Aasta hakkab lähenema lõpule ja uus on juba ootel. Kiiresti läheb aeg, väga kiiresti. Minu jaoks on 2014 tänu ilmnenud terviseprobleemidele olnud väga halb aasta. Artroos on kahjuks selline haigus, et ega järgmisedki aastad täit paranemist ei luba. Hetkel on õnneks olukord täitsa stabiilne ja saan koos teistega koplielu nautida. Sammudes on longe vaevumärgatav aga traavida ja galopeerida eriti hästi ikka ei saa küll. Pehme pinnasega on veel enam-vähem aga hetkel on koppel kõva konarlik ja olemine mitte kõige parem. Ootan lund, see teeb kõndimise palju kergemaks. Õnneks on ekseem juba pikalt kontrolli all olnud. Midagi ka head :-)
Hea on ka see, et olen taas enda karja juures ja ilma Vikita. Vägisi ja käsu peale sõpradeks ei saada. Kai hoidis meid kahekesi ühes koplis tükk aega, lootes, et meist Vikiga lõpuks ikka sõbrad saavad. No ega ikka ei saanud küll. Istusime pahuralt kumbki oma ühise kopli erinevas otsas ja mossitasime. Mina olin õnneks selles otsas, kus asus ka heinarull. Uustulnukana oli Viki hästi kartlik ja nii ma siis muudkui pugisin üksinda. Lõpuks pani Kai mind täie vihaga jälle vanade karjaliikmete juurde. Muidu on seal ju väga tore aga sööma saan alles siis kui teised lubavad. Oma haigete jalgadega ei ole ma tõsiselt võetav konkurent heinarulli juures. Kai sõnul tuleb see mulle vaid kasuks. Loll inimene.
Vikiga on üldse lood nii ja naa. Tasapisi on ta kohanenud uue elurütmiga. Vaikselt hakkab harjuma ka sellega, et peab taas tööd tegema. Kolme jalga laseb juba üles tõsta nii, et tal ei teki soovi kedagi maha lüüa. Parem tagumine tekitab temas veel vastupandamatu soovi äsada, juhul kui inimene seda tõstma hakkab. Tal on vist suhteliselt karm aeg seljataga......Näis, mis tast tuleb või saab.
Umbes paar nädalat tagasi üritas Kai Vikit ja mind sobitada suuremasse karja aga sellest ei tulnud midagi välja. Mina nimelt rikkusin kõik ära. Selgus, et mulle ikka üldse ei sobi, et Viki meie karja tuleb. Üllataval kombel ei tundunud mu jalad ka üldse haiged olevat kui oli vaja Vikit teistest eemale peksta ja kolkida. Tegin seda ikka täie mõnuga ja suutsin sellise käitumisega Kai korralikult välja vihastada. Arvasin, et olen teda varemgi tigedana näinud aga selgus, et ega ikka ei olnud küll. Õnneks lahenes ka Viki olukord. Laupäevast on ta oma uues karjas koos D-Koma, Nutella, Quentina ja Danega. Üllataval kombel võtsid nad ta koheselt omaks ja lubasid tal peale mõnetunnist pirtsutamist ka heinarulli juures koha sisse võtta. Eks igaüks soovib oma kohta siin elus. Tundub, et Vikigi elu hakkab vaikselt paika loksuma.
