Uskumatu kuidas aeg lendab. Ma ei ole pikalt kirjutanud, pole tahtmist olnud. Miks? Ei osagi öelda, elu liigub kord üles kord allamäge, tujud samuti. Nagu meil kõigil :-) Kail on kogu aeg kiire- töö, kool, talu, pere jne jne. Väga harva on ta viimasel ajal minuga tegelenud. Pigem Vikiga, kuigi ta vaid mind oma Hingehobuks kutsub. No ja seda ma tõesti olen. Kui Kai on kurb, siis ta istub minu juures ja kui ta on rõõmus, siis hellitab mind. On hea teada, et olen ikkagi number 1, olenemata oma haigetest jalgadest. Mis sest, et minuga enam ratsutada ei saa, selleks on Viki. Mina lihtsalt olen ja jään. Alati. Olen Kai oma Muumimamma.....
Viki on Viki. Ülbik oli ta juba varsana ja ülbikuks ta jääb. Viki ei ole mingi kaisuhobune (nagu mina), tema on isevärki tegelane. Selline, kellega peab vaeva nägema ja tööd tegema. Ooo jaaa, ei ole Kail lihtne selle musta iludusega. Samas ei peagi elu lihtne olema. Üldiselt saavad nad omavahel päris hästi hakkama. Vikist on korralik ratsahobune saanud, kellega Kai isegi paaril korral pikemal ratsamatkal käinud. Sel talvel käisid nad korra koos Marleeni ja Fürtsuga lumisel metsarajal sõitmas. Olevat teinud sellist galoppi, mida Kai veel eales pole tunda saanud. No minu galopp on tõesti alati pisut aeglasem olnud :-)
