Igal asjal on oma aeg. Aeg elada ja aeg surra.... Hera aeg meie juures lõppes 02.07.2018. Kümme ilusat aastat oli mul au omada sellist suurepärast sõpra. Koera kohta polegi kümme aastat nii lühike aeg vaid päris omajagu.
Heral oli ilus elu, on paljud lohutajad öelnud. Ma südamest loodan seda. Ometi kaasneb teadmisega, et nüüd ongi kõik, alati nii suur kurbus ja lein.
Kodus on vaikne ja kuidagi tühi. Hera oli alati jutukalt platsis kui keegi perest koju jõudis, andis valjuhäälselt teada külalistest ja kui midagi konkreetset öelda ei olnud, siis mõmises ikka häälekalt. Meie Mõmmu, nagu me teda hüüdsime. Tohutult sõbralik ja valjuhäälselt jutukas Mõmm. Sa olid ja jääd alatiseks meiega kallis sõber! Armastan Sind. Tean, et kui kedagi armastad, siis pead suutma laskma tal minna. Seega, mine kallis sõber ja ära vaata tagasi. Meie siin peame edasi elama ja hakkama saama. Sina aga mine ja vii tervitusi Rosinale, Cessule, Rufusele ja kõikidele teistele, kes sind seal juba ees ootavad. Sa ei ole seal üksi! Jõua ilusasti koju!
