R.I.P MIKU

Puhka rahus väike kallis tallikass Miku. Sa olid meie kõigi suur sõber. Me jääme sind väga igatsema.
Küsite- mis juhtus?

Detsembri keskel leiti Miku vigastatuna. Arsti juures selgus, et keegi oli teda tulistanud õhupüssist. Pea kaks kuud pingutusi Miku paranemise lootuses ei viinud tulemuseni. Asi läks hoopis hullemaks. Sõbrapäeval tehti talle halastav süst.

Mis elajad te inimesed olete, et ühele väikesele usaldavale loomale nii teete? Te ei vääri inimese nime. Inimene peaks olema looduse kroon aga on looduse häbiplekk. Miku oli kõikide inimeste suur sõber. Ta usaldas teid jäägitult. Usaldas kahjuks ka võõraid....

Miku oli alati platsis kui keegi trenni tegi. Tihti naersime, et näe, treener Miku on jälle platsis. Ta ronis maneeži portel ja näksis inimeste juukseid, pani käppa pähe, nurus paid. Oi kuidas ta armastas silitamist... Tallis istus Miku oma majakesel või lesis mõnel hirmkallil sadulal, mis ekstra tänu temale pidid alati olema paksult kaetud. Kallis väike Miku... 

Me nutame kõik. Hingel on nii valus.... Puhka rahus Väike Miku.

   

Nii ruttu läeb aeg...

... et ongi juba lähenemas kevad. Ilmad on kevadised ja linnud laulavad, mis sest et on alles 17.veebruar.  Viimastele lumerohketele talvedele on selline soe ilm mõnusaks vahelduseks. Vaheldust on meie tallis muudki olnud. Mind ja Fürtsut koliti teistesse boksidesse. Meie boksid anti uustulnukatele. Eedi koliti aga taas kitsede ja pisiponide seltsi. No mis teha, ta on ainus, kes kõikjal rahulik on. Minu esimene suur solvumine (et Kai minuga niiii käitus) asendus suure rõõmuga kui nägin oma uut naabrit. Minu kõrval on nüüd Ron :-) Ron-poiss on küll ka Fürtsu kõrval, aga kuna too pirtsutab kogu aeg, siis hoidub iluspoiss minu seina ligi. Uuteks elanikeks on ema Tempera oma tütre, lihtsalt öeldes, Tiinaga. 2,5 aastase Tiina pärisnimi on minu jaoks veel keeruline välja öelda :-) Tempera ja Tiina pandi kõrvalkarja märadega ühte koplisse. Vaatasin ja jälgisin protsessi oma turvatsoonist. Tempera on rahulik ja väga, väga konkreetne. Marssis aeglasel sammul heinarulli juurde (tütar tihkelt sabas) ning alates sellest hetkest tunnistati ta BOSS-iks. Nagu ta sammu astub, on plats puhas ja kõik taanduvad. Müstiline, sest ma pole veel kordagi näinud teda tegevat ühtegi kiiremat sammu. Autoriteet. Boksis ta küll nii rahulik ei ole, aga küll harjub. Kohanemisaeg veel ikkagi. 

Meie rahulik mõmmik Rommik kolis uude talli. Üüritalli elu on kord selline, et ühed lähevad ja teised tulevad. Mina jään alati. No ja mõned veel :-) Poolus oli Rommiku kolimise üle vägagi rõõmus, sest tema sai koplisse teiste poiste juurde. Mis neist poistest aga koplis on ju suur heinarull. Seega hüvasti dieet! Üle pika aja saab taas süüa nii palju kui sisse läheb ja sisse läheb õnneks palju. 

Muidu kulgeme vaikselt igapäevases rutiinis. Osad teevad trenni ja osad tunnevad lihtsalt elust rõõmu. Rahulik ja vaikne periood.