Vahepeal oleme üle elanud hirmuäratavalt pika jääaja. Seda sõna otseses mõttes, sest kogu käidavat maad kattis kohutavalt libe ja paks jääkiht. Pidime ikka kõvasti vaeva nägema, et mitte uppi lennata. Lõpuks ei pidanud inimeste närvid õnneks vastu ja Rando ostis koorma liiva, mille siis meie radadele laiali loopis. Kaks päeva hiljem tuli taas lumi maha ning kattis kogu liiva. Õnneks ei ole enam libe ja saame taas ringi liikuda.
Minul on hetkel liikumine päris hea ja valuvaba. Kai viib mind aeg-ajalt maneeži püherdama, et ma ennast väga kõrvalejäetuna ei tunneks. Mu esijalgu peab ta endiselt igapäevaselt hooldama, sest ekseem kord tuleb kord kaob aga päris lahti ei saa ma sellest vist iialgi. Ühesõnaga mu esijalad on endiselt ära pügatud ning ilusatest tinkerikarvadest pole seal jälgegi. Pole hullu, mu kaunid sinised silmad kompenseerivad selle väikese puudujäägi. Liiati ütles Kai mulle hiljuti, et olen ja jään igavesti tema OMA MUUMIMAMMAKS, tema Hingehobuks. Seetõttu ei lase ma end ka eriti häirida mõttest, et Kai nüüd päris palju aega Vikiga veedab. Mina olen lemmikhobu, Viki tööhobu. Elus peab ikka tasakaal olema :-)
Viki on palju rahulikumaks muutunud ja ka jalgu annab juba päris kenasti. Kabjakonksuga saab kõik neli kabjaalust juba korralikult ära puhastada. Tema areng on olnud kiire ja rõõmustav. Viki ei vehkle enam hullunult peaga ega taha inimest ära tappa kui jalgu tõstetakse. Kai on juba mõned korrad tal ka seljas käinud ning isegi treener Marise juhendamisel trenni teinud. Loodetavasti saab temast kord Kaile turvaline maastikukaaslane pikkadel metsaretkedel. Mina loodan ka ikka kunagi veel maastikule jalutama minna. Lihtsalt rahulikult ja inimesega kõrvuti kõndides, mitte inimest turjal vedades. Seda mu jalad vist väga välja ei kannataks. Muuseas, eelmisel pühapäeval me Freddy'ga käisime koos oma inimeste Kai ja Marleeniga põllul jalutamas. Ma olin sellest nii elevil ja jään pikisilmi uut jalutuskäiku ootama. Ootan ka kevadet ja päikest. Nagu me kõik seda südames ootame :-)
