaale kooli ja Fürtsuga ratsutab senikaua Kats. Marleeni teised neljajalgsed naudivad puhkust ja saavad aeg-ajalt niisama maneežis hullamas ja püherdamas käia. Selle eest hoolitseb Kai.

Leidsin midagi Hingele:

Palvelaul.

Puhu mul selgust, hea hommikutuul ;
vala mul valgust, suur punane kuu.
Tule mu juurde, kuum keskpäeva päike.
Elu, torma must läbi - õrnus ja äike

Pühi mind puhtaks, hea õhtune iil ;
hoia mind terve, soe helluse kiir.
Tule, pean meeles su kollase läike.
Elu, torma must läbi - õrnus ja äike.

Võta mind endasse, vabastav maru,
lõhu kõik tõkked ja anna mul aru.
Tule, ja koos teeme mõõtmatuid käike.
Elu, torma must läbi - õrnus ja äike.

Kanna mind kokku, aoaja puhang,
merelt ja metsast, aasalt ja luhalt.
Tule ja vaata, et olen nii väike.
Elu, torma must läbi - õrnus ja äike.

Mathura

Väike mälestus pildi näol: