Nimelt korraldas D-K sellise mürgli, mida meie tallis varem pole nähtud. Algatuseks tormas läbi karjuse ja lohistas Kai ka nööripidi kaasa. Siis keeldus üksi olemast nii koplis kui tallis. Seepeale pandi Eedi talle seltsiks. Eedi oli sellisest otsusest väga solvunud ja andis D-K-le kättemaksuks tappa, mis päädis sellega, et D-K jooksis taas läbi karjuse. Ai, see oli vist valus, sest nüüd kardab D-K vähemalt karjust. Siis laamendas ta korralikult kui Marleen tahtis Roniga maneeži minna. Paljalt see, et mõni hobune kusagil mujal kui koplis liikus ajas ta täiesti hulluks. Edasi pidi ta talli maatasa lammutama. Ei tea kui kaua see oleks veel kestnud kui inimesed poleks teinud karmi otsust ja D-K-d maneeži üksiharjumisele suunanud.
Maneež kujunes väga heaks kasvatusasutuseks. Peale kahepäevalist jooksutrenni rahunes märahakatis maha. Selleks jooksis ta aga vabatahtlikult mõlemal päeval järjest 2,5 !!! tundi (ja karjus seejuures pidevalt) ja peale seda kõndis kuivamise eesmärgil oma inimese Kairega veel 3 !!! tundi. Kaire oli sellest kõigest rohkem võhmal kui D-K. Vot nii siis. Väga raske ja kurb šokiteraapia. Nüüdseks on vaeseke õnneks täiesti rahunenud, püsib üksinda kenasti koplis (karjusest hoiab aupaklikult eemale) ja nosib kuhjade viisi heina. Üle karjusetraatide nuhutab aga uudishimulikult oma tulevast uut karja- Eedit, Ron-i ja Nutellat. Kindlasti kujuneb temast üks tore ja mõistlik isiksus.
Endast ka. Ma ajan karva :-) tonnide viisi :-) ja jalad on ikka kärnas :-(
Kai ostis mulle uue harja-mmmmmmmmmm MAGIC , no niii mõnus :-)
