Käisin eile kliinikus. Täpsemalt siis EMÜ Suurloomakliinikus Dr. Belova vastuvõtul. Põhjuseks siis see, et Kai tüdines lõplikult mu kärnastest esijalgadest, toppis sunniviisiliselt treilerisse ja vedas kliinikusse. Minult nõusolekut küsimata. Alguses ei jõudnud mulle nagu päris kohale, et midagi teoksil on ja ronisin Kai järel kenasti treilerisse. Siis aga hakkas Rando mu selja taga midagi toimetama ja sama kiirelt kui sisse läksin, olin ka treilerist välja tagurdanud. Kaile tuli minu selline samm väga ootamatult, mistõttu ta pöial tuli liigesest välja ning keskmine sõrm sai ka kannatada. Nöör ja päitsed läksid rabelemise peale samuti katki. Ise oli süüdi, reageerinud siis kiiremini. Peale seda karjus Rando ülivihaselt midagi, millest ma aru ei saanud ja Kai sõimas mind keeles, millest ma ka aru ei saanud. Igatahes olid nad väga tigedad mu peale. Pandi siis mulle uued päitsed, uus nöör ja jälle treikusse. Seekord läksin kenasti sisse ja ei rabelenud.
Kliinikus toimetati minuga paar tundi. Silitati, imetleti, võeti jalgadelt proovid, uuriti neid mikroskoobi alla jne. Arst ja kõik ülejäänud, kes seal ringi sebisid, olid väga sõbralikud ja toredad. Mu sinised silmad võlusid nad kõik hetkega ära :-) Üks neist võõrastest küsis Kai käest, et kas ma olen koos teiste hobustega karjamaal. Saanud jaatava vastuse nentis ta seepeale, et no, seal karjamaal on vist väga väga lopsakas ja rammus rohi. Mida!!!???? Kai ütles seepeale, et ärme täna palun üleliigsetest kilodest räägi, et tal on suuremaidki muresid kui minu paar lisakilo. Jobud on need inimesed! Ok, olen küll kenade ja ümarate vormidega, aga liiast pole mul küll midagi. Kõik on puha enda oma! Mida inimesed ka teavad, päh. See selleks. Peale ootamist tuli arst vastustega. Mul olevat pärilik geneetiline keratinisatsiooni defekt. Väga uhkelt kõlab, eksole. Kai aga eriti õnnelik polnud. Eriti peale seda kui tal kästi clipper osta, millega mu jalgu kergem pügada on kui kääridega. Pügama ja ravima peab mind aga igavesti. Ühesõnaga, olen igas mõttes eriline hobune.
