Nii, nüüd on see siis käes. Meie karja tuli veel üks mära. Nagu minust ja Fürtsust poleks poistele piisanud. Kõige nõmedam on see, et Undu on kõrvuni uuesse armunud ja ei pööra meile kahele enam üldse mingit tähelepanu. Freddy püsib küll endiselt meie juures aga kiikab ka korduvalt uuekese poole. Uustulnuka nimi oli vist Häzly, no kas pole peen :-)
Tegelikult on ta päris kenakene (kõrb, imeilusa valge märgisega) ja õnneks ülimalt rahumeelne. Eks me siis ürita temaga harjuda. Algselt pidi ta nädalakese meie kõrval üksikkoplis veetma kuid kuna ta pole harjunud üksi olema, siis tuli sellest ainult jama. Tahtis vaeseke hommikul meie juurde tormata aga karjus oli ees. Sai säraka ja hüppas tagasi aga nii õnnetult, et takerdus värava karjuselintide külge. Vaeseke oli mõni sekund nagu hullari elektrišoki teraapias. Seejärel jooksis ta loomulikult otse turvalisse talli, kus Kai ta rahunemiseks boksi suunas. Nüüd on värava piirist üleastumine Häzlyle tõeline katsumus. See-eest sai ta mis tahtis ja liitus koheselt meie väikese karjaga :-) Ei mingit üksteisega kohanemist üle karjuse vaid otse sündmuste keskele. Tubli tüdruk, mis ma muud oskan öelda :-)
Endast veel niipalju, et mu esijalad on karvutud ja rohelised. Igal õhtul käib mingi jamamine mu jalakeste ümber ning tõtt öelda on mul sellest siiber. Pesuboksis, pügamises, aerosoolitamises, salvitamises jne jne jne No krt kaua võib !!! Kai ütles eile just sedasama- krt, kaua võib!!!!!!!!!!! Ei tea, pole mina süüdi, et mind pidevalt nahaprobleemid vaevavad. Õnneks on nina hetkel vähemalt kärnavaba :-))
Ollyst ka pisut. Teda ei pandudki Punaste Maffiaga ühte karja. Olly sai hoopis endale sõbra Bunnu näol. Bunnu on nunnu kuubis, selline varsanäoga malbekene. Olly ja Bunnu on nagu loodud üksteisele ja meil teistel on selle üle hea meel. Ükski hobune ju ei taha üksi olla. Kõigil peab olema sõber.
